Reedel ilmub Diplomaatia

Kaarel Kaas

Soomele pühendatud 2010. aasta esimese Diplomaatia avaloos võrdleb ajaloolane ja Riigikogu liige Mart Nutt Eesti ja Soome ajaloo kulgu. Eestis on alati tõmmatud paralleele Soomega. Ja tegelikult on Soomes sama tehtud ka Eestiga, kuigi vähem, kirjutab Nutt. „Kuid kui kahe rahva käekäiku kõrvutada juba hallidest aegadest alates, siis näeme, kui erinevalt on meil läinud,“ nendib Nutt. Ta võtab oma kirjutises lähema vaatluse alla omariikluse ja poliitilise süsteemi kujunemise Soomes ja Eestis alates 19. sajandi teisest poolest kuni II maailmasõjani, peatudes ka erinevustel kahe maa majandussüsteemis ning rahvastikuprotsessides. „Hoolimata kuulumisest Euroopa Liitu on nii Soomel kui Eestil ka oma huvid, mis viivad erinevate valikuteni, kusjuures tihtipeale avaldub lausa vastupidine käitumisjoon. Kindlasti on sellise käitumise juured osalt ajaloos,“ leiab Nutt.

Jyväskylä Ülikooli õppejõud Kaja Tampere kirjutab Soome suhtluskultuurist, mida iseloomustab sõnade vähesus: „Avalikus ruumis on palju infot, mis on vaid tunnetatav ja mida antakse edasi mittemateriaalseid kanaleid pidi. (—) On teatud mallid ja mustrid ühiskondlikus olemises, mida kõik  aktsepteerivad ja nendest asjadest juteldakse harva.”
Samuti on soomlane on oma riigile väga lojaalne, ning kriitilist sõna kuuleb eestlase jaoks harjumatult harva: ”Soomlane on uhke oma riigi üle ja suhtub sellesse tõsiselt. Kuna tal on tõepoolest riiki puudutavates asjades-otsustes sõnaõigus olemas, siis hiljem, kui otsused juba jõus, enam porinaid ei kuule.” Otsuste vastuvõtmisele aga võib eelneda vägagi pikk debatt, kus kõigil on sõnaõigus ning asjade arutamiseks on võetud hulgaliselt aega: ”oma demokraatliku elukorralduse üle ollakse uhked ja seetõttu talutakse ka totaalset avalikku debatti riigile oluliste otsuste sündimisel, isegi kui see muudab protsessid vahel tüütult pikaks ja aeglaseks.”
Eestist aga räägitakse Soomes nagu oma pereliikmest – ”kui on head rääkida, siis uhkusega, kui paha, siis pereliku mure ja hukkamõistmisega, kuid leplikult.”

Eesti diplomaat Kristel Engman kirjutab Soome suhtumisest NATOsse. „Kui Eestile on olnud NATOga liitumine iseenesestmõistetav julgeolekupoliitiline valik, siis Soome on pidanud mõtlema sellele, mis on NATOga liitumise lisaväärtus ning selle võimalikud  tagajärjed.“
Kuigi Soome on üldjoontes, eriti alates 2000. aastast, toetanud Balti riikide NATOsse astumist, on Soome hoiakuid, eriti varasematel aastatel, iseloomustanud suur ettevaatlikkus: „Ehkki Soome on põhimõtteliselt olnud NATO laienemise suhtes positiivselt meelestatud ja rõhutanud riikide suveräänsust oma julgeolekupoliitiliste valikute tegemisel, on ta samas olnud pigem ettevaatlik, hinnates laienemise mõjusid üldisele julgeolekukeskkonnale. See oli märgatav iseäranis enne 1999. aasta laienemist, mil mitmed Soome tipp-poliitikud pigem distantseerisid ennast protsessist või siis toonitasid NATO vastutust laienemisotsuste tegemisel (ja nende võimalikel tagajärgedel).“
Mis puudutab Soome enda võimalikku liitumist NATOga, siis üldise arvamuse kohaselt enne 2012. aasta presidendivalimisi selles vallas erilisi arenguid ei toimu. Mis aga saab pärast 2012. aastat, on praegu veel raske öelda, kuna toetus NATOsse astumisele on märgatav pigem Soome ametnikkonna hulgas kui ühiskonnas: „NATO-vastasus toob Soome valijatelt rohkem hääli kui liikmesuse toetamine. See olukord ei näita muutumismärke. (—) Avaliku arvamuse suunamine julgeolekupoliitikas uutele radadele on aga keeruline ülesanne, mis vajab piisavalt aega.“

Kaitseväelane major Toomas Väli kirjeldab oma artiklis Soome sõjalise riigikaitsesüsteemi arengut pärast II maailmasõda ning tänast seisu. Kui poliitiliselt oli Soome pärst II maailmasõda ametlikult neutraalne riik ja valmistus ennast kaitsma 360 kraadi igas suunas kõikide ründajate vastu, siis õppustel taktikaülesandeid lahendades tuli vaenlane ikka ja alati idast, nendib Soome sõjakoolis õppinud Väli. Kuid juba 90ndate keskel ei erinenud neutraalse Soome käsumetoodika üldjoontes NATO vastavatest protseduuridest ning praeguseks on Soome juba mitmeid aastaid enamikus valdkondades NATO-kõlbulik.

Ajakirjanik Anvar Samost annab ülevaate Soome Kaitsepolitsei ajalugu (alates 1949. aastast) käsitlevast raamatust Ratakatu 12. Ta kirjeldab Soome Kaitsepolitsei (Supo) elu erinevate peadirektorite ajal, Kekkose ajastu poliitilisi surveid, suhteid Lääneriikide luuretega ning katseid hoida kontrolli all KGB tegevust Soomes. „Supo on uhke selle üle, et ühena vähestest maailma luureteenistustest ei suutnud Nõukogude luure nende ridadest kedagi värvata. Jääb lugeja otsustada, kas selle järgi ka tegelikult vajadust oleks olnud,“ lõpetab Samost oma kirjatöö.

Riigikogu liige Kadri Simson arvustab Paul Krugmani raamatut „The Return of Depression Economics and The Crisis of 2008”. Nobeli majanduspreemia laureaadi ja Princetoni ülikooli õppejõu Krugmani eeliseks on Simsoni sõnutsi hea ülevaade eelmiste kriiside mustritest.
„Kriis pole Krugmani silmis mingi jumalik kohus, mis vastavalt väärtegudele silitab või karistab ja korrigeerib ebakohad,“ nendib ta.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming