Flanööri pidupäev

Edgar Kaare, Terje Ong

Linnafestival „Uit“ 19. – 22. VIII Tartus

Läti kunstnike Dita Lesiņa ja Guna Poga installatsioon „Ootamatu mänguväli“ („Unexpected Playground“).

Läti kunstnike Dita Lesiņa ja Guna Poga installatsioon „Ootamatu mänguväli“ („Unexpected Playground“).

Patrik Tamm

Festivalil „Uit“ eksperimenteeritakse ruumiga julgelt, vahetult, kontaktselt ja kompleksivabalt. Igal aastal tuuakse päevavalgele mõni põnev unustatud paik ja pannakse see kas või hetkeks elama. Festivalil saadud ruumielamused on küll võimsad, aga iga kord pärast festivali lõppu tundub, et füüsilises keskkonnas aset leidnud sekkumised (installatsioon, pidu jms) on vaid jäämäe tipp. Tõeliselt on sekkutud iga osaleja mõttetegevusse, ent festival kangutab mõttemalle ka ühiskonna tasandil. Just sekkumiste mitmemõõtmelisuse tõttu on „Uit“ nii meeldiv.

Kutse õue

Kõik festivali neli sisutihedat päeva andsid võimaluse puutuda otseselt kokku teiste uitajatega, et luua koos sotsiaalne ruum.

Hoogne internetistumine ja maa­ilma ekraani kaudu kogemine nõuab keskkonnale ja ruumile sotsiaalses mõttes uute nõudmiste esitamist. 1990ndatel Annelinna-temaatilisel jalutuskäigul äramärkimist leidnud seinapilt tol ajal veel interneti- ja mobiiltelefonide-vabade noorte rohketest rajudest ühispidudest jt ettevõtmistest on küll säilinud vaid väsinud grafitina „Satelliit“ Descartes’i lütseumi seinal, kuid paljuski Facebookis ja festivali kodulehe vahendusel välja hõigatud Annelinna tuur murdis siiski virtuaalseina ja tõi inimesed tänavatele.

Betoon ja inimesed

Linnaruumi saab hinnata inimeste jutusumina järgi. Kui linn ei kutsu õue ega soodusta omavahelist aktiivset suhtlemist, siis tuleks midagi teisiti teha. Retsepti küll pole. Kuigi modernistidel oli retsept teada, on aeg näidanud nende tegevusjuhiste tulutust.

Mis annab väliruumile väärtuse? Kas selle tagab ehitise füüsiline kehand koos kasutusjuhendiga või kujundavad selle asukohaga seotud inimesed ja sündmused? Jan Gehl ja paljud teisedki tunnustatud linnaruumi uurijad rõhutavad ruumi loomisel sotsiaalse vaatenurga olulisust. Küllap põhjusega. Meie omavalitsustel ei ole üüratuid ressursse ulatuslikuks ja hoogsaks kasvuks ega ümberstruktureerimiseks, nagu nt Shanghais või teistes kiire majanduskasvuga paikades. Seetõttu võiksime omaks võtta pigem tasa ja targu ning alalhoidliku lähenemise. Tänuväärsed ideevõistlused nagu vabariigi 100. sünnipäeva ruumiprogramm „Hea avalik ruum“ on pika vinnaga ettevõtmised, mille käegakatsutavaid tulemusi näeme alles mitme aasta pärast. Mida vahepeal teha? „Uit“ annab võimaluse linnaruum ajutiselt elustada – inimestega. Meie linnadele tüüpilist vaikelu võiks inimesi üksteisega kohtuma kutsudes enamgi katkestada. Selline tegevus võib olla ajutine, erakorraline ja juhuslik, aga niisamuti linnaplaneerimise teadlik ning süsteemne osa. Ootamatult võivad nii avaneda kohtumispaigad, mis sütitavad uusi mõtteid nende parendamiseks ja ehk püsivamakski uuskasutuseks.

Selleaastase festivali mängulised installatsioonid tundusid esialgu kandvat äraleierdatud ideestikku. Läti kunstnike Dita Lesiņa ja Guna Poga installatsioon „Ootamatu mänguväli“(„Unexpected Playground“) ärgitas mõtlema linnaruumi argiste elementide (kaas)kasutusele: rattahoidja võib olla ühtlasi rööbaspuu, tugimüür tasakaalu harjutamiseks sobiv element jms. Maastikuarhitektilt oodatakse avaliku ruumi projektides tihti liialt selgeid lahendusi: laps kiikugu kiigel või ronigu ronimispuudel, rattaid pargitagu rattahoidja külge ning istumiseks olgu vaid pingid. Ei maksa siiski ära unustada, et keskkonda saab vaadata, tõlgendada ning kasutada loovalt, kui lasta lahti väljakujunenud tavadest ning läheneda linnaruumile mänguliselt. Festivali installatsioonid viitasid lustlikult võimalustele mugavustsoonist kas või korraks välja astuda, (taas)avastada linn mängu kaudu.

Linnaruumi tunnetati ka otseteede leidmise jalutuskäigul, kus kutsuti julgemalt oma liikumisteed muutma nii igapäevastel käikudel kui ka puhtalt elamuslikul eesmärgil. Jalgsi või rattaga liikudes otsitakse ikka otseteed ning linn avaneb meile tavapäratumal, ettekirjutamata moel. Otselõikamiseks kasutatav ruum võib füüsiliselt või tunnetuslikult olla avalik ja ka isiklik. Vastused küsimustele „kas minna siit?“ või „kas sealt saab otsemini?“ peavad uitajad leidma ise. Üldjuhul on säärane linna kogemine personaalne, kuid festivali kollektiivne otseteede uitamisretk lisas sellele tseremoniaalsust. Ühisel kulgemisel oli oma eriline võlu: mõneti oli see kui meditatiivne matk, aga tegu oli ka deklaratiivse kunstisündmusega.* Otseteede tuur tundub „Uit“ kontseptsiooni nii olemusliku osana, et sellest võiks vabalt kujuneda festivali traditsioon ja konkurent linnaratturite öisele ühissõidule Tour d’Ööle. Sellest võiks saada liikumine, mis kaasab ühest subkultuurist laiema sihtgrupi.

Hästi mõjusid juba end sisse töötanud üritused: kinoseanss tavatus kohas, Tour d’Öö rattasõit ning peod unustatud paikades. Ettevõtmiste toimumiskohad viitasid hästi sellele, et ruumile määratud kasutusotstarve ei välista paindlikkust – fikseeritus on vaid meie ettekujutus. Filmi ei pea ilmtingimata vaatama kinosaalis, garaažikultuuri lahkav linateos „Sipelgapesa“ annab ehk suurema elamuse, kui vaadata seda ehedas garaažikompleksis. Peopaigana serveeriti sel aastal kaht äärmuslikult erinevat kohta: Tartu linnavalitsuse sisehoovi aadressil Küüni 1 ning endise bussipargi ja hilisema politsei masinapargi hoovi. Ja korraks oligi tunne, nagu seisaks mõnes alternatiivses Berliini ajutises kasutuses sündmusruumis, aga seda hoopiski Tartus.

Mugavustsoonist välja

Esimene „Uit“ (2013) üllatas oma uue ja vähemalt Tartu kontekstis ootamatu kavaga. Mõned julgemad tulid uudistama, oli palju kõhklejaid. Nüüd siis juba kolmas „Uit“ andis lausa isesorti kindlustunde. Kui ettevõtmine oli läbisaanud, jäi hinge ootus, isegi veendumus, et tuleval suvel näeme seda ikka jälle just sellises mitmekesisuses. Festivali formaat ei filtreeri osalejaid vanuse ega sotsiaal-kultuurilise tausta põhjal. „Uit“ pole konventsionaalne ja kohakindel, vaid pigem subkultuurile suunatud ettevõtmine, mis täidab lünka juba kultuurigeograafiliselt tuttavlike linna asumite festivalide vahel.

* Viitan siinkohal rühmitustele, kes on harrastanud kõndimist kunstivormina. Nt Francesco Careri, Land&ScapeSeries: Walkscapes, 2001.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming