Koko filtreeritud maailm

Andrus Kõresaar: „Kuidas mõjutaks Eesti majandust see, kui loomeeksporti investeeritaks sama palju kui ERMi ehitamisse?“

TIIU PARBUS

Raivo Kotovi ja Andrus Kõresaare arhitektuuribüroo Koko on üks Eesti viljakamaid büroosid, mille loomingu tunneb eripärase arhitektuurikeele tõttu linnaruumis kindlasti ära.

Raivo Kotovi ja Andrus Kõresaare arhitektuuribüroo Koko on üks Eesti viljakamaid büroosid, mille loomingu tunneb eripärase arhitektuurikeele tõttu linnaruumis kindlasti ära.

Koko

Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov lõid arhitektuuribüroo Koko pärast edukat Eesti esindamist 2000. aastal Hannoveri EXPO-l. Kokost on tänaseks saanud üks Eesti viljakamaid büroosid, mille loomingu tunneb eripärase arhitektuurikeele tõttu linnaruumis kindlasti ära. Nad on pälvinud auhindu nii kodus kui ka rahvusvaheliselt. Koko büroo kavandatud on lennusadam, Tallinna teletorn, nukumuuseum, Eesti ajaloomuuseumi gildihoone, TÜ loodusloomuuseum ja tervishoiumuuseum. Nimekiri täieneb pidevalt. Viimastel aastatel on Koko pööranud pilgu välismaa poole: sel aastal valmisid nende projekti järgi matkahütid Norras.

Viimasel ajal räägitakse palju arhitektuuriekspordist ja Eesti büroode välisvõistlustel osalemisest. Suve lõpus avasite Norras Soddatjørnis matkamajad, mis valmisid kutsutud osalejatega võistluse tulemusel. Need on väga hästi vastu võetud. Rääkige sellest projektist lähemalt.

Andrus Kõresaar: Selle projektini jõudsime tuttavate ja tellijate kaudu, kes tundsid võistluse korraldanud Stavanger Turistforeningi juhte ja oskasid meid soovitada. Projektiga alustasime nii, nagu seda Norras sageli tehakse – mägimatkaga.

Enamasti tähendab matkamine Norras seda, et rändaja jõuab läbi vihma ja tormi poole päevateekonna kaugusele onni, kus on kuivad puud. Siis köetakse ahju, kuivatatakse riideid ja kössitatakse hütis. Võib-olla saab keeta teed, küpsetada priimusel ja süüa kaasavõetud sööki. Enamasti pole ette teada, kas hütti jõutakse esimesena või ollakse ainukesed, sest broneerimissüsteem puudub. Töötasime Soddatjørnis välja uue kontseptsiooni: on ühine suur elutuba ja söögisaal, köögis on gaasiküttega pliidid, pered saavad koos süüa teha. Gaasiballoonid tuuakse kohale poole aasta või aasta tagant helikopteriga. Lisaks eluhoonele on reisiseltskondadele eraldi ööbimiskabiinid või -hütid. Kavandatud on mitmeid magamiskohti voodite ja madratsitega, aga ka pööning on madratseid täis lavats. Ka siis, kui onni tuleb palju inimesi, ei jää keegi vihma kätte ega pea tagasi minema. Kavandasime ka eraldi saunahoone. Hütis on uudisena dušš ja vesi tuleb mägiojast.

Kuidas see dušš töötab? Kas mägioja kohal pestes voolab pesuvesi järve?

Kõresaar: Jah. See oli lubamise ja mittelubamise piiril oluline otsus, ka omavalitsusele. Mägijärves käiakse pesemas niikuinii ja pesemisvahendid jõuavad paratamatult vette. Selle suure mägise ala külastatavus on nii hõre, et veestiku ökotasakaalu selline otsus sisuliselt ei mõjuta.

Soddatjørni matkamaju võiks pidada Eesti arhitektuuri läbimurdeks. Kuidas hindate väliskonkurentsi?

Kõresaar: Matkamaju kavandades eeldasime, et need tehakse elementidest või moodulitest valmis Eestis, viiakse praamiga Norra fjordidesse ning siis helikopteriga asukohta. See plaan sobis tellijale nii maksumuse kui ka kvaliteedi osas hästi, kuni üks projekti rahastanud fond leidis, et Norra puutöö arendamiseks peavad majad kokku panema siiski kohalikud puusepad. Nii et üks osa ekspordist jäi siiski ära.

Norras on palju arhitekte, kes kavandavad puidust hooneid, on neid teinud hulgaliselt ning huvitavalt. Näiteks arhitektuuribüroo Helen & Hard Stavangeris. Meie kasuks rääkis tõenäoliselt kiindumus ja huvi teema vastu. Pakkusime juba võistluse käigus mitu lahendust ja tugeva visuaalse materjali. Saime aru, et tegu ei ole lihtsa võistlusega ja see pälvib palju tähelepanu. Kuigi valminud objekt on väike, siis Norras on see suure tähtsusega.

Mis võiks Eesti arhitektuuribüroole tagada edu välismaal?

Kõresaar: Avalik või kutsutud osalejatega võistlus. Rahvusvahelistele büroodele tagab edu enamasti see, et avalikust võistlusest võetakse osa tugeva ja väga suure meeskonnaga. Tehakse vettpidav analüüs ja töötatakse lahendus põhjalikult läbi. Ehk on Eesti büroodele komistuskiviks saanud just see.

Raivo Kotov: Ma vaidlen vastu. Toon näiteks Oslo viikingimuuseumi võistluse, kuhu laekus üle saja töö. Meiegi võtsime osa. Põhjalikke töid oli hästi palju, aga avalik võistlus on siiski loterii. Samal võistlusel osalesid ka sellised arhitektuuribürood nagu Snøhetta, Helen & Hard, Ala arhitektid ja nii mõnigi teine tuntud tegija, kuid esikolmikusse nad ei pääsenud. Minu arvates ei ole reeglit, mis avalikul võistlusel võiduni viiks.

Jääte seega eduka välisekspordi valemi osas eriarvamusele?

Kõresaar: Taani arhitektuuribüroo BIG võidab sageli – järelikult neil on mingi müstiline valem. Soomes on Ala arhitektid, kes kavandasid väga ilusa kontserdimaja Norrasse Kristiansandi. Neil on praegu Helsingis valmimas seitse metroojaama. See töö on samuti saadud avaliku võistluse kaudu. Nad projekteerivad Helsingi keskraamatukogu, kuna võitsid üle 500 osavõtjaga võistluse. Isegi kui büroo iga kord ei võida, on tiheda osalemise korral statistiline võiduvõimalus suur. Saja või enama osalejaga võistlustel pole eestlasi viimasel kümnendil edu saatnud.

Seesama Soome Ala arhitektide büroo avaldas, et panustab ühte avalikku arhitektuurivõistlusse 2000 töötundi. See on ühe inimese aasta ja kolme kuu töö. Panused on rahalises mõttes väga suured. Kes tahab võita, peab palju panustama.

Kotov: Milline Eesti büroo saab võistlusel osalemisse investeerida 2000 töötundi?

Kõresaar: Eesti bürood osalevad välisvõistlustel umbes korra aastas või üle mitme aasta ja tavaliselt töötatakse siis ennast ribadeks. Kui võitu ei tule, lakuvad arhitektuuribürood oma haavu väga pikalt. Analoogi võib tuua spordist: sportlane saavutab esimest korda olümpial osaledes näiteks 40. koha, läheb järgmisele võistlusele, jõuab 35. kohale, läheb järgmisele, saab 20. koha ja pärast kümmet võistlust võib juba mõelda kohale esikümnes. Kui ta osaleb veel viiel võistlusel, siis ühe neist võidab.

Arhitektuurivõistluse võitmiseks tuleb jõuda kõrgemasse liigasse ja osaleda palju. Sportlast aitab alaliit, treeninguprogramm, on arendus- ja toetusmehhanismid. Arhitektuurikeskusel ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel oli koostööprojekt, millega toetati välisvõistlusel osalemist kuni 4000 euroga võistluse kohta. See oli väike summa, aga abiks siiski. Algatus kestis umbes pool aastat. Tõenäoliselt leiti, et selle ajaga mõõdetava tulemuseni ei jõutud. Minu meelest oleks õige selle toetusprogrammiga jätkata. Eestis on tugev kultuurkapitali toetuste süsteem, mis tagab kultuuri järjepidevuse. Enamasti on need toetused mõeldud küll siseriiklikuks tegevuseks. Loomemajanduse teenuste ekspordis tuleks toetada idufirmade mõttemaailma lahendusi, innustada loomevaldkonna professionaale mõtlema globaalselt, seada eesmärgiks rahvusvaheline edu. Investeerida tuleks inimestesse. Siis võime Skandinaaviale järele jõuda ja toota disaini, mis mõjutab positiivselt kogu majandust.

Tõite välja, et Eestis levinud arhitektuuribüroo mudel ei toimi välisettevõtetega võrreldes kuigi hästi. Koko erineb teistest meie büroodest juba selle poolest, et teil on tegevjuht. Milline on teie meelest eduka arhitektuuriettevõtte ärimudel?

Kotov: Kunagi tehti statistikat, et keskmises Eesti arhitektuuribüroos on tööl kuni kaks inimest. Sellise bürooga saabki teha väikseid asju; mõnel aastal projekteeritakse näiteks keskmise suurusega büroohoone, aga võistlustel osaleda ei suudeta. Eesti mõttes efektiivses büroos on veidi alla kümne inimese, siis suudetakse seda ise hallata. Meil on tõesti tööl tegevjuht. Kui büroo kasvab üle 30 inimese, on see mõttekas. Alla selle ei suuda tegevjuhi kohta üleval pidada. Praegu püüame korraldada nii, et meil endal jääks rohkem aega arhitektuuriga tegelemiseks.

Kõresaar: Kui büroos on üks juhtiv arhitekt ja töötajate arv veidi üle kümne, siis ei suuda ta kõigi inimestega nende tööjaotust, kitsaskohti ja plaane läbi rääkida. Neid jutte on nii palju, et ta ise ei saa sisulist tööd teha. Meie palkasime tegevjuhi, et jääks aega süvenemiseks Me räägime büroo tegemistes kaasa esmaspäevastel juhtimiskoosolekutel, aga nädala sees jooksvalt me sellega võimaluse korral ei tegele.

Räägime ka Rotermanni kvartalist, kus hiljuti valmis teie projekteeritud elevaatorihoone. Tegu oli keerulise projektiga, säilitada tuli muinsuskaitsealune fassaad ja väheste akendega hoone tuli nüüdisajale vastavaks kohandada. Tundub, et teile on ajaloolise ja uue sidumine kerge.

Kõresaar: Elevaatorihoonega alustasime 2006. aastal, kuid see jäi 2008. aastal mitmel põhjusel toppama. Suures ulatuses akendeta hoonele sobiva funktsiooni leidmine oli keeruline. Arendaja ei teadnud, mida selle majaga peale hakata. Ühel hetkel jõudis arendaja otsusele, et sinna on mõistlik teha kunstigalerii. Kogu hoone oli konstruktsioonidega jaotatud vertikaalseteks silodeks, betoonist vaheseinad lammutati suure vaevaga, see oli ehitajale ränk käsitöö. Majandussurutise tõttu jäi projekt seisma ja käivitati taas paari aasta eest.

Kotov: 2013. aastal.

Kõresaar: Siis muudeti ka funktsiooni: pimedatesse ruumidesse tulid tantsusaalid ja spordiruumid, mis päevavalgust ei vaja. Ülemistele korrustele kavandasime bürood.

Kotov: Bürood ulatuvad läbi kahe korruse. Akendeta esimesel korrusel on koosolekuruum, köök ja tualetid, mis saavad kaudselt loomulikku valgust läbi katuseakende. Ülemisel korrusel on väga efektne muinsuskaitse nõudel säilitatud betoonist originaalkatus, millele on lisatud vintskapid ja sisetänava poole avanevad terrassid. Teist sellist bürooruumi Tallinnas ei leia.

Mida te arvate meediakajastusest, et Rotermanni kvartali komponeerimine on kui Tallinnale uue vanalinna loomine?

Kõresaar: Rotermanni kvartal on iseäranis huvitav. See on suhteliselt ühtselt säilinud industriaalne kvartal, millele on uuel ajal kehtestatud terviklik planeering – linnasüdame kvartal saab sellest igal juhul. Eripäraseks teeb Rotermanni ka see, et industriaalarhitektuuri pidamine mälestiseks või üldse muinsuskaitse alla võtmine on uus nähtus. Varasem Eesti ja Lääne-Euroopa praktika on olnud selline, et kui vanasse tööstuspiirkonda tahetakse uusi hooneid teha, siis lammutatakse vana eest. See n-ö tühja-platsi-lähenemine muutus umbes 15 aasta eest. Tööstusarhitektuuri väärtustamine on nii Rotermanni kvartalis kui ka mujal väga palju huvitavaid asju sünnitanud. Arvan siiski, et Rotermanni kvartalist teist vanalinna ei saa. Vanalinn on muutunud püsinäituseks, sel on eksponaadi väärtus. Seal on väga palju väliskülalisele suunatud tegevust ja teenuseid. Rotermanni kvartal on mõeldud siiski tallinlasele. Vanalinna eesmärk on keskaja säilitamine ja alleshoidmine. Rotermanni väärtus on ajaloo kihistused, nende eksponeerimine ja kõrvutamine tööstusajaloo võtmes. Mõnekümne või rohkema aasta pärast võib juhtuda, et praegustele ehitistele ehitatakse uus kiht peale. Siis on võimalik vaadata ajaloolist industriaalset osa, seejärel 2000. aastate arhitektuuri ja näiteks 2050. aasta oma.

Kotov: Tallinn on kui kirju lapitekk: vanalinn, Rotermanni kvartal, puitasumid jne. Meie suhtelise vaesuse tõttu on säilinud nii tööstushooned kui ka puitasumid. Tallinna mereäärsest saab ehk samuti kas just üks lapitekk, aga lapiteki osa. Pariisis on küll kogu kesklinn Georges-Eugène Haussmanni kavandatud ilus tervik, kuid meil Tallinnas on põnevam ja vaheldusrikkam.

Praegu ehitatakse Balti jaama turgu. Koko kodulehel on kirjas, et sellest saab Eestis, aga ka maailmas ainulaadne turukompleks. Mis selle ainulaadseks teeb?

Kõresaar: Balti jaama uus turuhoone on inspireeritud turu ajaloolistest laohoonetest: järgisime katuste rütmi, laiendasime ja pikendasime neid, lõime uue, aga eelnevat arvestava katusemaastiku. Arendajaga leidsime suurepärase kooskõla, et turg seal edasi oleks, et see muutuks kirevamaks, et seal müüdaks rohkem väikseid nišikaupu ja et säiliks ka Balti jaama müüjate seeneniidistik. Järjepidevuse hoidmiseks on müüjad praegu Balti jaama turu kõrvale Depoo turualale kolitud. See on oluline kihtide hoidmiseks.

Teie projekt sobis ka lähiümbruse elanikele. Eelmiste kavandite vastu ju võideldi?

Kotov: Kui arendaja Astri kinnisvara turu ostis, siis oli neil selge soov teha üks eripärane asi. Mitte tavapärane kaubanduskeskus, vaid just nimelt turg ja lisada sellele funktsioonile spordiklubi ja toitlustuskohad. Laohoonete paekivimüürid ei olnud küll muinsuskaitse all, aga koostöö tõttu muinsuskaitsjatega on enamik seinu alles ja moodustavad uue kihistusega terviku.

Kas arendajad on julgemaks läinud? Enam ei soovita suvalisi lihtsaid kaste, vaid riskitakse rohkem.

Kotov: Iga hoone puhul soovitakse näha identiteeti, mis eristab uue hoone teistest. Meie käest lihtsat maja tellima ei tulda. Oodatakse lahendusi, mis eristuksid, aitaksid hoonet promoda ja torkaksid linnaruumis silma.

Kõresaar: 2010. ja 2011. aastal hakkas Eesti toibuma majandussurutisest, esimesed arendused pärast seda olid ikkagi kompavad ja pigem arad. Nüüd on julgust rohkem. Mõistetakse, et konkurents büroo- või kortermajade turul on tihe, ja otsitakse eripära.

Kui palju olete te nõus arhitektuuris kompromisse tegema, et arendajatele edukas projekt luua?

Kõresaar: Proovime end vahel arendaja rolli panna, et aru saada tema eesmärgist ja selle mõistlikkusest. Selge on see, et igasugune eraarendus, olgu selleks korterid, bürood või kaubandus, on ju ette võetud äriplaani elluviimiseks. Selle mõistlikkus on äriplaani koostaja asi, kuid projekti linnaruumiline kvaliteet peab vastama meie arusaamadele ja tõekspidamistele.

Kuidas edeneb teie Rävala galerii projekt? See sai kriitika osaliseks, kuna plaan näeb muu hulgas ette Projekteerijate maja lammutamise.

Kotov: Muinsuskaitseamet koostas nimekirja XX sajandi ehitistest, mis tuleb säilitada.

Igast maakonnast, sealhulgas Tallinnast valiti hulk maju, mis küll kaitse all ei ole, aga mille säilitamist peetakse oluliseks. Arhitektuuriliselt on Projekteerijate maja efektne, kuid muinsuskaitse nimekirjas see pole. Oleme Projekteerijate maja arhitekti Peep Jänesega mõtteid vahetanud ja tema lammutamisele ning uue linnakeskkonna tekkele vastu ei seisa. Aeg lähebki edasi: madalate lagedega hoonesse ei saa kavandada tänapäevaseid tehnosüsteeme ja piisavalt kasutatavat pinda.

Mis seisus on see projekt?

Kõresaar: Koostatakse detailplaneeringut, avalikustati eskiis. Meie oleme hoone projekti edasi arendanud. Tegemist on suhteliselt suure kvartaliga ja linnaelu mõttes on oluline läbi mõelda, mis saab avalikust ruumist, jalakäijatest ja autodest. Meie plaani kohaselt sõidavad autod Rävala puiesteelt maa alla ning pööravad Rävala galerii ning tulevase uue Kaubamaja alla. Nii vähendame jalakäijate ja autode ristumisi. Juba maa-aluse parkimislahenduse tõttu ei saa Projekteerijate maja säilitada.

Kotov: Eestis pole sellist hoonet varem tehtud: maa all on kolm korrust, maa peal neli korrust kaubanduskeskust, selle peal veel bürooruumid. Seni on Eestis rajatud kahekorruselisi kaubanduskeskusi, seal on logistika ja tuleohutuse lahendamine lihtsam. Rävala galerii projekti on kaasatud rahvusvahelise kogemusega spetsialistid: Londoni arhitektuuribüroo Benoy, Göteborgi arhitektuuribüroo Rstudio, Helsingi tuleohutuskonsultant ja eriosade projekteerijad.

Millised on teie meelest kvaliteetse linnaruumi tunnused?

Kõresaar: Linnaruumi teevad huvitavaks rütmid, materjalid ja hooned. Ebahuvitav linn koosneb igavatest tummadest majadest, mis omavahel ei suhtle. Kvaliteetse linnaruumi loovad ka kasutusvõimalused: autod, jalgrattad, jalakäijad on selle osa. Tallinnas on näha nõukogudeaegse planeerimise viljad: laiade magistraalide äärde tehti kõrgeid, pikki maju. Need majad on suletud, seal pole midagi vaadata, seda ruumi ei saa kuidagi kasutada. Mida rohkem linnas igasugust tegevust on, seda kvaliteetsem on südalinn.

Kotov: Viimase kolme kuni viie aasta jooksul on kodanike teadlikkus kõvasti kasvanud. Viis aastat tagasi oleks Reidi tee 3+3 reaga valmis ehitatud ja kõik oleksid olnud „õnnelikud“, et saavad Piritalt kesklinna, kus jäädaks nii ehk naa ummikusse. Nüüd võitlevad inimesed selle nimel, et ka jalakäijatel ja noortel peredel oleks kesklinnas hea ja turvaline. Tallinnasse kavandatakse peatänavat ja ühendusi mere äärde. Arengutendents on positiivne.

Olete kavandanud mitmeid muuseume ja nende ekspositsioone. Nende muuseumide nähtavus ühiskonnas loob kujutelma, nagu näeks iga teine muuseumi külastav inimene eksponeeritavat teie, n-ö Koko-filtri läbi.

Kõresaar: Mõned meie kavandatud muuseumidest, vähemalt Tallinnas, on osutunud väga populaarseks, näiteks lennusadam ja teletorn. Mõlemat külastab ju üle 200 000 inimese aastas, see on hea tulemus ka suuremale riigile kui Eesti.

Me läheme teemasse süvitsi, paneme ennast külastaja rolli, otsime asjade edastamiseks mängulisi ja lihtsaid lahendusi. Näiteks lennusadama angaaride puhul ei jäänud mul hoone algsest funktsioonist ja kasutusotstarbest sisuliseks arusaamiseks üle muud kui läbida lendurikoolitus. Kas see on filter … ? Mingis mõttes jah. Esemete ja lugude esteetika ja loo jutustamise viisi kaudu me ikka filtreerime.

Kui kaua teie kujundatud näitused aktuaalsed võiksid olla? Ekspositsiooni vahetamine on muuseumi loomulik osa.

Kõresaar: Püsiekspositsioon peaks muutuma iga viie aasta, suurem muutus kümne aasta välbaga.

Võib ka kauem minna.

Kõresaar: Füüsilised asjad väsivad. Kui ma mõtlen lennusadama angaaride peale, siis seal peab mingi muutus tulema. Inimestel peab olema põhjust sinna ikka ja jälle tagasi minna. Lennusadama püsiekspositsioonis ongi muutus plaanis, sest järgmisel aastal saab angaaride avamisest viis aastat. Teletornis on füüsiline kulumine isegi paremini näha, lennusadama asjad on rauast. Miljon külastajat avaldab asjade väljanägemisele mõju. Kui tahta külastatavuse taset sama kõrgel hoida, siis tuleb sellega arvestada, et eksponeerimismeetodid arenevad, inimeste meediumide käsitlemise harjumused muutuvad. Viis aastat tagasi muuseumi projekteerides kerkis küsimus, kas kuvada info ekraanil, kus mängib kogu aeg korduv video, või võib kasutada ka puutetundlikke lahendusi. Kardeti, et äkki pool külastajatest ei oska neid kasutada. See mure on nüüd möödanik, sest inimestest on saanud nutitelefonisõltlased.

Kas olete ERMi uues hoones käinud ja mis te sellest arvate?

Kotov: Ma ei mõista siiani ERMi asukohta …

Kõresaar: Kas asi on mõõtkavas või asukohas? Ajalooliselt on ERM ju seal olnudki.

Kotov: Seda küll, aga võta Tartu mõõtkava. Hakkad kesklinnast piki Roosi tänavat minema, lähed ja lähed ja lähed … ERM ongi asi iseeneses, kuskil piltlikult mäe otsas, kuhu peab nagu templisse kohale minema. Kas see peab nii olema, on omaette küsimus, aga praegu seda enam ümber ei tee.

Praegu on hea öelda, et ERMi oleks võinud rajada Emajõe äärde praegustele pargialadele, mille hoonestamist üldplaneering lubab. Kui muuseumi arhitektuurivõistlus kümme aastat tagasi tehti, siis ei julgenud keegi veel parki hoonestust pakkuda.

Ekspositsioon ja hoone sisemus on sümpaatsed. Ülevaatlik ja eriti tore oli soome-ugri näitus alumisel korrusel. Lennart Mere pressikonverentsi salvestus Tallinna lennujaama vanades tualettides andis suurele näitusele hea avalöögi.

Kõresaar: Ma ei soovi tagantjärele kritiseerida teiste tööd ega olla vastu ERMi praegusele eesmärgile – suur populaarsus ja külastatavus.

Kui kriitika on konstruktiivne, siis viib see ju edasi.

Kõresaar: Arhitektuurivõistluse võidutöö „Mälestuste väli“ nägi ette, et hoone katusel saab käia. See oli toona üks peamine argument selle töö kasuks. Žürii liige arhitekt Winy Maas vaimustus sellest tööst käidava katuse tõttu ning ka seepärast, et hoonest sai lennuraja pikendusena väliruumi osa. Nüüd on see seos kadunud, maja mõjub oma asukohas ebaratsionaalselt. Rajatud on peaaegu 35 000 ruutmeetrit, mille välisruumi suuresti kasutada ei saa ja millest peaaegu 20 000 ruutmeetrit pole külastajatele ekspositsiooni mõttes avatud.

Küsimus nii suure investeeringu mõistlikkusest ERMi pärandi talletamiseks ja näitamiseks ikkagi jääb. Kas kavandatud populaarsus vastab ootustele? Ja kui ei vasta, mis siis saab?

Tulen nüüd tagasi intervjuu algusesse ja küsimuse juurde Eesti arhitektuuribüroode konkurentsivõime kohta maailmas. Teater NO99 on osanud välismaal läbi lüüa: käib edukalt ja võidab publiku südameid Saksamaal, Prantsusmaal ja Belgias. Estonia annab Moskvas külalisetendusi. Selle taga on mastaap. Siinsetes teatrites esitatavad teosed pole Euroopa kultuurivälja mõistes halvad. Sama arvan ma ka arhitektuuri kohta. Eesti arhitektuur pole halb, aga läbilöögiks on vaja tõuget. Kotov ütles enne, et keskmises arhitektuuribüroos töötab üks või kaks inimest, kuid kaks inimest ei anna mingit tõuget. Kakskümmend ka ei anna. Kakssada annaks. Meie büroos on tööl kolmkümmend inimest. Võib öelda, et käime eri kohtades n-ö tikku tõmbamas ja loodame, et kuskil süttib lõke. Me ikkagi alles katsetame, ei ekspordi arhitektuuri suurelt. Seda kriitikat ei tohiks siduda ERMiga, aga kui kavandada tulevikku selle pilguga, et kultuurivaldkonnas investeeritakse millegi talletamiseks nii suur summa, siis võiks edaspidi rohkem toetada tegevust. Kuidas mõjutaks Eesti majandust see, kui loomeeksporti investeeritaks sama palju kui ERMi ehitamisse? Eksporditulu võiks olla mitu korda suurem ja mõjuda positiivselt kogu loovale tööstusele.

Mu mõte – betoon vs. tegevus – ei ole uus. Tegelikult reageeris valuliselt Kumu maksumusele ka kunstiavalikkus. Küsiti, et mis see hoonesse pandud raha siis Eesti elusatele kunstnikele annab. Surnud said õilistava templi, aga elusad virelevad. Tajuti, et neilt võeti ära potentsiaalse õitsengu võimalus. Marco Laimre elas ikka peost suhu, Marko Mäetamm pidi endiselt käima kunstiakadeemias litomeistriks, et putru osta ja joonistada. Tuntus tuleb tähelepanuga. Kas Eesti kultuuri olemasolu ja teadvustamise nimel ei võiks korraldada suurnäitust San Fransisco modernse kunsti muuseumis või Tate’i galerii hiiglaslikus fuajees? Selle näituse mulje mälupilt püsib aastaid ning kunstnik kasvaks ise ja oma riigist suuremaks nagu Ai Weiwei või mõni teine.

Nüüd makstakse kunstnikupalka.

Kõresaar: Midagi on muutunud jah, aga see pole suur muutus ega tasakaalu leidmine mäletamise ja tulevikku vaatamise vahel. Tasakaal oleks see, kui aastatel 1994–2006 oleks 50 miljonit eurot pandud kunstimuuseumisse, nagu pandi Kumu ehitamisse, aga järgmistel aastatel, näiteks 2007–2015, oleks teist sama palju antud elavasse uuenduslikku kunsti. Nii jõuaks Eesti päris kaugele. Samamoodi võiks käituda arhitektuuriga. Kui see on oma kultuuri ja identiteedi jagamise ja salvestamise moodus, siis eeldab selle läbiviimine rohkem, kui väikesed arhitektuuribürood praegu jõuavad.

Balti jaama turust ei saa kaubanduskeskust. Turg jääb alles, lisanduvad poed, spordiklubi, toitlustuskohad jms.

Balti jaama turust ei saa kaubanduskeskust. Turg jääb alles, lisanduvad poed, spordiklubi, toitlustuskohad jms.

Koko

Rävala galerii sarnast hoonet pole varem ehitatud: maa all on kolm korrust, maa peal neli korrust kaubanduskeskust, selle peal bürooruumid.

Rävala galerii sarnast hoonet pole varem ehitatud: maa all on kolm korrust, maa peal neli korrust kaubanduskeskust, selle peal bürooruumid.

Koko

Matkamajad Norras Soddatjørnis on Eesti arhitektuuriekspordi edulugu.

Matkamajad Norras Soddatjørnis on Eesti arhitektuuriekspordi edulugu.

Marius Dalseg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming