Kes peataks Uus-Lasnamäe?

Pealinna kerkivad rutakad uusarendused lähtuvad paljuski möödunud sajandi iganenud ideedest. Seetõttu on neil ka oht korrata vanu vigu.

KRISTER KRUUSMAA

Tallinnastumine on täies hoos. Tühjenevatest maapiirkondadest valgub rahvast pealinna, mille elanikkond on viimasel seitsmel aastal kasvanud keskmiselt üle 5000 inimese aastas. See peegeldub ka linna ja selle lähiümbruse hoogsas ehitustegevuses. Kraanad on saanud linnapildi lahutamatuks osaks, uute elamispindade reklaame näeb nii lehtedes, tänaval kui ka internetis. Suur osa uusarendustest kõneleb aga ühte kindlat arhitektuurikeelt, mida on viimase sajandi jooksul korduvalt kasutatud rahvastiku kasvu tingimustes elamispinna nappuse leevendamiseks.

Nimelt kerkib nõukogudeaegseisse magalarajoonidesse ja nende piirile hoogsalt uusi ehitisi, mis on selgelt kavandatud tolle ajastu vaimus. Vabaplaneeringuga risttahukakujulised korter- ja tornmajad jätkavad ümbritsevat linnamaastikku mitmel pool: Pelgurannas näiteks Madala 16 tornelamu, Lasnamäel Liikuri kvartal ja Vega „residents“, mis on tegelikult „täielikult uuendatud“ ehk renoveeritud endine mereakadeemia hoone. Mustamäele ehitatakse Mustika keskuse taha otseselt Uus-Mustamäeks nimetatud kompleks, Astangule aga Aurora Nova nimelised majad. Täiesti ilmetud Pöörise tornelamud on ilmselt kohe üle tee asuva Väike-Õismäe arhitektuurist inspiratsiooni saanud, moodustades vaid linnulennult hoomatava geomeetrilise kujundi. Mass­ehitusele omased tunnused on silmanähtavad, mõnel puhul on uued majad äravahetamiseni sarnased naabruses asuvate nõukogudeaegsetega. Siin-seal on püütud seda varjata kirevate seinte või varieeruva kujuga rõdudega, kuid ka siin ei ole midagi uut. Juba Mustamäe esimesed hooned said oma otsaseintele sotsialistliku sisuga pannood ja kas pole Väike-Õismäe torn­elamute nurgarõdud mitte mänguliselt värvilised?

Paneelelamud ja helge tuleviku lubadus

Läänes loetakse modernistliku linnaplaneerimise läbikukkumise üheks murdepunktiks 1970. aastate keskel USAs St. Louise’is kurikuulsa Pruitt-Igoe rajooni lammutamist. Nõukogude Liidus jätkus paneelelamute ehitus aga täie hooga. Ühest küljest soosis selliseid linnakuid sotsialistlik ideoloogia, teisalt ei olnud ka vana elamufond kiita, seda eriti kollektiviseerimise tingimustes. Seetõttu ongi paljudel aastatel 1960–1970 tüüpelamutesse kolinud vanema põlvkonna inimestel sellest pigem positiivne mälestus. Elekter, soe vesi, keskküte ja päevavalgus ei olnud sugugi nii harjumuspärased kui praegu ning just need nõukogudeaegse vabaplaneeringulise linnaehitusega tagati.

Nüüdseks on Eesti keskmine elatustase määratult tõusnud ja vanad magalarajoonid tunduvad paljudele iganenud, isegi ohtlikud. Seetõttu on uute paneel­elamute rajamiseks vaja mingit muud ettekäänet, arendajad peavad oma pakkumistes tõusma Maslow’ püramiidi järgmistele astmetele. Nii ongi: kuna inimesel, kes jaksab uue korteri eest maksta ligi 2000 euro suurust ruutmeetri hinda, on ilmselgelt füsioloogilised vajadused rahuldatud, siis tuleb talle lisaks pakkuda turvalisust, armastust ja kuuluvustunnet. See on uusarenduste reklaame ja veebisaite sirvides täiesti ilmne. Kinnisvaramaaklerite halenaljakatest liialdustest on hiljuti humoorikalt kirjutanud Toivo Tänavsuu (Eesti Ekspress 18. VII). Asukohast olenemata peibutatakse ostjat mereranna ja kesklinna läheduse, helge tuleviku ja isegi ilusate unenägudega.

Täiesti ilmetud Pöörise tornelamud on ilmselt kohe üle tee asuva Väike-Õismäe arhitektuurist inspiratsiooni saanud. Massehitusele omased tunnused on silmanähtavad, mõnel puhul on uued majad äravahetamiseni sarnased naabruses asuvate nõukogudeaegsetega.

Poorise.uusmaa.ee/ Arhitektuurimuuseum EAM Fk 4411

Siiski on näha, et kõik ei ole vaid lubadused ning uute paneelelamute puhul on mõnes aspektis vanade magalarajoonide puudustest õppida püütud. Nõukogude meedias langes Mustamäe juba ehitusjärgselt ettevaatliku, kuid selgepiirilise kriitika alla. Peamiselt toodi välja ehitajate praaki, läbimõtlematust (näiteks jäid mitmel pool ehitamata panipaigad) ja majadevahelise ruumi lagedust, korrastamatust. Just seda probleemi püütakse uute arendustega väga usinalt lahendada. Majadevahelist ruumi sisustatakse kõikvõimalike parkide, väljakute, liumägede, rattaradade, põõsastike ja pingikestega. Pöörise elurajooni arendajad on spiraalse kompleksi keskele võtnud üles seada riigi 100. aastapäeva tähistava skulptuuri.

Anonüümne ruum

Kuigi majadevahelise ruumi eest hoolitsemine on tervitatav, on suures plaanis tegu peamiselt kulla ja karraga. Kuidas kavatsevad arendajad pakkuda lahendusi modernistlike magalarajoonide ammu teada probleemidele, jääb arusaamatuks. Nõukogude ajal arvasid võimud oma ideoloogiale toetudes täpselt teadvat, kuidas rahvas elada tahab ja elama peab, vähemalt paberil oli tegu magalarajoonide otsast-lõpuni-lahendustega, mis pidid silmas pidama inimese kõiki vajadusi.

 

Kümnete tuhandete elanike vajaduste aritmeetilise keskmise otsimine ei olnud kuigi hea mõte, sest inimesed ei ole nii sarnased, nagu sotsialismi ajal näha taheti.

Selles olukorras sai paradoksaalsel kombel just lõpptulemuse vigadest, nii-öelda plaani aukudest ruum, mida sai kujundada individuaalsete püüete järgi. Puude vahele tõmmati pesukuivatusnöörid, elanikud harrastasid rõduaiandust. Unarusse jäetud nurgakesest kusagil rajooni servas sai lastele intiimse tagahoovi aseaine, rohtunud ehitusjäätmete kuhilast kelgumägi. Parim näide sellisest leidlikust isetegevusest linnaruumi kasutamisel on Vladimir Loginovi dokumentaalfilm „Sipelgapesa“ (2015), mis räägib ühe tohutu Lasnamäe garaažikompleksi väga kirevast ja mitmekülgsest elust. Vaadates praeguste uusarenduste reklaamitud kaunist terviklikkust, paistab seda inimtegevuseks hädavajalikku lõtku olevat aga vähe. Tuleb loota tulevaste elanike tahtele ja loomingulisusele.

Teine tähelepanuta jäetud mure on modernistlike majutusprojektide tekitatav anonüümsus ja eraldatus. Tasub vaid lugeda Mati Undi „Sügisballi“ (1978), et mõista probleemi kogu selle tõsiduses ja mitmekülgsuses. Näiteks on „mägede“ heakorra puudused suuresti tingitud vastutuse hajumisest. Kui ühes trepikojas või ühe hoovi ümber elab liiga palju inimesi, ei tunne keegi, et tegu on just tema ruumiga, mille eest ta on nõus vastutama. Lootkem, et praegustel arendajatel on varuks häid lahendusi, kuidas oma lennukaid haljastusprojekte tulevastel kümnenditel korras hoida, et seda ruumi ei jäeta pärast viimaste korterite müüki võsastuma.

