Nostalgia ja noor veri

Łukasz Wojciechowski: „Meis on nii palju sarnast, meil on ühine ajalugu, elu Nõukogude Liidu varjus – idapoolsete kolleegidega on alati tuttavlik rääkida.“

TRIIN OJARI

„1990. aastate algul tundus paljudele eestlastele – peamiselt neile, kes Saksamaalt autosid käisid ostmas –, et Euroopa on ju siinsamas – kui seda Poolat ees ei oleks. Kitsad ja auklikud külavaheteed, sagedased röövimised, lisaks veel teatav annus slaavilikkust, mille suhtes eestlane oli tollal (ja kindlasti on ka praegu) veidi allergiline,“ on oma suurt armastust Poolat kirjeldanud sealse kirjanduse tuntuim eestindaja Henrik Lindepuu: „Nüüd läheb läbi Varssavi kiirtee, kiirtee viib ka Varssavist Saksa piirini. Politsei on muutunud tõhusaks ning kurikaelad minema peletanud. Slaavilikkus on muidugi jäänud, aga peab ikka meeles pidama, et see on lääneslaavilikkus, katoliiklusega tembitud, ning sellisena hoopis midagi muud kui (ikka veel) Bütsantsi mõju all olev idaslaavilikkus.“¹ Kui nõukogude ajal kehastas Poola kultuur meile n-ö käegakatsutavat avangardi, läänelikult rikkalikku teatri-, kunsti- ja kirjanduspaletti, siis 1990ndatest eesriiet enam ees pole ja vähemalt arhitektuuris on globaalne infovoog igasuguse sügavama huvi endise Ida-Euroopa vastu alla neelanud – ainus erand on ehk imetlus popi Sloveenia vastu. Ilmselt märgati Eestis Poola arhitekte korraks siis, kui Poola arhitektuuribüroo WXCA võitis 2013. aastal Pärnu Läänemere kunstipargi konkursi, ja uuesti siis, kui Euroopa kõige prestiižikama arhitektuuriauhinna Mies van der Rohe preemia sai Szczecini kontserdimaja (autorid Fabrizio Barozzi Iaaliast ja Alberto Veiga Hispaaniast koostöös Poola bürooga A4). Nüüd on arhitektuurimuuseumi galeriikorrusel esmakordselt väike valik kõige uuemat Poola nooremat arhitektuuri. Näituse „Poola noored arhitektid. 2D“ pani kokku arhitekt Łukasz Wojciechowski, kes on 2013. aasta Tallinna arhitektuuribiennaalil esinejana Tallinnaga tuttav. „Meis on nii palju sarnast, meil on ühine ajalugu, elu Nõukogude Liidu varjus – idapoolsete kolleegidega on alati tuttavlik rääkida,“ leiab Wojciechowski, varjamata, et vabanemisest saadik vaatavad kõik ikkagi läände ja see, et Poola arhitektuur on tänu seal ehitavatele lääne arhitektidele palju tähelepanu pälvinud, on neile suur asi.

Arhitektuur sõltub teatavasti suurel määral oma sündimise tingimustest, ruumist, kus tehakse otsuseid, ja tänapäeval aina enam ka visuaalse maailma peavoolust. Näituse avamisega kaasnenud loengul kirjeldas Poola üks tuntumaid arhitektuurikuraatoreid Grzegorz Piątek Poola nüüdisarhitektuuri tausta. Kõik räägitu kehtib ka Eesti kohta: iseseisvumisega kaasnenud vaba turg, arhitekti eraettevõtja staatus, uue põlvkonna jõuline pealetulek, Euroopa Liiduga ühinemist tähistav investeeringute vool ehitusse, võrgustunud maailma pildikeskne pinnapealsus. „Kontekst ja identiteet on endiselt mantraks, ent küsimus on selles, kuidas neid enda jaoks mõtestatuks ja tähendusrikkaks muuta olukorras, kus ollakse vaba valima kõikide maailmas saada olevate materjalide ja tehnikate vahel, kus ollakse alati kursis kõige viimase moega, kus ei looda vaid kohaliku tellija jaoks, vaid ka võimaliku globaalse publiku tarbeks. Lõpuks on see eelmiste põlvkondade poolt hinnatud kohalik kontekst tihti olnud vaid piirangute tulemus, suutmatus n-ö järele jõuda. Võib-olla pole konteksti ja identiteedi mõistetega kaasaja arhitektuuris enam suurt midagi peale hakata. Aga millest siis rääkida? Aususest? Meisterlikkusest? Ühiskondlikust mõjust?“ küsib Grzegorz näitusega kaasnevas trükises konteksti järele – selle postmodernistide poolt ära kurnatud mõiste järele, millega saab endiselt rahvuslikust vaatenurgast asju seletades kõike vajadusel välja vabandada või võidukalt lauale virutada, aga mille sügavama tähenduse on globaalne „me näeme ja teeme samu asju“ infovoog ära uhtunud. Näitusel kohtab moodsaid vineerist ajutisi lavasid, räästata kaldkatusega puitmaju, treppide ja kaldpindadega liigendatud avalikke ruume, napi keelega rangeilmelisi kortermaju – ühesõnaga sama leksikat, mis iseloomustab kogu tänapäeva Euroopa arhitektuuri, eriti kui seda on tähistatud sõnaga „noor“. Ida-Euroopas on see noorte kilbiletõstmine 1990. aastatest saadik juba omaette traditsioon: noore riigi edumeelset edasipürgimist tähistav müstiline noorus loob rahvusromantiliselt ulja ja diskrimineerivalt eapõhise kuvandi ühteaegu. See on kogemuspõhine arhitektuur, ühe põlvkonna kogemusest sündiv ruum, ühine tööriistakast. Näha on, et erilisust on uuel sajandil palju vähemaks jäänud.

Sotsialistlik modernism – mida saab selle heaks teha?

Näituse kuraator Łukasz Wojciechowski jääb oma büroo VROA Architekci tegemistest rääkides napisõnaliseks. Mõneti tüüpilisena oma põlvkonnale, sajandivahetusel ülikooli lõpetanud arhitektidele, on tal oma intensiivne suhe ajalooga, täpsemalt imetleb ta sõjajärgset modernismi. Nõukogude süsteemi vaid riivamisi lapsena kogenule kehastab sõjajärgne sirgjooneline, kohati brutaalne modernistlik elamu või eesrindlik koolimaja tüüpprojekt toonaste arhitektide kompromissitust, soovi oma ideede eest seista ja valida alati ühiskonnale kasulik pool – riigi kui peamise tellijaga tuli pigem võidelda. Kui nõukogude ruumipärandi taaskasutamise teemalisel Tallinna arhitektuuribiennaalil neli aastat tagasi arutleti vestlusringis, kas sotsialistliku modernismiga kaasnevat ideoloogiat on võimalik maha pesta või ignoreerida, siis oli Wojciechowski postideoloogilise vaatenurga pooldaja: „Tänapäeval on arhitektuur lihtsalt arhitektuur. Kui tegu on hea arhitektuuriga, pole oluline, on see sotsialistlik, natsiarhitektuur või veel midagi muud.“²

Ta avastas Poola 1960. ja 1970. aastate arhitektuuri ise: „Ülikoolis ei räägitud meile loengutel sellest absoluutselt mitte midagi, ajalugu lõppes XX sajandi algusega. Minu kodulinnas Wrocławis on palju sõjajärgsest perioodist pärit maju. Tundsin koguni teatud ärevust, nagu ei tohiks ma neid heaks pidada. Hakkasin vanematelt kolleegidelt nende kohta uurima ja majade ajalugu välja selgitama. Ükskord, kui käisin koos briti ja poola tudengitega jälle neid hooneid vaatamas, kuulsin, kuidas poolakad mu selja taga pahandasid: „Mida kuradit me siia tulime?“. Edaspidi olemegi naernud, et need majad on mida-kuradit-me-siin-teeme-kategooriast.“ Huvi süvenedes hakkas Wojciechowski selle perioodi arhitektidest näitusi ja väikseid trükiseid koostama. Nii loodeti halvas seisukorras hoonetele tähelepanu tõmmata: „1990ndatel materdati selle perioodi arhitekte veel ideoloogilistel põhjustel kõvasti. Siis kohtusin esimest korda ka kõige olulisema Wrocławi toonase arhitekti proua Jadwiga Grabowska-Hawrylakiga, kes on minu silmis vaieldamatult kangelane, äärmiselt andekas inimene. Ta on muide esimene Wrocławi tehnikaülikooli lõpetanud naisarhitekt (enne sõda kuulus Wrocław ehk Breslau Saksamaale). Moodustasime koguni kolleegidega arhitektide seltsi, mille patrooniks on proua Jadwiga. Selts tegelebki 1960.–1970 aastate arhitektuuri näituste koostamisega: need on sellised lihtsad, odavad väljapanekud väljaspool suuri institutsioone ja tüütut projektimajandust, teeme neid oma lõbuks. Arhitektidena pole meie eesmärk teostada põhjalikke uuringuid, pigem küsime endalt, mida me saame selle arhitektuuri heaks teha.“ Wojciechowski ja tema kaasmõtlejate lahendus nägi ette näituste tarbeks nn ajaloo taasloomise, nad renderdasid ehk visualiseerisid arvuti abil originaalprojektid sellisena, nagu need oleksid pidanud algselt välja nägema: „Meie mustvalged pildid ei kujuta tulevikku, nagu tavaliselt arvutipildid, vaid minevikku. Oleme mänginud ka kontekstiga väga vabalt, paigutanud näiteks 3-D-prinditud hoone mudeli USA fotode taustale. Toonases Poolas oli USA-ihalus suur ning selle hoone arhitekti süüdistati koguni ühe Architectural Review’s nähtud maja plagiaadis. Ajakiri ise olla toona ülikooli raamatukogust saladuslikul kombel kaduma läinud … Minu meelest polnud see omaaegses kontekstis kopeerimine, vaid uhkuse asi teha midagi sama vinget kui Ameerikas.“

Miks seda ikkagi teha, kas vaimustusest või kaheldakse tänapäeva arhitektuuri võimes samaväärseid visioone luua? „Võib-olla, mind hämmastab alati toonaste arhitektidega rääkides nende ignorantsus teooria suhtes. Isegi Raine Karp, keda ma mõned aastad tagasi intervjueerisin, teatas mulle kohe, et teooria on talle vaid sõnamulin. Tegu oli väga otsekoheste ja julgete loojatega, kes ei vajanud mingit n-ö tausta. Oma suuri maju projekteerisid nad tavaliselt üksi, võideldes üksi piirangute ja defitsiidiga. Kangelased!“ ütleb Wojciechowski ja lisab, et nad tahavad tähelepanu juhtida ka sõjajärgse arhitektuuri renoveerimise küsitavustele. Kui teha seda nii, nagu seda praegu Poolas tehakse, võiks selle parem tegemata jätta. Nüüdseks on jõutud niikaugele, et üht Plac Grunwaldzki tornmajadest Wrocławis, Jadwiga Grabowska-Hawrylaki tuntumaid hooneid, renoveeritakse VROA projekti kohaselt ja vastavuses hoone algilmega.

Sõjajärgse arhitektuuri renoveerimisel on alati mitu häda: toonased piiratud tehnilised võimalused ning tollase arhitektuuri halb maine. Ilmselt on Poolas nagu Eestiski suhtumine viimase 10–15 aastaga positiivsemaks kujunenud? „Jah, seda küll, nüüd on 1960. aastate arhitektuurist ja mööblist mood saamas, suur hitt on neoonsildid ja -valgustid,“ kinnitab Wojciechowski. Ta jätkab: „Ehkki meil on tõepoolest paar õnnestunud näidet, kui oleme saanud maja rekonstrueerida selle algse väljanägemise kohaselt, siis mingit süsteemi Poolas ei ole. Kogu ehitustegevus selle perioodi majade juures on väga kaootiline. Mis paneelmajadesse puutub, siis on olukord Poolas samasugune nagu Eestis: elamud on kõik erastatud ja mingit koordineeritud kordategemist ei ole, puudub ka argument, miks peaks neid maju olemasoleval kujul säilitama. Huvitaval kombel kritiseeritakse 1960. aastate maju kui mälestust halbadest aegadest, aga seda ei väideta näiteks Stalini-aegse arhitektuuri kohta, mis on oma väljanägemiselt klassikalisem.“

Kujundi mõjuvõim

Wojciechowski viitab oma põlvkonna puhul ka teatud nostalgiale: „Kui lugeda näituse saatetekste, siis kohtab seal pidevalt arhitektide selgitusi, kuidas nad olid projekteerides püüdnud taastada mingit lapsepõlvest meeles kohta või säilitada vinget modernistlikku hoonet. Ollakse väga tasakaalukad, kardetakse oma arvamust välja öelda. 1960. aastate modernistid seda ei peljanud, oldi arrogantsed. Isegi kui nad kopeerisid lääne eeskujusid, pidid nad need enda tarvis mõtestama, mitte toetuma välisele, nagu näeme seda tänapäeva noorte arhitektide nn pinterestitud arhitektuuris. Tänapäeval on ka rohkem arhitekte kui toona, näiteks proua Jadwiga oli üks esimestel sõjajärgsetel kümnenditel tegutsenud vaid kümnest naisarhitektist. Me elame kujunditootmise maailmas, iga arhitekt oskab seda. Vanasti piisas tellijale paarist perspektiivist. Loomulikult olid tookord omad miinused, aga mõned tingimused olid arhitektuuri seisukohalt paremad. Nüüd tehakse vähem töömakette ja rohkem pilte. Arusaam kujundi mõjuvõimust läheb veelgi kaugemale: kui ehituse käigus läheb midagi viltu või ei tulnud klient ideega kaasa, siis tean arhitekti, kes laskis ajakirja fotodel vahetada seinapinna oma soovitud valubetooni vastu, teised panevad modellid interjööridesse poseerima, tellivad objektile enne fotosessiooni koristusfirmad jne.“

Nagu öeldud, sarnaneb Poola nüüdisarhitektuur Eesti ja veel poole Euroopa omaga – on selles süüdi siis Pinterest või Erasmuse programm. „Üldiselt on igal pool samad mured, kusjuures kõige suurem neist on planeerimine. Meil on piisavalt häid arhitekte, hooneid, mis valitakse Mies van der Rohe arhitektuuriauhinnale kandideerima. Seejuures puudub meil siiani arusaam avalikust ruumist. Kaubanduskeskuses rajatakse äriloogikale truuks jäädes kohvikud ja söögikohad ülemistele korrustele, tänavast ei hooli keegi. Teine probleem on ülepaisutatud ruumiprogramm: kui läheb muuseumiehituseks, peab see vähemalt 10 000 ruutmeetrit suur olema,“ nendib Wojciechowski, kelle meelest peitub hoonete edu võti ruumiolukordades, mis aktiveerivad inimesi, ärgitavad tegutsema: „Usun, et hoone funktsioone planeerides tuleks olla palju uuenduslikum ja paindlikum, tõmmata kokku, mõelda süsteemikeskselt. Praegu ehitatakse superkalleid maju, aga neid ei suudeta opereerida, kogu aeg on ruumi juurde vaja. Palju ökoloogilisem oleks mõelda, kas meil ikka on vaja kõige mugavamaid tualette Euroopas: vastavalt normile peavad seal olema vähemalt 90 sentimeetrit laiad uksed, mitu eesruumi – nii saab sellest maja suurim ruum! Me ei hakka enne ökoloogilisemalt mõtlema, kui oleme vahetanud ka arhitektuuris maasturid jalgrataste vastu. Usun, et arhitektuuri tulevik peitub hoone programmiga manipuleerimises. Vaadakem näiteks Sanaa arhitektide loodud Rolexi keskust Lausanne’is – avatud maastik, kus üliõpilased saavad pikutada –, teine lemmik on Londoni Tate Moderni viiv kaldtee, kus kõik on võrdsed: lapsed mängivad, vanemad lükkavad kärusid, istutakse jne. Ka üliväike detail võib midagi muuta: Berliini Neues Museumis on aknalaudadele pandud padjad, kus vanemad saksa prouad saavad jalga puhata keset kogu seda suurejoonelist formaalset muuseumikeskkonda. Asja tuleks kergemalt võtta, arhitektuur peaks avatum olema.“

Lõpetuseks küsin, miks on näituse teemaks taas noored arhitektid, see endisest idablokist noorteks Euroopa tiigriteks ümber sündinud riikide üks püsivamalt kultiveeritud müüte, jutt noorest verest ja parketikõlbulikust kuvandist … Kas iga saab olla kvaliteedi garantii? Wojciechowski sõnul on noored, umbes neljakümnesed konkursivõitjad (siia seltskonda kuulub ta ka ise), kahe maa arhitektuuri ühisosa, samuti eristab seda põlvkonda tagasihoidlikum vormikeel: „Näitusel osalevad arhitektid on kõik lõpetanud kooli umbes siis, kui Poolast sai Euroopa Liidu liige, peale selle ühendab meid teatud maitsekoolkond. Meie õpetajad koolis olid kõik veendunud postmodernistid ning me pidime lihtsama vormikeele kasutamise eest kõvasti seisma. Meil on ühine taust, enamik on vaimustatud ka sõjajärgsest modernismist.“ Nagu Eestiski on ka Poolas meedia lemmikuteks arvukad moodsad eramajad. Näitusele neid jõukaid villasid ometi ei valitud, sest kuraatori soov oli rääkida ühiskondliku ruumiga suhtlevast arhitektuurist: „Näitusel on ainult üks eramu, suhtelised väikese eelarvega valminud skulptor Paweł Althameri stuudio. Teadsin, et näitusele pole mõtet välja panna väljamõeldud asju, paljalt visualiseeringuid – tuleb tegelikke maju näidata. Eesmärk oli ka näidata väiksemaid, aktiivseid büroosid, selliseid, keda saab Eesti omadega võrrelda. Ehk tekib dialoog?“

1 Hendrik Lindepuu, Kas ma armastan Poolat? – Postimees 20. II 2015.

2 Arutelu Petra Čeferini, Andres Kure ja Łukasz Wojciechowskiga. Rmt: Taaskasutades nõukogude ruumipärandit. Tallinna Arhitektuuribiennaal 2013 (kataloog). Toim Kadri Klementi, Aet Ader, Karin Tõugu, Kaidi Õis. Tallinn 2013, lk 37.