Kuhu kulged, Tartu kesklinn?

Teise maailmasõja tekitatud tühimike hoonestamise kava on jaotanud linnarahva kahte leeri.

Minea Kaplinski

Maailmasõjajärgsed tühimikud on peamine mure allikas kesklinna üldplaneeringus, mis löönud linnarahva kahte vastasleeri. Põhiline tüliõun on kesklinna haljasalad, millest osa on ette nähtud taashoonestada.

Maailmasõjajärgsed tühimikud on peamine mure allikas kesklinna üldplaneeringus, mis löönud linnarahva kahte vastasleeri. Põhiline tüliõun on kesklinna haljasalad, millest osa on ette nähtud taashoonestada.

Tartu linnavalitsus

„Oh! Ma vaene Tarto liin“ on sõnad, mis Tartu ajalugu uurides ikka ja jälle kõlama jäävad. Tartut esmamainitakse seoses selle põlemapanekuga ja seda traditsiooni on aastasadu truult jätkatud. Viimatise suurema laastamistöö, II maailmasõja tagajärgedega, on päevast päeva tegemist ka XXI sajandi linnaruumis. Just maailmasõjajärgsed tühimikud on praegu peamine mure allikas kesklinna üldplaneeringus, mis löönud linnarahva kahte vastasleeri. Põhiline tüliõun on kesklinna haljasalad, millest osa on ette nähtud taashoonestada.

Kuigi üldplaneeringuga seoses on kostunud ka arvamusi, et kesklinna tuleks tihendada planeeritust veel palju jõulisemalt, on häälekamalt jäänud kõlama hoonestuskava vastaste ärritus ja pahameel. Linnapeale on kingitud kirves ja ühismeedias levitatakse kurjakuulutavaid fotosid, kus punaste ristidega kaetus tähistab kadumisohus parke. Linnavalitsust süüdistatakse korruptsioonis, ärihuvides ning selles, et kogu ilus kesklinna loodus tahetakse katta betooni ja asfaldiga.

Säärase reaktsiooni põhjust otsides, tuleb pilk heita ennekõike minevikku ja taashoonestatavate haljasalade naaberkvartalitesse: Promenaadi tänava kinniehitamine, Tartu mõõtkavva sobimatu kvartalisuurune uus kaubamaja, bussijaama ja Taskuga seonduv piinlik kadalipp. Kõik need näited ainult kinnistavad eelarvamust, et ehitamisega kaasneb vältimatult mõni JOKK-lahendus, vilets arhitektuur ning aastaid veniv kemplemine. Kuna linnavalitsus ei ole eelmainitud olukordade puhul suutnud linnakeskkonna ja linnaelaniku eest seista, on praegu raske ka oma head tahet või ideid esitleda, ilma et seda juba eos kahtluse alla ei seataks.

Niisiis, kuigi linnavalitsus on justkui teinud kõik õigesti, alustades planeeringulahenduse endaga, kus toonitatakse igal sammul avaliku ruumi tähtsust, ning lõpetades interaktiivse planeeringut tutvustava kaardirakendusega, ei veena see rahvast. Ilusa pealispinna all kardetakse kobrutavat koledat vandenõu, mida kodanikuaktivistid iga hinna eest päevavalgele püüavad tirida.

Vajadus muutuste järele

Üldplaneeringu tegelik eesmärk pole aga siiski põhimõtteline ja jäärapäine hoonestamine. Pigem on lähtekohaks suurem probleem: teenuste, töökohtade ja inimeste kesklinnast väljavoolamine. Lõunakeskus äärelinnas, ülikool Maarjamõisa põllul ja ametiasutused risti vastupidistes linnaotstes on vaid osa näidetest, miks inimestel on üha vähem asja kesklinna ning rohkem oma autosse. Niisiis on linnavalitsuses küpsenud otsus, et ainus võimalus kesklinna uuesti elule äratada on tuua sinna tagasi vähemalt osa neist funktsioonidest, mis kipuvad nelja tuule poole laiali jooksma.

Kuulda on olnud sedagi, et kesklinn ei peagi olema rahvast täis ning parem ongi, kui ehitatakse linnalähedastele põldudele. Selline mõtteviis läheb nüüdisaegse linnaplaneerimise hea tavaga siiski vastuollu. Professionaalide seas räägitakse pigem kompaktsest, inimmõõtmega ja väikeste vahemaadega linnakeskkonnast. See ei ole mõeldav muudmoodi, kui ehitades tiheda ja hästi toimiva kesklinnatuumiku ümber.

See aga ei tähenda, et parke ja haljastust enam oluliseks ei peetaks. Mitte iga roheala ei ole aga park ning mitte iga park ei ole osa heast linnaruumist. Nii Ülejõe, Holmi ja Kaubahoovi park kui ka Vanemuise ja kaubamaja vaheline haljasala asuvad lärmakate magistraaltänavate ääres ning on kui läbikäiguhoovid. Nüüd, mil lakkamatule automürale on lisandunud veel linnupeletite regulaarne hädakisa, on tegu iseäranis kõleda alaga, kus pingid on enamasti tühjad või hõivatud elu hammasrataste vahele jäänud seltskonnaga.

Ja nii asume punktis, kus linn seisab silmitsi valglinnastumisega ning sõjatühimike tõttu kujunenud rohealad pole meeldivad linnaruumi osad. Probleemi eiramine ei ole linna arengu seisukohalt adekvaatne lähenemine. Mingi otsus tuleb varem või hiljem langetada ning ükskõik, milline see ka poleks, on igal juhul inimesi, kellele see ei meeldi. Põhimõtteline vastuseis on paljuski võitlus tuuleveskitega ning igal juhul tõuseb enam tulu, kui läheneda asjale ratsionaalselt ja kaalutletult.

Planeeringu head ja vead

Kõigi, nii linnavalitsuse kui ka linnakodanike eesmärk peaks ju ikkagi olema elamisväärne Tartu. Muidugi ei ole planeeringulahendus sugugi täiuslik ning seda tuleks möönda kõigil asjaosalistel. Planeeringu küsitavus ei seisne soovis kesklinna tihendada, vaid pigem selles, kuidas säärasele ettevõtmisele lähenema hakatakse. Hoopis olulisem sellest, milline puu täpselt püsti jääb või maha võetakse, on küsimus, kuidas hoitakse edaspidi ära olukord, et tervet kvartalit ei ehitataks välja vaid ühe hoonena. Kuidas tagatakse loogiline, läbitav tänavavõrk uute hoonete vahel ja selle seos linna ajaloolise struktuuriga? Kuidas sunnitakse arendajad kinni pidama korruste ja kõrguse nõuetest?

Murelike linnakodanike hirmude kõrval võiks aga kõlama jääda ka head mõtted, mida üldplaneering pakub. Vigadest hoolimata on planeeringu põhiidee ikkagi positiivne. Nii näeb linnavalitsus ette Emajõe ääres Kaarsillast Sõpruse sillani promenaadi, millega peaks ühtlasi saama avalikuks ruum seni taraga piiratud vanast sadama-alast avaturu taga. Liiklusküsimuses on tõstetud esiplaanile jalakäija ja jalgrattur, laiendatud jalakäija eelisõigusega alasid ning kujundatud vana linnamüüri äärde Genialistide klubi kvartalisse uus jalakäijate tänav. Palju tähelepanu on pööratud Emajõe sidumisele linnaruumiga, nähtud ette rohkelt sildumisalasid.

Tegelikult jääb enamik kesklinna rohealadest puutumata, uued ehitusmahud on planeeritud mitmekesistena ning kindlasti pole nende esmane, planeeringuga seotud eesmärk teenida kellegi kitsaid erahuve. Kaubahoovi pargi pimedamasse serva, Vabaduse puiestee äärde, uue kunstimuuseumi ja raamatukoguhoone ehitamine jätab kultuuri kesklinna. Sama põhimõtet kannab ka Holmi parki kavandatud riigimaja, kuhu peaksid koonduma linna eri otstesse pagendatud riigiametid (sotsiaalamet, töötukassa, passilaud). Isegi bürood ja eluhooned ei tähenda seda, et linn müüakse maha ahnetele kapitalistidele, vaid pigem ikkagi Tartu elava tuumiku ümberkaudsetelt põldudelt taas südalinna koondumist.

Üldplaneeringu esimene avalik esitlemine on nüüdseks läbi. Kas arvamuste avaldamiseks jäetud aeg oli planeeringu tähtsust ja ulatuslikkust arvestades piisav, on omaette teema, kuid protsess on pooleli ja miski pole kivisse raiutud. Kuidas kõik lõpuks laheneb ning milline näeb Tartu välja aastal 2030, ei oska keegi öelda. Julgen arvata, et üldplaneeringul on potentsiaali ning siht, kuigi pisut ebakindel, on seatud õigesse suunda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar