Mälestuspaik linnaruumis. Mälu ja vorm.

Maarjamäe praegust memoriaali ja loodavat kommunismiohvrite memoriaali tuleb käsitleda tervikliku mälupaigana, kus kõik vastuolulised ajalookihid peavad olema esindatud võrdväärselt.

ELINA KASK

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks rajatakse Tallinna Maarjamäele kommunismiohvrite memoriaal ning ohvitseride mälestusmärk. Ideevõistluse lähteülesande kohaselt on kompleksi eesmärk luua Maarjamäe mälestusalal uus ideoloogiline ja ruumiline kontekst. Monumentide ning memoriaalide loomine ja paigaldamine on poliitiline tegevus, mille mõte on peegeldada ja edastada vaadete ja ideede süsteeme. Kahjuks kipub see varjutama monumentide ning memoriaalide algset eesmärki: mäletada ja mälestada.

Eestlasi pole kunagi peetud monumendirahvaks.1 Põhjus võib peituda asjaolus, et Eestisse on nii monumente kui ka memoriaale püstitanud peamiselt võõrvõimud. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist (1991) teisaldati suur osa toonaseid monumente avalikust ruumist ning taastati vastukaaluks suurel määral XX sajandi alguses asutatud vabariigi mälestusmärgid. Monumentide teisaldamine ning loomine tõi kaasa nn monumendisõja, mida näitlikustavad kõige paremini ärevad hetked seoses Lihula sõjamonumendi teisaldamisega (2004), pronkssõduri Tõnismäelt Kaitseväe kalmistule viimine ja sellega kaasnenud rahutused (2007) ning Vabadussõja võidusamba püstitamine Vabaduse väljakule, hoolimata avalikkuse vastuseisust (2009).

Arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Mati Variku Maarjamäe memoriaalkompleksi kehv seis on ere näide, milline on mälestuspaiga tulevik, kui muutub poliitiline maastik.

Eero Vabamägi / Postimees / Scanpix

Maarjamäe memoriaal

1975. aastal valminud (II etapp jäi lõplikult välja ehitamata) arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Matti Variku kavandatud Maarjamäe memoriaalansamblit peetakse üheks Eesti suurejoonelisemaks maastikuarhitektuuri-teoseks. See rajati nõukogude võimu eest võidelnutele. Kui suurem osa memoriaalkompleksidest oli tollal enamasti üle kuhjatud nõukogude sümboolikaga (viisnurgad, sirbid, vasarad, ordenid), siis Allan Murdmaa pidas oma suurimaks saavutuseks selletaolise vältimist. Küllaltki abstraktne ning vabalt tõlgendatav memoriaal Pirita tee ääres on tänapäeval eelkõige tuttav maamärk, mis on praeguseks kaotanud paljude silmis oma ideoloogilise varjundi ning pakub hoopis eriskummalise ruumikogemuse.

Kommunismiohvrite memoriaal

XXI sajandi memoriaalil pole kanda ainuüksi mälestamise roll, see on ka avalik ruum. Tänapäevased memoriaalid on ruumi ja vormi osas väljakutse ka arhitektidele: luua tuleb aktiivne avalik ruum ning säilitada seejuures pühalikkus, et memoriaal oma algset mõtet ei minetaks. Nüüdisaegse memoriaali puhul kipub mälestamine ning mäletamine siiski tagaplaanile jääma ning asenduma argise elutegevusega. Eredaim näide on ehk Berliini holokausti memoriaal, millest on saanud paljude arvates häbiväärne yolocaust, sest meenutamine ja mälestamine on asendunud selfie’de tegemise, mängimise ning piknikupidamisega. Memoriaal koosneb 2711 eri kõrgusega betoonsambast ning ajendab ruumi sel viisil kasutama. Arhitekt Peter Eisenman peab seda õigustatuks, nii on see olnud memoriaali avamisest saadik. Tema sõnul on memoriaal linnaruumi osa ega ole püha paik, mis on seotud sündmusega, mida mälestama see on mõeldud.2

2018. aastaks rajatakse Maarjamäe praeguse memoriaalansambli kõrvale kommunismiohvrite memoriaal. Plaan ulatub aastate taha. 2011. aastal viidi läbi ideevõistlus eesmärgiga leida okupatsioonivõimu ohvrite mälestamiseks sobivaim asukoht ning parim lahendus. Võistlusel jäi esimene koht välja andmata, küll aga valiti uue mälestusehitise asukohaks Maarjamäe. Hoolimata sellest, et Memento ühing leidis olevat asukoha sobimatu, kuulutas justiitsministeerium 2016. aastal koos Riigi Kinnisvara, represseeritute organisatsioonide esindajate, Tallinna linna ja arhitektide liiduga välja uue arhitektuurivõistluse, millega loodeti saada tulevase memoriaali ruumiline ja kompositsiooniline lahendus. Kaheteistkümne kavandi hulgast valiti võidutööks arhitektuuribüroo JVR ideelahendus märgusõnaga „Teekond“, autoriteks Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Martin Prommik ja Lidia Zarudnaja.

Kaks memoriaalile lahenduse leidmiseks korraldatud ideevõistlust erinesid olemuselt suuresti: kui 2011. aasta võistlus andis arhitektidele ja disaineritele suurema loominguvabaduse ning sellest kumas läbi soov algatada ühiskonnas diskussioon kavandatava kommunismiohvrite memoriaali teemal, siis 2016. aasta võistluse ülesanne oli palju piiravam. See tulenes paljuski riigihanke korrast, kuid saatis siiski välja signaali, et aruteluks enam aega pole.

Terviklik mälupaik

Maarjamäele on ladestunud omajagu ajalugu. 1941. aastal rajati sinna Saksa sõjaväe kangelaskalmistu, mis asendati võimu vahetumisel esmalt üksikute punamonumentidega. 1960. aastal valmis 35 meetrit kõrge Jääretke obelisk (autorid Mart Port, Lembit Tolli), millest sai 1975. aastal valminud memoriaal­ansambli osa. Praegu märgivad hauatähised üle 2000 langenu puhkepaika ning Allan Murdmaa kavandatud memoriaal ootab justkui uut hingamist ning ümbermõtestamist.

Milliseks kujuneb aga Maarjamäe mälestuspaiga tulevik, kui 2018. aastal püstitatakse praeguse memoriaali kõrvale kommunismiohvrite memoriaal?

Remondiks suletud Maarjamäe lossis plaanib ajaloomuuseum samuti vabariigi 100. sünnipäevaks avada uue ilme saanud väliala ning ekspositsiooni. See võiks olla potentsiaalne sissejuhatus mälumaastikku. Kuna kõiki Maarjamäe juppe arendavad ja mõtestavad eri organisatsioonid, kelle vahel puudub koostöö, siis seda piirkonda tervikuna vaadeldud pole.

Väga kehvas, mõneti jalutajale isegi ohtlikus seisus Maarjamäe memoriaal ootab oma saatust. Praegusest memoriaalist ei ole huvitatud ei Tallinna linn ega uut kommunismiohvrite memoriaali kavandav riik. Keeruliseks teeb kogu ala saatuse kommunismiohvrite memoriaali kõrvale planeeritud FC Levadia uus jalgpallihall, mis rajatakse detailplaneeringu kohaselt Maarjamäe jalgpallikeskuse merepoolsesse ossa. Kava kohaselt valmib arhitektuuribüroo Eek ja Mutso kavandatud Maarjamäe jalgpallihall 2017. aasta lõpuks. See võib aga kommunismiohvrite memoriaali idee ning teostuse tahtmatult varjutada.

Küsimus, mida tähendab kommu­nismiohvrite memoriaali püstitamine Eesti riigile ja rahvale, on jäänud läbi arutamata ning seega vastuseta. Huvitaval kombel ei ole uue memoriaali loomine tekitanud arutelu ega pälvinud suuremat tähelepanu. Tahes-tahtmata on tunne, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul (ees on pealegi valimised ning Eesti eesistumine Euroopa Liidu Nõukogus) on ette võetud tohutu hulk projekte, mille realiseerimise nimel kiputakse tormama veel enam kui muidu ning kokkuvõttes kannatab lõpptulemus. Kommunismiohvrite memoriaali loomine on pikk ning keeruline protsess, mille õnnestumise eeldus on paljude asjasse puutuvate kaasamine. Memoriaali loomise eesmärk peaks olema algatada avalik rahvusvaheline arutelu kommunismi kuritegude teemal.

Allan Murdmaa memoriaal nõukogude võimu eest võidelnutele seisab Maarjamäel justkui näidis, milline on mälestuspaiga tulevik, kui poliitiline maastik muutub. Lõppude lõpuks ei olegi Maarjamäe memoriaalile uue funktsiooni otsimine oluline, sest kogu ala, sealhulgas ka loodavat kommunismi­ohvrite memoriaali, tuleks käsitleda tervikliku mälupaigana, kus kõik vastuolulised ajalookihid peavad olema esindatud võrdväärselt.

Artikli aluseks on sel kevadel kunstiakadeemia urbanistika erialal kaitstud magistritöö „Mälu ja vorm. Meenutuspaikade mõju nüüdisaegsele linnaruumile. Minevik, olevik ja tulevik“ („Memory and Form: Memorial Sites’ Impact on Contemporary Space. The Past, Present and Future of the Maarjamäe War Memorial Site in Tallinn“), juhendaja Gregor Taul.

1 Marek Tamm, Pille Petersoo, Monumentaalne konflikt. Mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis. Varrak, 2008.

2 Priscilla Franck, ‘Yolocaust’ Project Shames People Who Take Selfies At Holocaust Memorials. – Huffington Post 23. I 2007.

2018. aastal peaks Maarjamäel valmima kommunismiohvrite mälestusmärk. Pildil arhitektuurivõistluse võidukavand „Kirsiaed“, autorid Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Lidia Zarudnaja, Jaan Tiidemann ja Martin Prommik.

Peter Eisenmani Berliini holokaustiohvrite memoriaalkompleksist on saanud linnaruumi orgaaniline osa, kuhu minnakse mängima, pildistama ja piknikule.

Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming