Litter on ümmargune

VERONIKA VALK

1. augustil avati Tondiraba spordikeskuse kolmekorruseline mitmefunktsionaalne jäähall, kus on 5840 kohaga peaareen ja kolm harjutusväljakut. Tellija Tallinna spordi- ja noorsooamet, arhitektid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür (KTA), ehitusinsenerid Laur Lõvi, Paavo Pikand jt, sisearhitekt Kadri Tamme koostöös Liis Mägi ja Eeva Massoga, sisekliima ning ventilatsiooni projekt inseneribüroolt Aksiaal (Peter Haab). Ehitas Merko. Hoone kasutatav pind on 20 578 m2, mille sisse mahuvad ka võimlemis- ja jõusaalid, äripinnad spordivarustuse müügiks ja 74 kohaga restoran. Hoone ümber mahub parkima kuni 600 sõidukit. Objekti kogumaksumus (sh projekteerimine, ehitus, liitumistasud jne) oli 28 miljonit eurot.

Uskumatu, et Tondiraba jäähalli projekteerimine ja ehitus kestsid kokku vaid kaks aastat. „See on tippspordi tulemus nii suure ja keerulise hoone valmimise puhul,” kommenteerib sisearhitekt Kadri Tamme. Kuidas tellija objektiga sellise tempo juures lõppkokkuvõttes rahule jäi? Tallinna spordi- ja noorsooameti juhataja Rein Ilvese sõnul oli koostöö arhitektidega (Ott Kadarik ja Mihkel Tüür), ehitajaga (Merko) ja omanikujärelevalvega (Rein Riismaa, Tallinna Linnaehituse AS) väga professionaalne: „Kuna olen ise hariduselt ehitusinsener, siis koosolekulaua taga rääkisime selles keeles, mida kõik osapooled mõistavad, ja see lihtsustas kiirete otsuste langetamist. Kogu ehitusprotsess kestis vaid 14 kuud ja tulemus on väga hea.” Ka ehitaja Ahto Aruväli (Merko) jäi objektiga igati rahule: „Koostöö arhitektiga oli väga konstruktiivne, kiitus arhitektide ja konstruktorite koostööle ja kaasamõtlemisele – töö on nauding, kui praktika ja ilu toimivad koos. Kui on olemas koostöötahe  ja kõik osapooled soovivad ehitada valmis ühe hea maja, siis ei ole ükski nõue või tahteavalduse täitmine teostamatu.”
Kas valminud hoone on selline, nagu alguses ette kujutati? Tondiraba jäähalli lähteülesande kokkupaneku faasis külastas Ilves väga paljusid jäähalle Soomes, Lätis ja Valgevenes, et näha, kuidas hall toimib, missugune on sportlaste ja pealtvaatajate liikumine, riietusruumide suurus, abiruumide olemasolu jne. „Ehituse ajal sai tehtud ruumilahenduse muudatusi ja kokkuvõttes võib tulemusega rahul olla. Kuna kehtiv detailplaneering andis meile kindlad parameetrid ette, siis tuli kogu hoone ära mahutada vägagi piiratud alale, millest tulenesid teatud määral siselahenduse kitsendavad olud,” selgitab Ilves.

Asukohavalik
Miks siis on hoone just sellises asukohas ja mida selline valik linnapildis avalikule ruumile tähendab? Ilvese sõnul ei ole Tallinna omandis väga palju sellise suurusega sotsiaalmaad, kuid Tondi­raba piirkonnas on 30 hektari suurusele maa-alale peale jäähalli planeeritud ka 50meetrine bassein, 10 rajaga ujula koos lõõgastusbasseinide ja saunaplokiga. „Samuti planeerime sinna 400kohalist hotelli, mis annaks võimaluse korraldada treeninglaagreid ja majutada võistlustel osalevaid sportlasi. Üheksa rajaga golfiväljak koos harjutusväljakutega võtab enda alla 25 hektarit. Tulevikus on siin tegu suure spordikompleksiga, mis korrastab sealset linnapilti. (Detailplaneeringu järgi plaanitakse kompleksi kuuluvat siseujulat, hostelit ja golfiväljakut ehitada juba järgmisel aastal – toim.) Linnarahvale tulevad maja ümber golfiväljaku kergliiklusteed, piknikupaigad ja puhkealad. Kuna spordikompleks asub kümne minuti kaugusel kesklinnast, siis on kiire ja lihtne ligipääsetavus oluline,” lisab Ilves.
Eriosade kooskõla
Hoones on kaks harjutusväljakut, kus saab aasta ringi jääspordialasid harrastada. Peaväljak on mõeldud nii iluuisutamise, jäähoki, võrkpalli, käsipalli, iluvõimlemise kui ka teiste spordialade treeninguteks ja võistlusteks – avaras mitmefunktsioonilises saalis saab korraldada suuremaid spordivõistlusi ja kontserte.1 Jäähalli kaht ülejäänud harjutusväljakut võib kasutada ilu- ja kiiruisutamiseks ning jäähoki mängimiseks, kolmas harjutusväljak on jääkeegli treeninguteks ja võistlusteks. Arhitekt Ott Kadariku sõnul on tore see, et maja sai ruumiprogrammi poolest pigem kultuurimaja kui lihtsa spordihalli moodi. „Ma loodan, et see maja on ruumiline fenomen, mis loob sündmusi ja on kasutuses veel pikka aega. Vähemalt sai seda võimalikult sündmuskesksena kujutletud,” täiendab arhitekt Mihkel Tüür ja kiidab päästeametit, kes aktsepteeris puidukasutust ja tegi Vassil Hartšuki isikus projekteerijatega tihedat koostööd.
„Arhitektuuri juures on muljetavaldav betooni ja puidu kooskõla. Liimpuitfermid, mis oli minu kindel soov, tekitavad külmades saalides sooja ja õdusa tunde,” rõhutab Ilves. Kui kogu hoone konstruktsiooni osaga nägi palju vaeva leidliku insenerina tuntud Paavo Pikand (Civen), siis katusekandurid projekteeris insener Laur Lõvi koos Ragnar Pabortiga.
Kas kiidetud katusekandurite juures on midagi uuenduslikku? Lõvi on tagasihoidlik: „Lihtsaid kahekaldelisi talasid, nagu on kasutatud curling’u-väljaku katusetaladena, leiab mitmest hoonest Eestis ja kõikjal Euroopas. Keerukamad läätsekujulised fermid, mis kannavad nii harjutusväljakute kui ka peaareeni katusekoormusi, on samuti end juba tõestanud lahendus – sarnase kujuga liimpuitkandurid on kas või näiteks Tallinnas Tondi tennisekeskuses.” Needki on Eestis projekteeritud, kusjuures mõlema insener-tehnilise lahenduse üks autoritest on sama: Ragnar Pabort. „Tõsi küll, nood fermid toodeti omal ajal Soomes ja üksikelementide töötlused tehti teadaolevalt käsitsi. Tondiraba jäähalli katusekandurite kõik liimpuit­elemendid on aga toodetud Eestis, peamiselt Eesti metsadest varutud puidust ja kasutades kõige kõrgemal tasemel masintöötlust, mis meil on võimalik,” avab Lõvi tagamaid. Siiski, Tondiraba fermid erinevad Tondi tennisekeskuse omadest kindlasti sildeava osas. Pea­areeni fermidega on liimpuiduga sillatud Eesti suurim ava 61 m. „Hamari ja Håkoni jäähallis Norras on liimpuidust sõrestikkaare silded vastavalt küll 96,4 ja 85,8 meetrit, kuid näiteks fermide sõlmede ülesehitus on Tondirabas sarnane –
igas sõlmes on kasutatud mitut terasplaati ning arvukalt naagleid,” täpsustab Lõvi. Tondiraba halli külastajad võivad üles vaadates mõelda, et nende pea kohal laiub Eesti seni suurima mahuga liimpuitlahendus: kogumahult umbes 1350 kuupmeetrit liimpuitu ületab kõike seni Eestis ehitatut mäekõrguselt. Lõvigi kiidab koostöö sujuvust arhitektide ja ehitajaga, nt nii fermi osade transportimine Põlvast Tallinna, nende kohapeal kokkupanek kui ka paika tõstmine olid omaette sündmused, kuid kõik möödus ilma probleemideta.
Kui mõelda laiemalt, võiks Eestis liimpuitu kandekonstruktsioonides rohkem kasutada. „Riikides, kus keskkonnasõbralik mõtteviis on tugevamalt kanda kinnitanud, rajatakse küllaltki arvestatav osa uusi energiatõhusaid hooneid ristkihtpuidust ehk suuremõõtmelistest paneelidest, mis on kokku liimitud ristuvatest puitlamellide kihtidest. Materjal sobib nii seina, vahelae kui ka katuslae konstruktsiooniks. Kohalikud arhitektuuribürood on selle materjali Eestis kasutamise vastu juba aastaid huvi tundnud. Võimalus päris oma Eesti ristkihtpuidust hooneid ehitama hakata tekibki kõigi eelduste kohaselt juba käesoleval sügisel, kui vajalik press Peetri Puidu tootmises üles seatakse,” rõõmustab Lõvi.2
Ilves toetab: „Kindlasti väärib märkimist, et jäähallis kasutatud materjalid on kodumaist päritolu – monteeritavad betoondetailid valmistas E-Betoon­element ja liimpuitfermid Peetri Puit Põlvamaalt.”  Kadarik toob sealjuures välja, et hoone fassaadil tüüppaneele peaaegu ei ole, kõik on erikujulised: „Ehitaja oli sama aldis katsetustele ja erilahendustele nagu arhitektid.” Tüür lisab, et soojade ja külmade ruumide eristamine-eraldamine oli selle maja puhul keerukas: „Nii sise- kui ka välis­kliima on muutlikud – kord toas külm ja õues soe ja siis jälle vastupidi. Seega oli konstruktsioonikihtide valik kompleksne.”
Väga suurt tähelepanu pöörati tehno­süsteemide vastavusele nõuetele ja projektile. „Kuna harjutusväljakutel peab jääpinnal ja pealtvaatajate tsoonis olema erinev temperatuur, siis on tehnilised lahendused keerukad: väljaehitatud ventilatsioonisüsteem, õhu kuivatussüsteem jm peavad olema automatiseeritud ning koos laitmatult töötama. Hoone sooja vee ja küttevee soojendamine toimub jää valmistamisel vabaneva energia arvelt,” kirjeldab Ilves.
Aruväli täiendab: „Insener-tehnilises osas väärivad tõesti tunnustust 61meetrised puitfermid, kuid vähem tähtis ei ole ka 2000ruutmeetrine betoonpõrand, milles ei ole kasutatud mitte ühtki vuuki ega ole tekkinud paljukardetud pragusid. Tähelepanu väärib ka esimese maa-aluse korruse betoonseinte puidumuster, mille lahenduses süüvisime arhitektidega naela kinnituskohani, et jõuda parima tulemuseni.”

Rütm toetab tervikpilti
Aruvälja arvates on lahendus väga julge ja läbi mõeldud: „Ehituse käigus tundus näiteks mustade toolide kasutamine kaheldav ja võib-olla liigagi julge, aga kokkuvõttes tuleb tõdeda, et toolid sobivad halli raudbetooni ja puiduga ideaalselt.”
Sisearhitekt Tamme on nõus, et kontrast hoone betoonist välisseinte ja siseruumi puiduse mulje vahel mõjub hästi ja ta usub samuti, et tellija ootused on saanud täidetud: „Tellija andis kujunduse osas vabad käed, sekkudes vaid korra peaareeni publikutooli värvivalikul kahtlusega, kas must värv on ikka sobiv. Pärast keskööni veninud arutelu ja visualiseeringuid julgeti valikuga nõustuda. Ehitaja lähtus projektist ja andis head nõu, nii et protsess sujus hästi,” võtab Tamme kokku. Ja lisab: „Nii mastaapse ruumi puhul on kujundusprintsiip hoopis iseäralik – oluliseks muutub hoones liikumisel tekkiv elementide rütmilisus. Detailid, valitud rütm ja liikumisel tekkivad kordused toetavad tervikpilti. Valgustuse ja akustika lõpptulemus on hea, mõlemale on projekteerimise käigus suurt rõhku pandud.” Ilves toetab: „Saalide lagedele ja seintele paigaldatud akustilised materjalid annavad väga hea efekti heli liikumise osas – kaja kestus suures saalis on 2,1 sekundit.”
Kas tõesti pole hoones midagi, millega Tamme ise poleks rahule jäänud? „Viimases etapis, kui ruumid juba valmis ja üldmulje hea, tekkis eri osapooltel soov anda omalt poolt lisapanus, mille tagajärjel on hoones mõningad kujunduslikult kooskõlastamata mööblitükid,” kõlab Tamme diplomaatiline vastus.
Kui vastvalminud jäähall laiemasse konteksti asetada, siis kuidas võrrelda seda teiste omasarnastega lähinaabrite juures, Euroopas või mujal maailmas? „Teadmata põhjustel on analoogsete jää- või mitmefunktsiooniliste hallide olemus „nii-odav-kui-üldse-võimalik”. Ilmselt mängib siin oma osa teatud majanduslik skeem ja kindlasti eristub Tondiraba jäähall seetõttu mõningase läbidisainitusega. Sealjuures ei ole hoone siseviimistlus üldsegi mitte kulukas, vaid rõhk on lahenduse läbitöötatusel ja silmaulatuses oleva nägusaks tegemisel. Pidasin sellise sotsiaalselt tundliku objekti rajamisel oluliseks leida ratsionaalseid ja säästlikke lahendusi, teisisõnu, hoida pealinlaste kulutusi mõistlikkuse piires,” selgitab Tamme, kes on sisearhitektuuri õppinud kunstiakadeemias ja töötanud varem kunagises Urbeli & Peili, samuti Kohvi büroos. Tema viimase aja suuremate tegemiste seast leiab Tartu ülikooli Narva kolledži ja Tartu ülikooli Physicumi ehk füüsikainstituudi sisearhitektuuri lahendused. Praegu on tal KTA koosseisus käsil Tartu vana kaubamaja ja 2015. a Milano Expo Eesti paviljon.

Epiloog
See kõik oleks muinasjutuliselt ilus, kui Tallinnas ei oleks mere ääres linnahalli, mis seisab juba viis aastat hüljatuna. Õhku jääb küsimus, millistel kaalutlustel otsustas linn rajada Lasnamäele uue jäähalli, kui linnahalli kordategemisse ei investeerita. Millisena näeb linnavalitsus Tallinna ruumilist arengut – tervikuna ja pikas perspektiivis? Millised (hetke)poliitilised otsused mängisid Tondiraba jäähalli lähteülesande koostamisel rolli? Kes olid kaasatud eesmärgipüstitusse? Mil moel arvestati avaliku huviga ja mida peab linnavõim avaliku huvi määratlemisel esmatähtsaks?
Tondiraba jäähalli (Varraku 14) lähedal on küll Virbi bussipeatus, kus peatuvad liinide 19, 44 ja 51 bussid, mis peavad ühendust kesklinnaga, ja ka Lasnamäe–lennujaama buss nr 65, kuid jala või jalgrattaga, eriti talvel, on sinna teistest linnaosadest tülikas minna. Eks ikka on mõeldud, et tullakse põhiliselt autoga. Golfiväljaku kergliiklusteed, piknikupaigad ja puhkealad tegelevad vaid maja lähiümbrusega, aga kuhu liigub Tallinn tervikuna?
Hea küll, Tondiraba jäähalli puhul on tegu Lasnamäe linnaosa kohaliku spordikeskusega. Kas järgmisena tulevad samalaadsed kompleksid Mustamäele, Õismäele … Isegi kui käsitada Tondi­raba jäähalli lasnamäelaste areenina, ei kuma siit vastust küsimusele, mis saab Lasnamäest kui linnaosast. Kompaktse, keskkonnasäästliku, mõnusa euroopaliku mereäärse ja jalakäijasõbraliku, rahvusvaheliselt köitva, elulähedase ja elusa linna tervikstrateegiat ei paista kogu loost kuidagi, vaata mis pidi tahad.

1 Suurematest rahvusvahelistest jõuproovidest leiab Tondraba jäähallis tänavu aset jääkeegliturniir „Tallinn Cup 2014” (16.–18. oktoober 2014) ja järgmisel aastal juunioride iluuisutamise MM (1.– 8. märts 2015).
2 Õhukest ristkihtpuidust plaati (paksusega enamasti 19–27 mm), mis on rohkem mõeldud viimistluskihiks, on Viljandi ettevõte Dold juba aastaid tootnud, kuid siin on juttu paneelidest, mille paksus on vahemikus 60–300 mm ning formaat suurusjärgus 3,5–14 meetrit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming