Kunstiakadeemia tee uude koju

Pikisilmi oodatud uue õppehoonega kolib kool tagasi kokku, et taastada enam kui sajandivanuse kunstiõppe sünergia.

MART KALM

104. õppeaastat alustab kunstiaka­deemia oma uues majas. See on erakordne ja pidulik päev, sest on täitunud põlvkondade unistus. Mitte ainult kunsti-, arhitektuuri- ja disainiinimeste põlvkondade, vaid kõigi haritud eesti­maalaste unistus, kes on tahtnud, et nende riik oleks täisväärtuslik, mis tähendab korras majanduse ja kindla riigikaitse kõrval õitsvat kultuuri, sest ilma kunsti ja selle järelkasvu kvaliteetse taastootmiseta ei saa hakkama ei majandus, riigi­kaitse ega ükski muu valdkond. Seda sündmust on pikalt oodanud rahvus­vaheline kunstiüldsus.

Paljukihilist Tartu maantee õppehoonet, kus kool paiknes alates 1917. aastast, oli pidevalt kasvatatud. Vabaks laulmise aegu arutas rektor Jaak Kangilaski noore õppejõu Andres Alveriga esimesi kõrgusesse pürgivaid lahendusi. Visionäärist rektor Ando Keskküla vaimustus aga uute kohtade otsimisest ja sajandivahetusel kaaluti Patarei vanglat tõsiselt. Osale meeldis ruumide alternatiivsus, teiste jaoks oli aura halb. Asja pani paika, et sinna ehitades oleks maja ülalpidamiskulud söönud ära kogu eelarve. Poliitikast kooli juhtima tulnud Signe Kivi otsis ka uusi kohti ja nii Suva sukavabrikus kui uues raadiomajas nähti teatud perspektiivi.

Liiga magus kesklinn

Ometi tundus neil mullirikka äri aastail, et oma krunt on kõige kindlam. 2008. aastal toimunud arhitektuurivõistlusele laekus üle maailma pea sada projekti. Noorte taani arhitektuuribüroode Sea ja Effekt lahendus nägi ette põnevalt spiraalse ruumistruktuuriga 15korruselist torni. Täpselt nagu mõni aasta varasemal Eesti Rahva Muuseumi konkursil eelistas žürii julgelt eksperimentaalset kavandit kogenematutelt arhitektidelt. Ent kui ERMi puhul oli poliitiline tahe eriline lahendus järele aidata, siis EKA puhul seda ei jätkunud. Siugjatele bürootornidele alternatiivi pakkuda püüdev EKA projekt tundus liiga palju neoliberaalide jaoks, kes toona ei häbenenud kunsti muidusööjaks nimetada. Hoolimata rektor Kivi tohututest püüdlustest oli riigi toetus kõikuv. Kuid žürii oli valinud võitjaks detailplaneeringu muutmist nõudva töö, mis kohe raskendas euroraha kulutamise ranges graafikus püsimist. Muinsuskaitse nõudis ulatuslikke arheoloogilisi väljakaevamisi ja et nendega mitte graafikule jalgu jääda, kolis kool rendipindadele ja lammutas 2010. aastal oma vana maja. Üliõpilaste meelest loobuti vanast majast liiga kergekäeliselt ja kui veel esitati uuest projektist tavapäraseks bürootorniks nuditud säästuvariant, siis nad ärritusid lõplikult.

Ehkki uus torniga detailplaneering võttis kõrvalmajadelt vähem valgust kui algne, ei soostunud üks keerutav naaber ühelegi kompromissile minemast. Ta esitas kohtule mõnikümmend rohkem või vähem otsitud nõuet, millest ükski ei osutunud edukaks. Kui palju ta oma teise naabri huve teeniva käitumisega kompromiteeris kogu oma paljukannatanud eakate põlvkonda ja seni märtrioreooliga ümbritsetud eestiaegseid maju tagasi saanud inimesi, jääb tema südametunnistusele. Kui 2012. aasta jaanuaris SA Archimedes otsustas tühistada varasema EKA rahastamise otsuse ja nõuda EKA-lt tagasi seni kulutatu, siis tundus, et siin maailmas õiglusel kohta ei ole. Kui nüüd tagasi mõelda kõigi nende poliitikute, ametnike ja ajakirjanike peale, kes toona EKAt tümitasid, siis kas nad ikka said aru, kui inetutes skeemides nad osalesid.

Heanaaberlik Kalamaja

EKAt mitteusaldanud haridusministeerium määras meid kantseldama Riigi Kinnisvara, kelle abil võeti suund kooli arendamisele Suva sukavabrikus, kus tekstiili eriala üliõpilased olid ikka praktikal käinud ja vilistlased tööl. Rahandusminister Jürgen Ligi lülitas 2014. aastal EKA ehituse riigieelarvesse ja rektor Kivi võis lahkuda, olles kindlustanud uue maja kerkimise. RKASi müüs EKA kinnisvara, Tartu maantee krundi sai seda ammu ihaldanud naaber ja sama raha eest osteti Suva krunt koos tehasehoonetega. Meie ruumi­vajaduseks määrati kutsekoolide pinnakasutus­indeksi alusel 10 ruutmeetrit üliõpilase kohta, mis on umbes pool kunstikoolide tavalisest pinnast Euroopas ja oluliselt vähem viimastest kerkinud koolidest. Kuna riigi määratud mahu ülempiir oli selline, nagu oli, tuli üks nõukogudeaegne tiib õhemaks teha, mida näitab õuel tühi betoonsõrestik. Nii oli neoliberaalne Eesti kunstiharidusele koha kätte näidanud, aga hea, et ta selle üldse alles jättis.

Ostetud sukavabrik koosnes Eesti arhitektuuriajaloos väljapaistvat kohta omavast teravnurksest Rauaniidi hoonest. Kaks nõukogudeaegset tiiba sellest kummalgi pool pole muinsuskaitse all, kuid on oma ajastu tunnismeestena väga markantsed ja õnneks ei ole neid lootusetult ajaloovabaks klanitud.

Arusaadavalt oli paljudel vilistlastel nutt kurgus, kui kool pidi asukohta muutma. Arhitektuuriuurijana mõtlen, et ei riik ega linn tohtinuks lubada EKA lahkumist kaubamaja kõrvalt, sest see vaesestas pealinna ajaloolist keskust oluliselt. Linnaehituse algtõed ütlevad, et urbaanse vitaalsuse saavutamiseks tuleb segada eri funktsioonid, kultuur ja äri. Kunstikool on iga ärikeskuse atraktiivsust (loe: tulusust) kasvatav kirss tordil.

Ajalooliselt on kunstiakadeemiad paiknenud kuningalosside läheduses, École des beaux-arts üle Seine’i Louvre’i vastas, Peterburis pole see Talvepaleest kaugel Neeva vastaskaldal, nii ka Stockholmis ja Kopenhaagenis. Siin Kalamaja veerel olemegi ühena vähestest silmsidemes Stenbocki majaga ja vaid mõnisada meetrit on Kultuurikatel, kust sobis Euroopa Liitu juhtida. Oleme osa Tallinna teisenevast kultuurigeograafiast.

Olen kuulnud muremõtteid, kas vana tehas on ikka väärikas koht koolile. Muidugi pole sukavabrik sammastega palee nagu vanadel akadeemiatel, aga siin võib süüdistada vaid eesti rahvast, kes oma riigi tegemisega nii hilja peale jäi. Postindustriaalsetes ühiskondades on nii paljud kunstikoolid kolinud endistesse tehastesse, et see on lausa tavapraktika. Tööstusarhitektuuri avarad ruumid ei ahista ja võimaldavad väga mitmesugust loometegevust.

Kalamaja on gentrifikeerunud alates eelmise sajandi lõpust ja sel läheb nii hästi, et EKAt siia otseselt lisaks vaja pole. Kalamaja üürihinnad ongi meie inimestele liiga kõrged, mistõttu hakatakse kooli tulema pigem Koplist või siis kaugemalt rongiga. Teistpidi tunneme end siin hästi, sest meid ootab toetav kogukond, linnajao nägu määravas loovklassis on vilistlastel mängida oluline osa. Meid tervitavad uued näituse­kohad ja teatrisaalid, järjest avatakse disainipoode. Kui kaubamajakõrvaste tornide 1990. aastate pintsaklipslaste väärtushierarhias ei olnud kunst kuigi kõrgel kohal, siis Kalamaja hipsterid suhtuvad märksa soosivamalt. Meil jätkub seda, millega omalt poolt Kalamaja elu rikastada ja hea naaber olla.

Muutusteks valmistuv ruum

2014. aasta avaliku arhitektuurivõistluse võitsid EKA vilistlased Koit Ojaliiv, Joel Kopli ja Juhan Rohtla ning filosoof Eik Herman Kuu Arhitektidest, kes pakkusid enim olemasolevasse hoonestusse sulanduva projekti. Selles oli kõige vähem efekti ja kõige rohkem pieteeditunnet olemasoleva vastu. See sobis muinsuskaitsjate ja restaureerijate koolitajale, kuid mitte ainult – ka tänapäeva noored loojad võiksid kihistusrikkas arhitektuuris tajuda, et alati ei pea jalgratast leiutama ja nemad on vaid järgmine põlvkond eelmiste järel.

Ehkki lahenduse headus pole veel õppetöös kinnitust saanud, siis arhitektide kontseptsioon maja eriaegseid ehitusosi läbivast vereringest töötab uue koolimaja ühe peaeesmärgi – kooli kokku liitmise – kasuks. Uue maja tähtsamaid võite on kogu akadeemia tagasi kokku kolimine, et taastuks see erialadevaheline sünergia, mis oli juba kunsttööstuskoolis ja ERKIs. Ekalased on olnud imetlusväärsed, nii vapralt on nad üle elanud teaduskondade sunnitud lahuspaiknemise ega ole lasknud langeda oma võitlusvaimul, oma kooli tundel.

Uus maja on tihke, siia tuleb hulganisti uut tehnoloogiat, mis tähendab, et erialade töökodadel tuleb senisest palju enam osaleda ruumide ristkasutuses. Sellest on üliõpilased alati unistanud. Logistika korraldus muutub küll nõudlikumaks, kuid usun, et see tasub ära. Selline maja aitab meil oma õpetust ajakohastada ja viia see tihedamalt kokku ühiskonna ja majanduse vajadustega.

Ehkki uues majal on igal oma koht, ei tohi neisse takerduda. Maja on projekteeritud nii, et vastavalt vajaduste muutumisele on võimalik seinu nihutada. Juba praegu ei vasta järjest uuenev kool enam täpselt sellele, mida projekteerijaile öeldi. Tehnoloogia on tohutult kiiresti arenenud, lähteülesandes ei olnud virtuaalreaalsuse laborit ja nüüd on see reaalsus. Robotkäpp, ilma milleta enam hakkama ei saa, siia majja ei mahu, mistõttu asusime juba kampust laiendama ja ostsime vastas asuva krundi Kotzebue 10, kuhu plaanime peagi tänu haridus- ja teadusministeeriumi toele hädavajalikku täiendavat õppehoonet ehitama hakata.

Tore oleks, kui suudaksime koostöös linnaga rajada Kotzebue ja Põhja puiestee praeguse üsna haleda hoonestuse asemele kogukonnale suunatud loometegevuste maja. Kui praegu on uues majas linnarahavale avatud galerii ja raamatukogu, siis loomemaja kaudu saaksime kunstide tervendava mõjuga ühiskonnale palju tugevama sõbrakäe ulatada.

Uus maja loob head võimalused jätkuvaks rahvusvahelistumiseks. Ühtepidi tajume oma vastutust eestikeelse kunstihariduse andjana, teistpidi soovime olla lõimunud maailma kunstiellu. Ehkki EKA on olnud usinaim Erasmuse vahetusprogrammi kasutaja, on meil veel ruumi magistriõppe ingliskeelsete õppekavade arendamisel. Mitme eriala avalike loengute sarjad on EKAsse toonud muljetavaldava galerii tegijaid üle maailma, sest on tähtis, et kvaliteetne kunstiharidus sünnib siin ja välismaale on mõtet minna alles siis, kui sa juba tead, mida otsid.

EKA uue maja valmimise okkaline tee on jõudnud finaali. Võib-olla ei ole me alati osanud teha kõige targemaid otsuseid ja meid ei ole soosinud tähtede seis, kuid nüüd on raskustest üle saadud. EKA, mis vahepeal tõusis QS maailma tippülikoolide edetabelisse kunsti ja disainikoolide seas, jaksab nüüd uute kunstnike, arhitektide, disainerite, kunstiteadlaste, muinsuskaitsjate ja kunstiõpetajate ettevalmistamisel veelgi enam, ehk nagu ütles meie vilistlane Heinz Valk: „Ükskord me võidame niikuinii!“.