Tilluke riigikeel globaalses maailmas

Irene Käosaar: „Eriline sümpaatia kuulub omavalitsustele, kus liidetakse vene ja eesti õppekeelega koolid ning noored, olenemata emakeelest, õpivad koos.“

AILI KÜNSTLER

Aili Künstler: Mind on aastaid häirinud riigi ja riigikeele tasandi ja üksikisiku keeleliste võimaluste segiajamine. Eesti venekeelse nn vähemuse halvast keeleolukorrast rääkimine tänapäeva globaalses meediamaailmas tundub kohatu. On ju siinsamas kõrval eestikeelsete ehk Eestis riigikeelsete arvuga võrreldes tohutu kõnelejaskond vene riigikeelega Venemaa Föderatsioonis, kelle meediaväljundid on meie venekeelsetele kättesaadavad. Pealegi on Eesti riigis selle iseseisvuse taastamisest peale soositud 1993. aastast taas kehtiva vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadusega iga rahva keele ja kultuuri viljelemist, kui nad vaid ise soovivad. Minu meelest on põhjust riigi tasandil rääkida ennekõike venekeelsete siiani kehvast riigikeele oskusest – ja siin tundub olevat riigil põhjust peeglisse vaadata. Ehk peaks rohkem rääkima riigikeele oskusest, mitte eesti keele oskusest? Sõna jõud on ju suur.

Irene Käosaar, HTMi üldharidusosakonna juhataja: Olen teiega 100% nõus, et vene keele olukord Eestis ei ole kuidagi ohustatud. Iga päev saab tarbida meediat ja olla venekeelses keelekeskkonnas – nagu eesti keelegi puhul. Hariduses toetatakse põhikooli venekeelset õpet võrdselt eestikeelse õppega ning õppekeel on kohaliku omavalitsuse valida. Seal, kus ei ole venekeelset põhiharidust, toetame kogukonna soovil venekeelseid pühapäevakoole, näiteks Viljandis.

Mina ei arva, et eesti keelt õpitaks vähem sellepärast, et me seda riigikeeleks ei nimeta. Meie ilusa keele nimi on eesti keel ja kui õpimotivatsiooni pole, on põhjused mujal. Sageli tuuakse põhjuseks keelekeskkonna puudumine Ida-Virumaal, aga inglise keele puhul sama ei väideta – seega, kes õppida tahab, see leiab ka võimaluse. Keelekeskkond on tänapäeval märksa laiem mõiste kui see, kellega mis keeles suheldakse, seda pakub meedia, internet, avalikud üritused jne.

Ei nimeta me ju ka oma riiki umbmääraselt Riigiks, vaid ikka Eestiks, ning austus selle riigi vastu tuleneb pigem tervikpildist, mida Eesti endast kujutab: meie loodus, inimesed, valitsus, seadusandlus. Ka keele õppimise motivatsioon sõltub paljuski sellest, kui oma ja oluline Eesti kellelegi on.

Künstler: Kui rääkida vähemustest, siis on Eestis ju tegelikult tegemist venekeelse sulatuskatlaga: venekeelseks kipuvad minema soomeugrilased, muud endise NSVLi alalt siia saabuvad inimesed, edaspidi ehk ka NSVLi mõjuväljas olnud riikidest pärit sisserändajad, mis tahes päritolu inimesed, kes on vene keele ära õppinud. Vähemalt Tallinnas ootab neid ees suur kõnelejaskond. Kas on teada, kui palju on venekeelsetes koolides tegelikult muu emakeelega õpilasi? Ehk õpib Ida-Virumaa koolides ka eesti emakeelega lapsi?

Käosaar: Mina ei julge ega taha küll nii kategooriliselt üldistada. Nagu ei ole olemas keskmist eestlast, ei ole olemas ka keskmist venelast. Nõukogude Liitu ei ole enam olemas 25 aastat ja meil oleks aeg endil ka veidi ümber harjuda oma retoorikas.

Üldhariduse statistika järgi õpib nende hulgast, kes on saabunud siia viimasel kolmel aastal, sellel õppeaastal meie koolides 96 vene taustaga õpilast, kellest 38 (ligi 40%) pluss äsja saabunud 15 ukrainlase seast 11 (peaaegu ¾) õpib eesti õppekeelega koolides või keelekümblusklassides.

Vaatame nüüd neid, kes on Eestis elanud üle kolme aasta, ehk siia üle 25 aasta tagasi tulnud ukrainlaste ja venelaste järeltulijad. Vene taustaga õppureid on meie üldharidussüsteemis kokku 29 328, neist 8288 õpib kas eesti õppekeelega koolis või keelekümblusklassis. Seega valib peaaegu 30% meie vene taustaga õpilastest eestikeelse hariduse. Ukrainlasi on 66 ning 44 neist (67%!) õpib kas eesti õppekeelega koolis või keelekümblusklassis. Meie venekeelne elanikkond teeb oma valiku ise ning üldistamine võib solvata paljusid inimesi, kes on oma elukohaks Eesti valinud pikemaks ajaks ning suhtuvad Eestisse ja eesti keelde sügava lugupidamisega.

Vene õppekeelega koolides õpib 1065 eesti või eesti-vene kakskeelsest perest pärit õpilast, neist suurem osa Harju maakonnas (837). Ida-Viru maakonnas õpib vene õppekeelega koolides 166 eesti ja 26 eesti-vene kodukeelega õpilast.

Künstler: Kuidas kavatsetakse tagada, et praegu lisanduv elanikkond, kellest suur osa on ju ukrainlased, valgevenelased ja venelased, riigikeele omandamisele orienteeruks? Karta on, et ajutise, pikaajalise või ka alalise elamisloaga siia tulnud slaavlased kasvatavad venekeelse kooli pooldajate hulka, tahavad panna oma lapsed venekeelsesse kooli.

Käosaar: Kooli valik on lapsevanema vaba voli ning valikuvõimalusi on, nagu juba eespool öeldud. Riikliku tasandi otsusega toetame lisarahaga uusimmigrantõpilaste (on olnud Eesti haridussüsteemis kuni kolm aastat) õpet vaid eesti õppekeelega koolides ja keelekümblusklassides. Seega, kui mis tahes emakeelega saabunu soovib õppida vene õppekeelega koolis, siis kool selleks riigilt lisaraha ei saa – selline otsus sai aastaid tagasi tehtud just selleks, et suunata lapsed õppima pigem eesti õppekeelega koolidesse. Jätkuvalt tegeleme ka eesti keele ja eestikeelse õppe tõhustamisega vene õppekeelega koolides. Eriline sümpaatia kuulub omavalitsustele, kus liidetakse vene ja eesti õppekeelega koolid ning noored, olenemata emakeelest, õpivad koos. Ministeerium toetab seda suunda ka riigikoolide loomisel. Mitmed neist on just sellised, näiteks Jõhvi, Pärnu ja Valga riigigümnaasium. Toetame selliseid koole gümnaasiumitasandil ka rahaliselt. Sügisel alustame katseprojektiga, et selgitada välja vajadused, millega tuleb arvestada, kui põhikoolis õpib väga erineva keele- ja kultuuritaustaga lapsi.

Künstler: Palju on räägitud sellest, et osaliselt riigikeeles õppivad vene lapsed saavad kehva keeleoskuse tõttu halva hariduse. Kas venekeelne haridus on Eestis kvaliteetne? Kust tulevad venekeelsed õpetajad ja õpikud, mille järgi õpitakse? Võiks arvata, et Eestis napib vene keeles õpikute kirjutajaid, pole neid ju eestikeelsete kirjutamisekski kuskilt võtta.

Käosaar: Venekeelne haridus on Eestis heal tasemel. PISA testi järgi jääb vene õppekeelega koolides tase veidi eesti õppekeelega koolide omale alla, aga vahe on iga testiga vähenenud (Eesti on osalenud 2006., 2009., 2012. ning 2015. aasta testis, mille tulemused selguvad detsembriks).

Riigieksamid näitavad, et vene koolide õpilaste tulemused ei ole eesti koolide omadest kehvemad. Käib ka pidev eestikeelse õppe seire. Nagu ikka, sõltuvad tulemused suuresti koolist: osa tuleb toime väga kenasti ning osal on arenguruumi. See on loomulik protsess ja samamoodi ka eesti õppekeelega koolide puhul. Seega, tõhustame jätkuvalt eestikeelset õpet ning laiendame õpilaste võimalusi osaleda projektides (õpilasvahetused jms) eestikeelses keskkonnas koos eesti koolide õpilastega. Koostegevus on toetanud vägagi noorte eesti keele arengut.

Venekeelseid õpetajaid me eraldi kõrgkoolides ette ei valmista (v.a vene keele ja kirjanduse ning algklasside õpetajaid). Vene koolide lõpetajad omandavad eriala kõrgkoolis eesti keeles, kuid võivad vajadusel ainet õpetada ka vene keeles – terminoloogia omandamine ei käi kõrgharidusega inimesele, kes valdab nii keelt kui ka ainet, üle jõu. Õpikud koostatakse eesti keeles ning tõlgitakse vajadusel vene keelde. Venekeelset õppevara kirjastused välja ei lase, vene keele ja kirjanduse õpikud koostatakse, muidugi, eraldi.

Künstler: Miks peaks õieti muu emakeelega õpilane tahtma üldse eesti keelt hästi ära õppida, kui asjaajamises saab ta sageli hakkama vene, seoses e-riigi arendamisega aga ilmselt järjest ulatuslikumalt inglise keeles? Ka suur osa kõrgkooli õppekirjandusest on hoopiski ingliskeelne ja loenguidki peetakse sageli paari välisüliõpilase pärast inglise keeles.

Käosaar: Õpilane nagu iga Eestis elav inimene võiks tahta eesti keele ära õppida sellepärast, et saada osa elu­kohamaa kultuurist ja ühiskonnaelust. On enesestmõistetav, et vallatakse elukohariigi keelt. Inglise keel ei sega kuidagi eesti keele õppimist. Erialasid, kus suur osa õppekirjandusest on kõrgkoolis ingliskeelne, on vähe ning õppekirjandus ei ole ainus, mille pärast kõrgkooli minnakse. Riik panustab jätkuvalt eestikeelsete kõrgkooliõpikute loomisesse, et kõigis teadusvaldkondades saaks akadeemilist dialoogi pidada just eesti keeles.

Künstler: Siiski, ka tööturule pole mõtet ilma inglise keele oskuseta minna. Kas meie mis tahes keelse koolilõpetaja inglise keele oskus on kõrgkoolis õppimiseks vajalikul tasemel?

Käosaar: Tööturul on veel palju töökohti, kus saab töötada ka ilma inglise keeleta või on vaja osata hoopis vene keelt (nt teenindussfäär). Ma ei taha inglise keele olulisust alahinnata, aga meil ei ole ka põhjust paanikaks. Näiteks kas või Euroopa keeleoskusuuringu („The European Survey on Language Competences“, 2011) põhjal on näha, et juba Eesti põhikoolilõpetajate inglise keele oskus on väga heal ning saksa keele oma heal tasemel.

Pigem teeb mind vahel kurvaks, et Eesti noored valdavad vähe võõrkeeli. Rohkem võiks osata naaberriikide keeli ehk läti, soome, rootsi ja vene keelt, haare võiks olla laiemgi. Kolm keelt peaks olema enesestmõistetav ning kombineeruda mitmeti.

Künstler: Kui on riik, peaks kool olema riigikeelne, kuid erilist tähelepanu tuleks pöörata keelte õpetamisele. Eesti keelt ei ohusta inimeste võõrkeelteoskus, kuid seda vaid juhul, kui osatakse hästi tõlkida nii emakeelest võõrkeelde kui ka vastupidi (see käib ka muukeelsete õpilaste kohta). Võtmekoht on siin tõlkimise õpetamine. Kui suurt tähelepanu pööratakse sellele praeguses õppekavas?

Käosaar: Meie haridus- ja keelepoliitika on käinud käsikäes. Otsused on olnud just need, milleks me siiani ühiskonnas oleme valmis olnud. Venekeelses põhikoolis õpib praegu u 20% õpilastest. Kesk- ja kõrgharidus on kas juba eestikeelne või liikumas ses suunas. Eesti keele õpe on jätkuvalt väljakutse: on koole, kes sellega suurepäraselt toime tulevad, ja kahjuks ka neid, kus see eriti hästi ei õnnestu. Ei tohi unustada ka viimase 20 aasta edusamme. Keeleõpe on enamasti seotud hoiakutega, mida on kõige raskem muuta. Ometi ei räägi me enam sellest, kas on vaja eesti keelt õppida, vaid kuidas seda teha. Ka eesti keele valdamise tase on tõusutrendis.

Mis puutub tõlkimisse, siis siin ma teiega nõustuda ei saa. Tõlkimine ei ole hea keeleõppe meetod. Keel on eelkõige suhtlemisvahend ning keeleoskus areneb siis, kui on vaja huvitavatest ja/või olulistest asjadest aru saada või igapäevaelus toime tulla või teistega suhelda. Tõlkimist õpetatakse ülikoolis neile, kes valdavad keelt juba kõrgel tasemel ja kelle ülesanne on peente tähendusvarjundite võimalikult täpne edastamine. Sõnasõnalisel tõlkel on palju puudujääke (jaitsekammennaja doroga), keelte erinev lauseehitus raskendab tõlkimist veelgi. Võõrkeel omandatakse kõige paremini samamoodi nagu emakeel, olulised on siin turvaline keskkond (eksimine on lubatud ja teretulnud!), huvitavus, õppija potentsiaalist ja soovidest lähtumine (kui päevateema on elu Marsil, siis võiks keeletunnis rääkida just sellest) ning samm-sammult lihtsamalt keerulisemale liikumine. Tõlkimine jäägu ikka tõlkidele, õpilaste pärusmaa võiks olla huvitavus, mängulisus ja praktiline keelekasutus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar