Ühisaiad rikastavad linna

Merle Karro-Kalberg

Kuigi paljudel on suvekodu, kus oma „rohenäpud” tööle panna, annavad meie linnade üldilmele siiski tooni ka linna-aiamaad ja aiandusühistud, kus kevaditi porgand maha pannakse ning sibul mulda torgatakse. Väikesteks aialappideks jaotatud maid leidub peaaegu igas linnas ning seetõttu on eriti nukker, et linnade arengut suunavad dokumendid (üldplaneeringud, arengukavad) vaatavad nendest orgaanilistest isetegevuskohtadest lihtsalt mööda. Paiguti (nt Tapal) lepitakse nende olemasoluga, kuid linnaaiandust kui sellist tänapäevases linnaplaneerimises üldjuhul tõsiseltvõetavaks tulevikutegevuseks ei peeta. Siiski on linnatoidu liikumine toidu-urbanism (food urbanism) üha enam ja enam ka meie linnadesse jõudmas, mida illustreerib isetekkeliste asumiaedade levik ning kõikvõimalike seemnete ja toiduks kasvatatavate taimede läbimüügi suurenemine. Seega peaks linnaaiandusele ka planeerimises ja seadusandluses rohkem tähelepanu pöörama, sest aiandus linnas võib lahendada nii mõnegi probleemi.

Eesti linnadesse tekkisid ühisaianduse alad ehk aianduskooperatiivid nõukogude aja alguses, kui Teise maailmasõja järgses riigis valitses nälg. Selle leevenduseks hakati töölistele välja jagama maad, et nood saaksid ise aiasaadusi kasvatada.
Tänaseks on see lihtne maakasutus­vorm teisenenud peamiselt kaheks suunaks. Suuremate linnade läheduses on aiamaadest ja suvilakooperatiividest nagu näiteks Mähe, Muuga, Luige (Tallinn) ja Ihaste (Tartu) saanud elamurajoonid, mis oma maniküüritud muru ja geomeetriliste elupuudega ei oma toidukasvatamisega enam mingit seost. Siin on maaomand selge ja iga krundi omanik talitab oma varaga nii, nagu heaks arvab. Leidub veel küll ka erakruntideks jaotatud aiandusühistuid, mis on endiselt aiamaana kasutusel, kuid surve elamualaks muutuda on suur (nt Viru ja Juubeli aiandusühistud Jõhvi külje all).1 On selliseidki, mida hoiab elus kunagise maaomaniku (nt Eesti Põlevkivikaevandused) heldus, ilma milleta poleks aiandusühistus vett, elektrit, juurdepääsuteede hooldust ega bussiühendust (nt Sompa aiandusühistu Jõhvi külje all).2
Teistpidi on aianduskooperatiivid maareformi ohvrid ja kuigi igal aastal haritakse ka neis aedades üles muld ning tehakse viljapuude noorenduslõikust, kuulub maa hoopis kellelegi teisele ja seaduslikku õigust aednikel sellele maale pole. Nii on kunagi raudteetöölistele välja jaotatud aiad raudtee kaitsevööndis, kus inimestel ei saa oma aedade osas olla mingeid lootusi või unistusi. Eesti Rahva Muuseumi „Raudteeaedade” näituse raames kogutud intervjuudest selgus, et mure on tõsine. Näiteks kirjeldas üks näituseprojektis osalenu, kuidas raudtee renoveerimise käigus lõigati maha aastakümneid kasvanud õunapuid ning ähvardati aia lammutamisega.3 Veelgi kurvem saatus tabas linnaaednikke, kes olid harjunud käima Tallinna lennujaama kõrval maad harimas: 2011. aasta lammutustööd jätsid igapäevase aiandustegevuseta inimesed, kes olid juba mõnikümmend aastat aialappi oma teiseks koduks pidanud.
Eesti linnade üldplaneeringutes käsitletakse ühisaiandust mitmeti. Ilmselt on linnas ühiselt aedade pidamine levinud ennekõike Narvas, kus aialappideks on krunditud peaaegu viiendik linna kogupindalast.4 Riigi Teataja otsingusüsteemiga leiab aiandusühistuid puudutava viie määruse seast neli, mis käivad just Narva kohta. Seega võib öelda, et teema on piirilinnas aktuaalsem kui kuskil mujal ja linnas aialapi pidamine oluline elustiili osa. Linna üldplaneeringus käsitletakse neid alasid aga kui potentsiaalset elamumaad, mitte aga kui võimalust kindlustada ühis­aedade tulevikku.
Tartu suurim, 92 põllulapiga Tiigi aiandusühistu paikneb sihtotstarbeta maal. Mõne aasta tagusest Tartu Ekspressist leiab viiteid, et inimesed on hobipõllundusega harjunud ja sellest ilmajäämine oleks neile valus hoop.5 Linna üldplaneering aga aiapidamisse toetavalt ei suhtu ning sätestab, et tulevikus on siin hoopis tööstusmaa.
Kui sirvida linnade üldplaneeringuid, siis jääb tahtmatult mulje, et ühisaiad on nn hall ala, eelmise ajastu jäänuk, mille suhtes puudub selge nägemus. Veelgi enam, linnadesse pole aiamaa-alasid juurde planeeritud. Need, mis tekkinud (Uue Maailma aed, Tartu Maheaed jt), on suuresti kohalike elanike algatus ega kajastu planeerimis- või visioonidokumentides.
Euroopa kogemus aga näitab, et linnaaianduse kui funktsiooni toomine linnaplaneerimisse ning ühisaedade hoolikas kujundamine tõstab linnas elukeskkonna kvaliteeti, lisab mitmekesisust ja propageerib tervislikke eluviise (aiaharimine ja isekasvatatud toit). Linna-aedade mõtestatud arendamisel on lisaks ka sotsiaalne, ruumiline ja majanduslik kasutegur.
Lissabonis moodustavad aiandusühistud väga suure osa linna rohevõrgustikust. Enamik aialappe asub avalikus pargis. Uute ühisaedade planeerimisel peetakse oluliseks seda, et need oleksid kasutajatele võimalikult lähedal ning et sinna saaks minna jala või jalgrattaga. Seega panustatakse märkimisväärselt jalgrattateede arendamisse ja ses mõttes läbimõeldud planeerimisse. Enamasti ongi linna pargid, ühisaiad ja linna metsad ühendatud jalgrattateedega.
Pargiaedadesse ei ole lubatud püstitada ehitisi ega kasvatada seal viljapuid, tööriistu hoitakse ühiskuuris, kastmisvee tagab linn. Aiapidamine peab olema orgaaniline ja kunstlikke tõrjevahendeid ega väetisi kasutada pole lubatud. Aiamaad rendib elanikele linn. Kui mõni oma aialappi vastavalt reeglitele ei hoolda, siis lõpetatakse temaga leping ja maa antakse järgmisele soovijale.
Ateenas on tarbeaiad linnadesse tekkinud just pärast majanduskriisi. Omavalitsused loovad ühisaedu ka sellepärast, et hoida töötuid nördinud inimesi vaos ja anda neile igapäevane tegevus ning motivatsioon toast välja tulla. Lissabonis on aiandust ja ühisaedade loomist kasutatud sisserännanute integreerimiseks: aiatöö maandab pingeid ja annab võimaluse naabritega lähemalt tutvust sobitada. Sealt hakkab omakorda hargnema sotsiaalne võrgustik. Nii Saksamaal kui Portugalis on ühisaed linnapargi osa, mis lisab sellele mitmekesisust ja atraktiivsust (töötavat inimest on hea vaadata!), aga vähendab ka hoolduskulusid, kuna suurt osa pargist hooldavad aednikud. Prantsusmaal kasutatakse kooliaedu kergelt ärrituvate ja püsimatute laste õppetöösse kaasamiseks – aiatöö on neile preemia eest.
Eestis on linna ühisaiandus ka seadusandluse mõttes suuresti reguleerimata valdkond. Hanna Szumilase uurimusest selgub, et kuigi Poola ja Eesti võiksid oma ajaloolise tausta mõttes olla võrreldavad, erineb nende seadusandlik suhtumine ühisaedadesse: kui Poolas on linnaaedade positsioon tugev ja see temaatika riiklikult reguleeritud, siis Eestis on puudu isegi andmed aianduskruntide leviku ja rohkuse kohta ning üheselt mõistetav legaalne tugi puudub sootuks.6
Seega võiks ka Eestis omavalitsuse tasandil näha aianduspiirkondi linna rohevõrgustiku osana. Need erinevad küll pargist, kuid just seetõttu saavad linnad liigirikkamaks ja valikuvõimalusi on rohkem. Läbi tuleks mõelda ja reguleerida ka see, kuidas aednikud mugavalt ja võimalikult keskkonnasäästlikult oma aedadesse saavad ning kuidas sügisene rikkalik saak paremini linnaelanikuni jõuaks. Linnaaianduse nõudlust tuleks ennetada ja planeerida uued aiad läbimõeldud kohtadesse, nii et need ei jääks vaid linnaserva, kus maale muud otstarvet ei leita. Kõikvõimalikke integratsiooni, töötuse ja elulähedase õppe probleeme saab linnaaianduse sihipärase arendamisega samuti leevendada.

1 Olga Rudomina, Aianduskooperatiivid suhtlusruumina. Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri eriala magistritöö, 2011

2 Samas.

3 Kristi Ziugand, Heli Hinto. Eesti Rahva Muuseumi näitus „Raudteeaiad” 11. X – 31. XII 2013.

4 Eesti Entsüklopeedia, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/narva3.

5 Rasmus Rekand, Eesti Eenergia jätab aednikest „veteranid” värava taha. – Tartu Ekspress 16. II 2012.

6 Hanna Szumilas, Problems of allotment gardens development – Warsaw and Tallinn comparative studies. Short term scientific report. 2013. Ülevaade on valminud projekti „COST-Action TU1201 Urban Allotment Gardens in European Cities – Future, Challenges and Lessons Learned” raames.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming