31.08.2018

Loomiseks valmis. EKA uus hoone

Kunstiakadeemia uus maja on teadlikult justkui poolik ja kasin: vormi asemel on tähtsaks peetud kasutaja vabadust, võimalust ruum ise luua.

TRIIN OJARI

Lõpuks on ta siis valmis. Eesti kunstiakadeemial on jälle oma maja, kuhu on esmakordselt kokku toodud kõik eraldi paiknenud osakonnad. Küllap sünnib üliõpilaste taasleitud õlatundest enneolematu loominguline sünergia ja moodsates industriaal-šikkides ruumides hakkab kooli süda hoopis uues rütmis tuksuma. Oma maja on sümbol, positsioon, võimalus, mille puudumist tunned kõige teravamalt katusest ilmajäetuna. Praegu juubeldagem ja lõigakem linte, sest kunstiakadeemia pikk kannatuste rada on seljataga, vaevad ununevad sisseelamistuhinas kiirelt ning püsima jääb tunne, et kõigi altminekute kiuste tõmbas kool tormisest veest jackpot’i (kõrge hinna eest, muidugi).

Uus kuum asukoht, meeldivalt miljööd tabav arhitektuur, nüüdisaegne õpikeskkond – kõik see loob võimaluse uueks alguseks. Nagu ikka on tulevik esialgu plekitu, puhas ja ootel, justkui need pooltühjad ruumid, mida mõne nädala eest külastasin. Plekid tulevad pärastpoole. Kasutaja perspektiivist kirjutagu keegi teine ja kunagi hiljem. „Lõpuks on loova ruumi potentsiaal peidus eelkõige tudengites endis,“ on arvanud ka maja arhitektid. Nende projekteeritu saavat selle potentsiaali vaid vallandada.¹

Ülekuumenemishetk

Suva sukavabrik, eestiaegne Rauaniit, oli EKA uue hoone ühe asukohana kõne all ka siis, kui 2006. aastal otsustati ehitama hakata ikkagi kunstiülikooli senisel krundil Tartu maantee 1. Teatavasti pärjati 2008. aasta kevadel arhitektuurivõistluse esikoha ja miljoni krooniga Taani päritolu büroode Sea ja Effekt töö „Art Plaza“. Oma ülistavas hinnangus kiitis žürii autoreid võistlustingimustes hoonemahtude paigutamiseks soovitatud „ruumiümbriku“ julge eiramise ning visuaalselt lärmakasse kesklinna „täiusliku torni“ loomise eest.² Ehitusbuum oli oma tipus, uuele majale nähti ette 15 korrust ja üle 26 000 ruutmeetri netopinda.

Uuesti tuli Suva lauale neli aastat hiljem, kui vundamendiauk kesklinnas oli valmis, aga asjad uue maja valmimisega enam kui hapud. Mitmed vilistlased võtsid plaza-projekti hülgamise ja EKA Kalamajja „pagendamise“ puhul aktiivselt sõna, süüdistades otsustajaid akadeemia ja laiemalt kunstikultuuri marginaliseerimises. Täiesti õigustatult sarjati liberaalset kinnisvaraturgu, kus kasuahnelt eraomaniku õigustega manipuleerides unustatakse avaliku huvi eluõigus. Teostamatuks kuulutatud uus maja pandi omamoodi süüpinki ning sama avalikkus praadis õigusriigi seaduste hammasrataste vahele jäänud kooli mõnuga. Kõrgharidusest on meie ajal teatavasti saanud massikaup. Tulemuslikkus ja kuluefektiivsus piitsutavad akadeemilist maailma tagant kapitalistliku halastamatusega ning eksklusiivse butiikülikooli tunnustega kunstikõrgkool ei sobitunud ilmselgelt sinna pilti – vähemalt osa poliitikute silmis. Võimalik, et tuledesäras öise taeva taustal kumava kõrghoone kujutis kui EKA uue hoone tunnuspilt (sest kunsti luuakse 24h!) edastas kooli soovide ja olemuse kohta ka ebaõige sõnumi. Visuaalne sarnasus kalli bürookinnisvaraga sealsamas city’s koos kenitleva Art Plaza nimega osutus valede lubadustega täidetud lõksuks.

Nüüd, kui jõevood on uue sängi leidnud ja vesi rahulikum, võib uue maja loole filosoofilisemalt tagasi vaadata, sest see illustreerib hästi ülekuumenemise ja maailmavaateliste kokkupõrgete rohket ajahetke, riikliku poliitika halastamatut küünilisust, aga ka muutusi Tallinna linnaruumi jõujoontes ning uusi tuuli arhitektuuriväärtustes. Kultuur on sümboolse kapitali võimas mootor ning iga ruumikorralduslik muutus linnas tähendab ka visuaalse keele ja identiteedi uuenemist. See aga on teadagi moodsas linnamajanduses oluline kauplemisvahend – südalinnast lahkudes vaesestas EKA seda tuntavalt.

Vana sukavabriku tagasihoidlik rekonstruktsioon seevastu ei aja kaugeltki enam aplombiga taga kesklinna staar-maja kuvandit, sunnitult või mitte, aga kooli uus nägu kultiveerib ka uusi väärtusi. Tallinna kesklinna mõistegi on avardunud: Maakri kvartali, vanalinna, sadamaala ja Kalamaja vahele on tekkinud uued keskused, kus nagu korralikus kaubamajas ikka pakutakse tarbijale erinevaid tooteid ja teemaalasid nii, et igaüks leiaks parasjagu talle vajaliku.

Vabrikute renessanss

Magusa asukohaga vanade tööstushoonete kohandamine uue otstarbega on omaette peatükk linnamajanduse ja moodsa arhitektuuri ajaloos. Traditsiooniliste tööstusharude kadumine või ümberpaiknemine linna piiri taha andis teed nn sümbolmajandusele, teenusepõhisele maailmale, mis konverteeris tühjaks jäänud tehaste rohmakad müürid kiirelt investeerimist väärt kinnisvaraks. Mahajäetud kohad vajasid taaselustamist, linnavõim atraktiivseid visioone. Sellistest märksõnadest nagu „loft“ või „industriaalne stiil“, samuti „ajalooline miljöö“ sai eluasemeturu kallima otsa nišikaup. Tallinnas märgistas seda trendi esimesena Fahle maja imposantne klaaskast vana tselluloosivabriku tipus (2007), Kultuurikatla projekti (2015) puhul oli juba otseselt tegu kultuuriga seotu toomisega vana tööstusala elluäratamise keskmesse. Tõsi, see kultuur on kõva kasumiteenimise kohustusega ning efektsed vanad katlad ja paemüürid on ärimudeli osa. Ka ei jõua üles lugeda kõiki vanadesse hoonetesse rajatud ja kõrgeid lagesid lubavaid loft-arendusi Kalamajas ning Koplis.

EKA puhulgi saab äärmiselt sobiliku asukohaga, vanalinna ja Kalamaja piiril asuvasse endisesse vabrikusse kolimisel rääkida kultuurifunktsiooni piirkonda elavdavast jõust või ka Telliskivi kvartali mõjusfääri võimendamisest, ajalooga hoone sümbolväärtusest (tõsi, EKA ajalooga pole sel kohal midagi pistmist), vanade majade kordategemise ökoloogilisusest, linnaosa elanikkonna sotsiaalse pildi mõningasest muutumisest (lisandub ikkagi üle 1000 tudengi). Õpikeskkonnaga seotud väärtushinnangute teisenemist representeeriv roll on tehasel kui industriaalsel, unifitseeritud ruumiga hoonel, mis jääb välise visuaalse atraktiivsuse mõttes üsna tagasihoidlikuks. Meie väärtuspõhisel ajastul polegi see nii paha tulemus. Nagu eespool öeldud, on sümbolväärtustel kapitali jõud: majad lihtsalt ei ole linnas, vaid teevad seda.

Endine Rauaniidi sukavabrik Kotzebue ja Põhja puiestee nurgal on tõepoolest üks Tallinna 1920. aastate lõpu tööstusarhitektuuri paremaid näiteid. Arhitekt Eugen Habermanni projekteeritud viiekorruselist hoonet (viimane, algselt madal pööningukorrus ehitati välja 1950. aastal) on selle efektsete nurgeliste akende ning ulja kolmnurkse mahu tõttu seostatud ekspressionistliku käekirjaga, sama laadiga, millega Habermann tegi koos Herbert Johansoniga algust riigikogu hoone puhul (valmis 1922. aastal). Vabriku projekt kinnitati 1926. aastal. Tegelikult oli see juba kolmas tehase laiendus, mille omanik Efraim Lerenmann oma 1919. aastal asutatud paelatööstuses ette võttis. Esialgu seati end sisse praeguse EKA hoone uue peasissepääsu kohal seisnud paekivist kahekorruselises majas. 1925. aastal valmis Kotzebue tänava äärde samuti Habermanni projekteeritud kahekorruseline, kõrge kelpkatusega uus tehasehoone (hävinud), mida selle elumajaliku fassaadilahenduse tõttu ei oskaks vabrikuks olemises kahtlustadagi. Nurgapealse uue nn peahoone valmimisaastaks märgitakse tavaliselt 1933, ent kolleeg Jarmo Kauge on täpsustanud, et tegu on kasutusloa saamise aastaga ning hoone ise oli valmis ja kasutusel juba tegelikult 1929. aastast.³

Tavapärase lahendusega V-kujulise plaaniga hoone vahelaed on raudbetoonist, talastik toetub neljale tugipostile, kõigil neljal korrusel oli toona üks suur ruum. Vabrikus töötas selle kõrgajal 1930. aastate keskel koguni 450–500 töölist. Pärast ettevõtte riigistamist 1940. aastal kandis tehas Punase Koidu nime ning laienes jõudsalt. 1970. aastate lõpuks oli siin juba üle 1200 töötaja (muide, peaaegu sama palju hakkab inimesi olema uues EKAs). Laienemise käigus lammutati või muudeti tundmatuseni nn peahoone kõrval asunud varasemad ehitusetapid. Ka Habermanni maja sai algselt rombikujuliste akendega pööningukorruse asemele viienda täiskorruse, millest hoone teravnurkne maht veelgi mõjusat kõrgust juurde võitis.

Kui EKA sukavabrikusse kolimiseks arhitektuurivõistluse lähteülesannet koostas, oli eesmärk peale muinsuskaitsealuse Habermanni maja restaureerimise suhtuda ka sõjajärgsetesse hoonetesse võimalikult säästvalt. Mõlema juurdeehituse kandvad konstruktsioonid ja osaliselt välisseinadki on uues majas alles. Eri ehitusetappide kokkuõmblemisest ja paraja ruumisegaduse koondamisest tervikuks, mis vastab ülikooli esindus- ja õppehoone vajadustele, sai ka EKA uue hoone arhitektuurivõistluse nurgakivi.

Suhtlema ärgitav ruum

2014. aasta juunis lõppenud võistlus tähendas kuus aastat tagasi toimunuga võrreldes totaalset võimaluste ümberhindamist. Tingimusteks olid majanduslikult otstarbekas ehitamine (ehitusmaksumus), energiatõhusus, juba olemas konstruktsioonide kasutamine ning „võimalikult väike risk menetlus- ja ehitusprotsessis“ (loe: mõju naabritele). Ehitamiseks vajalik omafinantseering tuli saada EKA kinnistute müügist Tallinna kesk- ja vanalinnas. Kümne ideekavandi seas võitis esimese koha töö märgusõnaga „Linea“ (Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla Kuu Arhitektidest koos Eik Hermanniga).

Kuu Arhitektide töö puhul hinnati maja õnnestunud logistilist lahendust, uue peasissepääsu ning trepihalli paigutamist kompleksi keskele (avaneb nii Põhja puiesteele kui ka Kotzebue tänavale), samuti uue osa eristamist vanast. Uus musta värvi vahetükk seob eri osad omavahel, sest hoonete korruste kõrgus erineb. Kuna kooli eesmärk on hoida hoone vähemalt osaliselt rahvale avatuna, on sissepääsutsooni paigutatud söökla, suur kaldauditoorium, puhkeala ja Habermanni maja tänavakorruse sakiliste akende taha raamatukogu. Päevasel ajal saab inimene Põhja puiesteelt otse Kotzebuesse põigata, mõnusa laienduse on saanud majaesine kõnnitee.

Uus EKA on ruumiefektiivne: õppetegevusega seotud ruumid on jaotatud eri tüüpi seminariklassideks (kõik on ristkasutatavad) ning üliõpilaste ühisstuudioteks, kus igaühel oma laud ja kapp. Ilmselt hakkab hindamisi ja muud toimuma ka koridorides ja trepikodades, isegi aulast on loobutud. Enamik erialadest nõuab siiski palju spetsiifilist tehnoloogiat ja töökodasid ning teatud (väike)tööstuslik vaim pole majast kadunud.

Tehasehallide suured ruumid on muidugi suuresti boksistatud, kuid seejuures on püüdlikult säilitatud betoonist kandekonstruktsioonide nähtavus ning Habermanni osas ka koorunud värvikihtidest laiguline seinaviimistlus. Remondieelne visuaalne välimus on samasugune ka selle majaosa ümmargustes otsatrepikodades, kuhu sisearhitektuuri lahenduse autor Tarmo Piirmets on lisandusena ülevalt alla jooksma pannud üksnes toored metallist keermetorud. Mõjus on Kotzebue tänava poolse tiiva hoovikülg: väikesesse sisehoovi avaneb ühtlase sammuga betoonist karkass, universaalne raamistik, mille saab täita vastavalt vajadusele kas terrassi või klaasist ruumiboksiga.

Nüüdisaegne kooliruum on kuum teema – millises keskkonnas ja kuidas on hea õppida? Kas ruum peab korrale kutsuma või olema pigem piiranguvaba? Kuidas teha kaasavam, inimesi suhtlema ärgitav ruumi? Vana EKA maja oli kuulus oma kohati räämas interjööride poolest, kuid loovus ei küsi keskkonnast ning võrsub jõudsalt ka karmil pinnasel. Ilmselt mõtlevad ka paljud, et kunstitegemine ei tohi liiga mugav olla. Uues hoones on hoitud sama neutraalset joont: ruum peab olema tegevust raamistav keskkond (ent kindlasti mitte ebamugav!). Arhitektid on ise rääkinud robustsest toorikruumist, mida iseloomustab valmidus ja püüdlus kohaneda ning edasi areneda. Nende silmis on hoone kest tugistruktuur, mitte piirang, tavapärane viimistlus muutvat ruumid seevastu liiga lõpetatuks.⁴

Kuna osakonnad on üle aastate või üldse esmakordselt kokku toodud, on majja sisse kirjutatud sünergia tekitamine. Selle võib vähemalt kooliruumi kergesti läbitavast sisestruktuurist välja lugeda. Kokkuhoiuprogrammile vaatamata on majja ka ruumilist luksust lubatud – läbipaistvust, vanalinnavaateid, katuseterrasse, hoovitreppe –, sest õppimine peab olema ka suhtlus ja nauding. Sisearhitekti osaks jäi ruumiloogika ja iseloom välja tuua: nii ei ole kujundusega loodud ühelegi hoone osale spetsiifilist miljööd, vaid nii tudengite kui ka rektoraadi ala on lahendatud sarnase viimistlusega. „Ego tuli kappi panna,“ võtab Piirmets oma kogemuse kokku. „Olemasoleva substantsi säilitamine naturaalsel kujul pole sugugi lihtne, ehitusplatsil saavad uus ja vana kokku suure pauguga.“⁵

Kindlasti saab kooselust ekalastele ka väljakutse, kuigi uus maja on üle 4000 ruutmeetri suurem kui Tartu maantee oma. Kui arvestada juurde teisedki EKA kasutada olnud pinnad, on uus hoone ikkagi avaram (12 380 ruutmeetrit) ja palju tõhusamalt läbi mõeldud. Sellele vaatamata ollakse kaugel priiskamisest, pigem vastupidi – ilmselgelt juurutatakse siin pigem kollektiivset vaimu.

Maja kui täistabamus

Pidupäeva eel ekalasi küsitledes kuulsin ootuspäraselt uue maja kohta vaid kiidusõnu, kuna seniste kesiste tingimuste kõrval tundub sukavabrik kõigi võimaluste maana. Arhitekt Toomas Paaver, kes omal ajal maja võistlustingimused koostas, näeb suure plussina asukohta: „Tulevikku vaadates on see rohkem kesklinn kui koht, kus EKA enne asus. Siinkohal polegi kõige tähtsam Kalamaja, vaid paiknemine bastionivöö ääres, Balti jaama kui olulise transpordisõlme lähedal. On arvata, et tulevikus see bastionide ala koos lähikonna mereäärega aktiveerub. EKAga on Kalamaja saanud juurde uue positiivse objekti. Iseasi, kas mõnes muus kohas seda rohkemgi vaja poleks.“ Ettevaatlikuks teevad ta mõned Põhja puiestee rekonstrueerimisprojektid, mis võivad halval juhul hea tulevikuruumi ära rikkuda. Põhja puiestee väärib tema meelest midagi peatänava arendusega võrreldavat, kus rõhk peab olema ruumi kvaliteedil ja inimsõbralikkusel, mitte liiklusvoogudel. „Võrreldes Tartu maantee 1 hoonega kannab uus maja XXI sajandile kohasemat sümboolset väärtust. Kui eelmine projekt on modernistlik ülevõimendatud ruumiprogrammiga objekt, siis praeguse hoone puhul on arvestatud võimalikult palju senise hoonestusstruktuuri ja ümbruskonnaga ning see ei ole kellegi suhtes mingil juhul üleolev.“

Dekaanile ja restaureerimisõppejõule Lilian Hansarile meeldib, et uues ruumikeskkonnas on tunda ajalugu ning uus hooneosa on sobitatud vana ja väärika arhitektuuriga äärmiselt delikaatselt. Kahju on tal vaid sellest, et krundil ei ole ruumi laienemiseks. Üliõpilasesinduse juht Minni Tang on ülevoolavalt rõõmus: „See, et EKA alustab sügisest Kalamajas, on minu arust superuudis. Olen kindel, et EKA lisab siia veelgi mõnusamat kunstilist vibe’i. Ka tudengitele on maja väga tähtis. Nüüd saame taastada risti-rästi suhtluse, näha koolikaaslasi, teha koostööd ja hängida koos aatriumis ning EKA sööklas – saame kokku jälle üheks! Üks maja on oluline ühistunde hoidmiseks. Paljud kurdavad ka ruumipuudust. Kui mõnel teaduskonnal on 18 aastat olnud oma maja, siis on mõistetav, et uues Põhja puiestee hoones tundub algul kõik väike ja kitsas, kuid – alati on hakkama saadud!“

Ka kunstiteaduse professor Krista Kodres näeb asukohas potentsiaali: „Lähikond on praegu kiiresti arenev loome- ja elukeskkond. Vanalinn on nähtavasti jäädavalt ära antud turistidele (nii nagu kõikjal, mis seal ikka nutta) ning ärilinnak näikse kanda kinnitavat Tornimäe-Rävala kanti, kus enne pesitses ka EKA. Olin sukavabriku valimise poolt juba siis, kui nõukogu otsustas hakata arendama senist kooli kohta. Just seepärast, et Balti jaama tagune oli ja on (vähemalt veel) kuidagi rõõmus ja elav. Mis puutub aga EKAsse kui õpikogukonda, siis selle jaoks on uus maja, kuhu üliõpilased ja õppejõud kõik ära mahuvad, hädavajalik, ammu oodatud kingitus, kindlasti inspireeriv ja seesmiselt konsolideeriv.“

Õppeprorektor Anne Pikkov hindab uue hoone arhitektuurilahendust: „EKA vilistlastest Kuu Arhitektide hoone on täistabamus – nii palju valgust! Vaated avanevad nelja ilmakaarde, ruumisopistused, terrassid ja mõttenurgad, stuudiod. Ajaloolise maja vaim on end enesekindlalt kehtestanud uute lahenduste keskel. Inimlikud proportsioonid ja mõõtmed. Selles majas tunned end hästi.“ Tema sõnul muudab maja ka kooli identiteeti: „Näen, kuidas meie osakonnad mõtlevad juba, kuidas teha kõike koos, kuidas säästlikumalt, teistega arvestades. Jah, maja ruutmeetrid pole laiutamiseks, aga võtame seda väljakutsena.“

Vähem on piisav

Kasutajatele ongi tunne tähtis, EKA-le kui institutsioonile on tähtis jälle oma koht leida. Vaatamata kohati valitsevale konjunktuursemale strateegiale olla loomemajanduse toitja või ettevõtluse disainivedur, on kunstiakadeemia roll ühiskonnas säilitada ka kriitiline vastuhakk, sõltumatu distants valitseva võimustruktuuriga, lasta noortel saada suhu vabaduse loomingus praktiseerimise maitse. Kui uus arhitektuur kipub üldiselt olema ületrumpav, millegi välise kujutamisvajadusest taganttõugatuna aina rohkem tähelepanu nõudev, siis EKA uue hoone puhul on oldud teadlikult kasin ja ruumiliselt poolik: vormi asemel on olnud esmatähtis kasutaja, tema vabadus olla oma ruumi kaaslooja.

Arhitekt ja teoreetik Pier Vittorio Aureli on raamatukeses „Vähem on piisav. Arhitektuurist ja askeesist“ (eesti keeles on selle välja andnud muide EKA kirjastus 2017. aastal) kirjutanudki kasinusest ning askeesist kui ideoloogiast, mille kapitalism on keeranud subjektiivseks manipuleerimiseks inimeste moraali ja esteetikaga (minimalistlik disain kui jõukamate lunastus). Aureli meelest seisneb kasinuse mõttekus sotsiaalsete eesmärkidega disainis, kus ressursside nappust ülistatakse loomingulise käivitajana: vähem ongi piisav ja inimesed peaksid keskenduma oma elule kui muutuste allikale. Seda võibki käsitada vastuhaku ja vabadusena, mida EKA uus maja manifesteerib väga hästi – nüüd ja edaspidi sealsamas Põhja puiesteel, otse Toompea akende all.