Idülliline suletus

Kui „Sügisballis“ avaneb meile Mustamäe kogu oma mitmekesisuses, siis praegused arendused on tõenäoliselt sotsiaalselt hulga homogeensemad. Nõukogude ajal käis korterite jaotamine hoopis teistsuguse mehhanismi järgi, nüüd aga piirdub (tulevaste) omanike ring nendega, kes suudavad kõrgustesse roninud hindu maksta või selleks vajalikku laenu kanda. Nii kinnisvara tutvustustest kui ka korteriplaanidest on näha, et sihtgrupi kese on 30. – 40. eluaastates abielupaar koos ühe või kahe lapsega. Suur arv koosseisult ja majanduslikult võimekuselt sarnaseid leibkondi sillutab teed piirkondlikule segregatsioonile.

Et eraldatust veelgi rõhutada, on uusarendused tihti ümbritsetud maitsetu traataia või hekiga, autoga saab sisse ainult tõkkepuuga värava kaudu. Tekib kummaline lõhestumine: vanu „mägesid“ tihendatakse või laiendatakse uute paneelmajadega, moodustades niimoodi uusi mikrorajoone, mis eraldavad end ümbritsevast linnaosast. Järelikult tunnistavad arendajadki, et magalarajoon ei ole see koht, kuhu kolida tahetakse – seal on midagi ohtlikku või muidu soovimatut, mida oma territooriumilt tõrjuda tuleb. Peale ümberkaudsete elanike liikumisteede lõhkumise vähendab selline suletus näiteks laste turvalisuse suurendamise ettekäändel nende vabadust ja arenguvõimalusi. Tegelikult on puusakõrgune roheline traataed pelgalt psühholoogiline barjäär ega pea kinni ühtegi kurjade kavatsustega täiskasvanut.

Kui kunagi püüti mikrorajooni­keskuste, poodide, parkide, ühissõidukite teede, kinode, kultuurimajade jms abil paneellinnakuid vähegi terviklikumaks elukeskkonnaks kujundada, siis praeguste projektide puhul on toonasest kesisest edust õppust võetud ja paljudes kuulutustes rõhutatakse vaid ühendust kesklinnaga. On tekkimas väikesed piirkonnad, mis oma idüllilises suletuses tõotavad kujuneda veelgi rohkem magala­rajoonideks, kui senised „mäed“ seda on. Ja kolme-neljakümne aasta pärast on praeguste perede lapsed ammu välja kolinud ning alles jäänud vananev üksikute inimeste kontingent. Kõlab tuttavalt?

Modernistlikud masselamuehituse projektid on algusest peale olnud vastuolulised nii meil kui ka mujal maailmas. Eesti meedias teevad vägagi nimekad ühiskonnategelased vahel üleskutseid „mäed“ kas lammutada või õhku lasta. Siiski on meie „mägede“ halvas maines suur osa ka ajalool ja tähendusväljal, mis neid ümbritseb. Seepärast ei ole vaja imestada, et kui 1988. aastal lauldi „Peatage Lasnamäe!“, oli mure halva arhitektuuri pärast tähtsuselt viimane.

Olgu sellega, kuidas on, kuid paistab, et Lasnamäed seisata pole õnnestunud. See hoopis kasvab. Seekord ei ole tegu võõrvõimu pealesurutud suurejooneliste plaanide, vaid meie endi otsustega. Vahet pole, mis on sisu, peaasi, et ise teeme? Mitmed nimetatud projektidest on osa vajaminevast kapitalist kaasanud ühisrahastuse kaudu, hajutades osaluse (ning vastutuse) tuhandete väikeosanike vahel. Arenenud kapitalismi tingimustes on tekkinud tavaline olukord, kus süüdlast leida ei saagi, arendajad laiutavad käsi, ütlevad, et nõudlust ju ometi on, kortereid müüakse tuhinal.

Sellegipoolest peaksime hea arhitektuuri ja nii praeguste kui ka tulevate põlvede nimel pingutama, et mitte korrata samu vigu, millest oleme teadlikud juba aastakümneid. Või teine võimalus: tunnistame, et modernistidel oli lõppude lõpuks ikkagi õigus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht