Loomulikult ilus ERMi maastik

KARIN BACHMANN

dji_0711ERMi uut/vana asukohta Raadil on palju kritiseeritud, ennekõike kauguse pärast Tartu kesklinnast. Kaugus on siiski seotud pigem tartlaste psühhogeograafiaga, sest autoga saab kesklinnast Raadile kaheksa minutiga, Lõunakeskusse vähemalt 13ga, jalgsi vastavalt 25 ja 60 minutiga. Välismaalaste meelest on see vahemaa naeruväärne, tallinlaselegi pole 25 minutit jalutuskäiku mingi probleem.

Muuseumi projekteerimisega paralleelselt hakati vähendama mentaalset distantsi kesklinna ja Raadi vahel. Toona alustatud „Mälumeetrite“ projekt on nüüdseks ellu viidud ümberehitatud Roosi tänava kujul. Tänav viib kesklinnast otse ERMi peaukseni ja on Tartus esimene tänav, mille kavandamisel on lähtutud inimese, mitte sõiduki huvidest. Vasakul tänavapoolel on lai promenaad ja istumiskohad, sinna saab soovi korral rajada kogukonnaaia ja taskupargi. Valgustus on paigutatud inimesele sobivale kõrgusele ja näiteks vana kaevu asukohta markeerib joogikraani ja pinkidega plats. Raadi-poolses otsas kulgeb tänavaga paralleelselt suuremas osas alles jäetud endise sõjaväeala topelt­okastraataed. Ajastu paremaks tunnetamiseks ehitati traataedade vahele looklev laudtee. Tänavat hakkasid kasutama jalutajad, sportlased, ratturid jt juba enne muuseumi ja tänava lõplikku valmimist.

Raadi välisruum, mida on tavapärasest rohkem, on jaotatud kolmeks: vana ajaloolise ilmega pargiosa, järgmisel aastal valmiv Pärimuspark (pigem maitsekas ennemuistset ja tänapäeva põimiv teemapark) ja uue hoone ümbrus. Kõik need alad on läbi mõeldud nii, et moodustuks tervik, kuid iga osa peaks pakkuma erilaadse maastikuelamuse. Uue maja välisruumi kavandamisel kasutati ära kõik aastatega Raadile tekkinu ja ladestunu, mis on uskumatult põnev. Selle asemel köitva kunstliku koosluse konstrueerimine oleks olnud puhas raiskamine. Seega väärtustatakse maastikuarhitektuuriga looduslikke protsesse, mille arukas kasutamine hoiab kokku uskumatult palju pärandit ja raha. Tulemus on aga enam väärt kui ükskõik milline peen aiakunst. Igale poole ja igasse konteksti selline mõtteviis küll ei sobi, kuid Raadil poleks teisiti saanud.

ERMi uus hoone seisab maastikus, kus vanu jälgi ei ole kustutatud ja värsked jäljed lisavad uue ladestuskihi. Koha identiteedi konstrueerimine ei nõua ilmtingimata füüsilise keskkonna lammutamist ja uue ehitamist, oluline on luua emotsioon. Nii muuseumimaja kui ka maastikuga on tehtud kõik, et mineviku aegruum ja inimese seal sees saaksid meile mõistetavaks.* Alles on jäetud kõik vormid ja struktuurid: lennuvälja kaponiirid, ruleerimistee, puud, kivid jm, vanade tähenduste kustutamise asemel on proovitud luua uusi. Vägivaldne uuendamine ongi enamasti vale võte: maastikku kinnitunud tähendused tuleb lihtsalt tänapäeva tõlkida ja halvad tundmused rehabiliteerida. Mälestuste väljal kõndija liigub omalaadsel ajatuse teljel, mille ühenduslülid aitavad ajajärke omavahel seostada, lepitada ja mõista.

Sõjaväe väljakolimise järel arenes Raadi looduse rütmis. Taimekooslused muutusid ja vahetusid nii, nagu näevad ette kõrgemad seadused: peamiselt noored kased ja saared on katnud nõukogude aja armid.

Loodusmaastikku on ulatuslikumalt sekkutud kahe tiigi kaevamisega. Need ühendati olemasoleva järvega, muuseumi peaukse ette istutatud puud moodustavad aga ortogonaalse võrgustiku, mis tihendab isetekkeliste puude ridu.

Muuseumi ümbruse kontseptsiooniga oli ette nähtud loodusliku väljanägemise saavutamine, mistõttu kirjutati projekti sisse ka n-ö isetekkeline loodus ehk määramatuse faktor. See tegi projekteerimistöödel ka kõige suuremat peavalu, sest ehitajal pidi ju ees olema mingi paber, millele toetuda. Töö käigus tuli plaane kõvasti ümber teha, kuid isetekkelisuse idee sai siiski teoks: haljastuse istutajatele anti teatud piirini vabad käed, mistõttu on tulemus just nii juhuslik kui vaja.

Kas Raadi looduskeskkond uue maja ehitamisega ka alles jääb? Seda küsimust kartsid projekteerijad kõige rohkem. Kes siis ikka võsast minema aetud kitsi ja jäneseid ning ehitusmüraga vaigistatud konni enda südametunnistusele tahab? Nii lükatigi kevadine võsaraie suve lõppu ning hakati kohe vastu uue maja klaasfassaadi lendavate pääsukeste säästmiseks rohtu otsima. Püüdlused on viinud sihile ning Raadi maja on enam kui hästi vastu võetud: linnud tükivad majja elama, rebased luusivad öösiti silla all ning kitsed vaatavad rahulikult päevaste toimetajate tegevust pealt, konna- ja ööbikukontserdidki on endiselt lärmakad. Maja ümbrusesse on ilmunud veel hulk parte, kes kõndisid jõgi-kõõluslehe istutamise ajal haljastajate kannul, mugulad välja noppisid ja nahka pistsid. Seega ei oska ma ennustada, mida ja kui palju kevadel tiigikallastel kasvab. Nagunii võtab maastiku n-ö valmimine aega aastaid, kuigi inimeste ootused on enamasti samad, mis maja puhul: olgu kohe olla! Kuid maastik hingab oma rütmis: uus tsükkel ei saa alata, kui eelmine läbi pole, ühtki etappi ei saa vahele jätta. Seega pole Raadi maastikuarhitektuurilises mõttes veel sugugi valmis.

* Vt Marek Tamm, Aeg, ruum ja lugu: mida uurivad ajaloolased? – Maja 2005, nr 4.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar