ÕSi tulevik seostub eesti keelekorralduse tulevikuga

Aili Künstler

Aili Künstler: Terminoloogia- ja õigekeelsusmees Rein Kull on oma Wiedemanni auhinna kõnes öelnud, et instituudi kõrval on tulnud keelenõu anda „ka väljaspool instituuti, väikese liialdusega öeldes sõna tõsises mõttes väga erinevates kohtades, olgu siis saunas, teatris või kuskil pool mujalgi ...”. Kes tänapäeval nõu küsib ja kus? Maire Raadik, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja, „Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2013” toimetaja: Rein Kulli öeldu on õige ka praegu, sest keelenõu küsitakse tõesti olenemata ajast ja kohast. Järjest rohkem on siiski neid inimesi, kes eelistavad arvutisuhtlust – meili teel nõu küsijate hulk kasvab, telefonitsi küsijate oma jääb aasta-aastalt pisut väiksemaks.

Künstler: Kas ja kui suur osa uue ÕSi muudatustest on ajendatud keelenõu küsimustest või otseselt tehtud ettepanekutest mõni sõna ÕSi võtta? Kui palju on uusi sõnu?

Raadik: Kui suur osa just, seda on raske öelda, kuid keelenõutöö on kindlasti üks kanal, mille kaudu ÕSi tegijad uusi ideid saavad. Mõnikord on see uus sõna või siis hoopis uus mõiste, mis vajab tähistajat, tähenduse seletus, mis vajab täpsustamist, mõnikord tähelepanek selle kohta, kuidas sõna lausesse panna (info käänamise-pööramise, rektsiooni jms kohta). Uusi sõnu on seekordses trükis umbes 2000, osa omaette märksõnadena, osa tavapäraselt muude artiklite sees liitsõnade ja tuletiste näidetena.

Künstler: Kui palju ja mille poolest erineb uus ÕS eelmisest?

Raadik: Sõnaraamatu vorm on jäänud üldjoontes samaks, selles on tehtud vaid üksikuid lihtsustusi (näiteks on muutunud hääldus- ja rektsiooniandmete asukoht), sõnaraamatu sisu on aga üksjagu uuenenud. Oleme välja vahetanud märksõnu, ühtlustanud märgendeid, ajakohastanud soovitusi ning värskendanud näitevara. Päris uus on morfoloogia esituse süsteem, mis tähendab, et sõnad on jagatud muuttüüpidesse uute põhimõtete järgi ning uued on nii tüüpsõnad kui ka tüübinumbrid.

Künstler: ÕS ei ole küll see koht, kust suure ja väikese algustähe asjus eelkõige abi otsida, ometi seda tehakse. Senine vormistus on jätnud nii mõnegi nõutuks: kaudne järeldamine või ortograafiateadmised lubavad muidugi õige otsuse teha, aga kui teadmisi pole, võib kirjapandud suur täht ÕSi-kasutaja segadusse ajada. Näiteks artikkel lääs: „Lääne+kaar = lääs. Lääne+goodid aj, lääne+osa …”. Kahjuks pean ütlema, et on haritud inimesi, kes teevad sellest järelduse, et läänekaar ja läänegoodid käivad suure tähega. Kas uues ÕSis on mõeldud sellele kitsaskohale, s.o suure ja väikese algustähe reeglite kesisele tundmisele?

Maire Raadik: Oleme püüdnud neid kohti, kus algustähe küsimus on kriitiline, jõudumööda ümber teha, et veaohtlik keelend ei satuks näitelause või liitsõnanäidete rühma algusesse. Sõnaraamatu ülesehitust me muutnud ei ole, nii et kasutaja peaks tõesti rakendama ka oma teadmisi sõnaraamatu vormi kohta (kuis muidu saakski mis tahes sõnaraamatut tulemuslikult kasutada) ning ka ortograafiateadmisi. Praegust tüüpi ÕS on kasutaja laual olnud neliteist aastat, aega tundmaõppimiseks on ju olnud. Veebi-ÕSi tulevikku vaadates võiks aga mõelda, kas näiteks sellesama artikli lääs juurest ei võiks viia otselink vastava algustähereegli juurde.

Künstler: See tundub tõesti olevat vajalik samm. Avalikku keelekasutust suunatakse ÕSis soovitustega, mis on igati teretulnud ja millest on palju abi. Kui palju on ÕSis looksulgudes sõnu, mille puhul soovitate tarvitada muud? Kas on soovituste osas ka mingeid muudatusi-uuendusi tehtud?

Maire Raadik: ÕSis on laias laastus kaht sorti soovitusi: rangemad on vormistatud looksulgude, leebemad kommentaaride parem ja parem kui abil. ÕS 2006s oli looksulgudes märksõnu paarsada, ÕS 2013s on neid vähem. Me ei ole loobunud oma taotlusest anda sõnaraamatu kasutajale juhatust keelendite kasutusväärtuse kohta, kuid oleme püüdnud rajada oma soovitusi ühtsemale ja tugevamini põhjendatud alusele.

Künstler: On ka üksjagu sõnu, mille puhul on keelekorraldajad ja ÕS olnud jäigal seisukohal, olenemata sellest, et keeletarvituses ei leia ÕSi varianti juba aastaid. Mõned sellised on näiteks buklet, džässilaulja/džässimuusik ja kaasaegne. Viimast on ometi väärtarvitatud kultuuriväljal kogu nõukogude aja ja Eesti iseseisvuse taastamine pole siin muutust toonud. Pigem on kunstnikud-kunstiteadlased selle sõna valesti pruukimisest (kaasaegne kunst, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum) teinud lausa inimõiguse! Uues ÕSis on kaasaegse tarvitamise selgitus samasugune nagu ÕS 2006s, looksulgudes on näiteid veel juurdegi pandud: „kaas+.aegne kellegagi v millegagi samaaegne; ei soovita tähenduses: tänapäevane, praegusaegne, nüüdisaegne, uueaegne, ajakohane, moodne. Minu kaasaegsed. C. R. Jakobson oli Koidula kaasaegne. {Kaasaegne kunst} moodne kunst, {kaasaegne muusika} nüüdismuusika. {Kaasaegsed} moodsad v ajakohased seadmed, {kaasaegsed} tänapäeva v praegusaja meetodid. {Kaasaegsed} nüüdis- v uueaegsed olümpiamängud”. Miks te siin tegelikku keelekasutust otsustavaks ei pea?

Maire Raadik: Teie esimene näide illustreerib põhimõtet, mille kohaselt eelistatakse eesti keeles võõrsõnade kirjakuju fikseerimisel enamasti originaalkeele hääldust vahendajakeele omale. Sõna buklet lähtub inglise sõnast booklet, sõna buklett aga vene sõnast буклет. ÕSi ilmus see sõna esimest korda 1976. aastal, 1978. aasta võõrsõnade leksikonis olid aga kõrvu sõnakujud buklet, buklett ja ka veel buklit. Põhjus, miks võõrsõna norming on jäänud kord fikseeritud seisu, on osalt kindlasti asjaolus, et meil on selle mõiste jaoks olemas väga hea omasõna – voldik.  

džässi-liitsõnad oleme sõnaraamatu uue trüki tarvis üle vaadanud, ajendi selleks andis Kalju Terasmaa kiri pärast 2006. aasta ÕSi ilmumist. Eesti keeles on küll olemas kindlad reeglid, millal liita täiendsõna põhisõnale omastavas, millal nimetavas käändes, kuid hulk võõrsõnu ei taha siiski eesti reeglite alla painduda ja liitub omastava käände asemel nimetavas. džäss-liitsõnade puhul on lisaks tugev analoogia rokk-, räpp– ja folk-sõnadega, mistõttu oleme otsustanud, et rokkmuusiku, räppmuusiku ja folklaulja kõrval on ÕS 2013s džässmuusik ja džässlaulja.

Kaasaegne on näide selle kohta, kuidas laenatud keelend võib ühtaegu keelt nii rikastada kui ka vaesestada – sellest rääkis Henn Saari juba 1970. aastail. Tõenäoliselt vene современный eeskujul loodud kaasaegne on võimaldanud eesti keeles väljendada tähendust ’kellegagi või millegagi enam-vähem samaaegne’, mille tarvis meil enne sõna polnud. Hiljem hakkasime aga seda sõna kasutama mujalgi – sõnade tänapäevane, praegusaegne, nüüdisaegne ja ajakohane, uueaegne, moodne, modernne asemel – ning see on juba keele vaesestamine.

ÕS tõesti jätkab siin soovitamist, kuid ÕSi soovitused ei ole mõeldud ainult neile, kes tagantjärele tekste toimetavad või hindavad (ja on kaasaegse parandamisest muidugi tüdinud), vaid ka neile, kes tekste loovad ning kes taotlevad ses töös täpsust ja vaheldusrikkust. Keeletoimetajagi ei peaks olema alati tingimata normingu pealesuruja (eriti tekstides, kus on tähtis autori isikupära), vaid ka normingust informeerija. Autor otsustab, mida ta vastu võtab, kuid tal peab olema info, mille põhjal otsust teha.

Künstler: Kas uues ÕSis on samamoodi? „Millekski muutuma, hrl paberlikum kui millekski minema v saama: ema on halliks muutunud (läinud); kohtunik ei muutunud vihaseks (ei saanud); päevad muutuvad lühemaks (jäävad); koor hakkab võiks muutuma (minema). Muutuv ja muutumatu.” On küll öeldud, et paberlik väljend, aga miks siis loomulikum variant sulgudesse on pandud? Muutuma on muide kõik muu välja söönud minu toimetajakogemuse järgi: enam keegi ei jää juhmiks või tuimaks, lähe ega saa vihaseks, lähe banaalseks, miski ei saa või seda ei tehta mõistetavaks – ainult muututakse. Kas ei peaks sõnaraamatus selgemalt need mittepaberlikud võimalused esil olema? Artikli vihane juures väljendit vihaseks saama / minema või saan/lähen vihaseks näiteks 2006. aasta ÕSis pole.

Maire Raadik: Kui meil on märksõna muutuma, siis peavadki selles artiklis esikohal olema selle sõna vormid ning alles seejärel sünonüümid või tähenduse seletused. Mittepaberlikud võimalused on sulgudes aga seetõttu, et nad ei seleta siin tervet eelnevat lauset, vaid ainult üht sõna sellest. Artiklites saama, jääma, minema saavad aga esikohal olla nende sõnade vormid, nt on nii ÕS 2006 kui ka ÕS 2013 artiklis vihane näide ka vihaseks saamise kohta.

Künstler: Valitsuse 2011. aasta määrusega eesti kirjakeele normi kehtestamise korra kohta on määratletud selle § 1 eesti kirjakeele norm: „Eesti kirjakeele normi (edaspidi kirjakeele norm) all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist”. § 2 on sätestatud kirjakeele normi rakendamine: „(1) Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga”. Nii et normi kehtestajad, sealhulgas ÕS, peavad „tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse”. Viimasel ajal tundub, et ÕSid ja Emakeele Seltsi keeletoimkond on läinud paralleeltüüpe lubades ja kokku-lahku kirjutamise reegleid laiendades pigem kirjelduslikku teed. Kas ÕSi keelekorralduslik määr on samas paigas või on siin olnud kõikumisi?

Raadik: Suuri, terveid muuttüüpe hõlmavaid morfoloogiaotsuseid tehti Eestis viimati kolmkümmend aastat tagasi, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni kolmandal tööperioodil, samasse aega jääb mitu suurt ortograafiaotsust. Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimase seitsme aasta otsuste hulgas ei ole ühtki morfoloogiaotsust, tõsi, ÕSi koostajate algatusel on arutatud sõna pune käänamist ning verbide vaagima, näuguma, hauduma ja kudema pööramist. Peale selle on arutatud ortograafiaküsimusi ja ka mõnd sõnakasutuse probleemi. Ortograafiaotsuste puhul ei ole küsimus iga kord olnud normingu muutmises, vaid ka olemasolevate reeglite korrastamises, näiteks jaapani sõnade seni erandlik kirjutamine eesti keeles on allutatud tsitaat- ja võõrsõnade kirjutamise üldreeglitele, ajaloosündmuste puhul on püütud tugevdada nende üldnimena kirjutamise tava. Olen ise olnud kõhklev kokku-lahkukirjutust käsitlevate otsuste suhtes, mis minu arvates lõhuvad süsteemi. Teiselt poolt näen iga päev, et eksimused senise reegli vastu, nagu lahkukirjutised välja võtmine või ära tegemine, ei ole enam ammu koolitööde probleem, nii kirjutavad ka haritud täiskasvanud, isegi õppinud filoloogid. Küllap seetõttu pole need otsused saanud ka laiemat tähelepanu.

Künstler: Ametliku keelekasutuse ühtsust ei saa paralleelnormingud minu meelest kuidagi tagada. Näiteks seadusetekstides ei anna seaduseti sõnade eri viisil käänamine-pööramine või kord kokku-, kord lahkukirjutamine, kord suure, kord väikse tähega kindlasti ühtsuse seisukohalt midagi juurde. Kui osa avalikkusest, kelle tööülesanded nõuavad kirjakeele normi järgimist, ei ole rahul rahvasuus „vabakslaskmiseks” nimetatud suunaga, miks eirate teile pandud kohustust tagada ametliku keelekasutuse ühtsus ja selgus? Seda ju ootavad teilt need, kes peavad normi järgima.

Raadik: Keeletoimkonna koosolekutel peetud arutelud on mitmelgi puhul lõppenud tõdemusega: kui meie, selleks seatud inimesed, ei suuda ühes või teises küsimuses omavahel üksmeelele jõuda, kuidas saame siis teistele öelda, mis on õige. Seesugustel rööpsustel võiks lasta kõrvuti eksisteerida, kuni aeg teeb oma valiku. Teie näide seadusetekstide kohta on muidugi liialdus. Rööp­võimaluste puhul on ju alati selgitatud, et kuigi võimalusi võib olla mitu, tuleks ühes tekstis, ühes väljaandes, ühes asutuses hoida ühtset joont ehk otsustada, missugune rööpsetest võimalustest valitakse. On ju näiteid, kus väljaanded või asutused koostavad omaenda tarbeks juhendi, kuidas sellistes valikut eeldavates olukordades toimida.

Künstler: Mis selgusse puutub, siis on selguse tagamine ju määrusegi kohaselt keelekorralduse ja õigekeelsussõnaraamatu ülesanne. Kuidas on juhtunud, et seadusetekstides, mis ju ametliku keelekasutuse ala, on selgusega asjad nii halvaks läinud, et Eestiski on hoo sisse saanud selge keele liikumine?

Raadik: ÕS on üks allikas mitme teise hulgas, kust saab kirjakeele normi järele vaadata, kuid ei ÕSi koostajad ega keelekorraldajad laiemalt ei saa kedagi sundida heas keeles rääkima-kirjutama. Meie võimuses on anda keelekasutaja käsutusse tööriistad – sõna- ja käsiraamatud, tasuta nõuanded – ja innustada inimesi neid kasutama, kuid töötama peab nende riistadega ikka igaüks ise. Olen oma töö tõttu pidanud pisut õigusaktide keelt uurima, kuid ma ei ole pädev hindama seaduste keelt tervikuna. Tasub siiski meeles hoida, et eesti seaduskeele parema arusaadavuse eest on võideldud vähemalt 1990. aastatest saadik, Uno Mereste algatusel ja justiitsministeeriumi juures tegutsenud õigusterminoloogia komisjoni toel, ning see töö peab olema pisutki vilja kandnud. Kui selge keele liikumine, mille on ju teadupärast algatanud juristid ja mis nüüd on jõuliselt ka Eestisse imporditud, aitab õiguskeelt edendada, on väga tore. Asjal on siiski veel üks külg, mille sõnastas Krista Kerge 2009. aasta õiguskeelepäeval peetud ettekandes, ja see on: Eesti õiguskeel tuleb luua ja korrastada Eestis.

Künstler: Mina arvan, et teie tarbetekstide käsiraamat on puhas selge keele õppematerjal. Kas on?

Raadik: Mul on hea meel, kui te nii arvate. Hakkasin „Väikeste tarbetekstide” raamatut kirjutama seetõttu, et ma ei olnud rahul seniste ametikirja käsiraamatutega. Nad pakkusid segasevõitu seletusi, ebatäpseid reeglite ümberjutustusi ja liiga vähe tekstinäiteid – inimene ei jõua või ei taha tihtipeale reeglitesse süveneda, vaid tahab mingit eeskuju, näidist – ning need vähesedki näited olid keeleliselt kehvad. Kuivõrd olen suutnud neid puudusi ületada, selle üle otsustavad muidugi raamatu kasutajad.

Künstler: Muuseas, need, kes normi oma töös järgima ei pea, teevad seda niipalju, kui vajalikuks peavad, või pole sellest üldse huvitatud – ega peagi olema, nad kirjutavad-räägivad nii, nagu ise soovivad. Ja hästi teevad! Mida mitmekesisem on stiil, mille loovad ju ka grammatilised seigad, seda rikkam on keel. Kahtlemata tuleb see kõik, mis keeles aset leiab, fikseerida. Miks ei võiks olla see koht seletav sõnaraamat, mis ju ka käänd- ja pöördtüübid annab ning kirjapildi pakub?

Raadik: Õigekeelsussõnaraamat on saanud kaua aega nautida ainsa universaalsõnaraamatu positsiooni ning eks seda kohta ihka teisedki. Me räägime siin küll ÕSist, see on tugev kaubamärk, mis saab viie aasta pärast saja-aastaseks, kuid oma algse idee poolest on praegune ÕS keelekorraldussõnaraamat. Temas on koos see kogemus, mida keelekorraldajad on aastate ja aastakümnete jooksul talletanud ja iga päev oma tööga edasi talletavad. Ses mõttes on ÕSi tulevik seotud eesti keelekorralduse tulevikuga.

Künstler: ÕSiga norminguna paralleelvormide pakkumine teeb keeletoimetajate töö nõudlikuma teksti puhul erakordselt raskeks. Väga keeruline on keelekaugele inimesele seletada, miks peaks ühes tekstis tarvitama üht, teises aga teist vormi, kui mõlemad on võrdväärseks kuulutatud – kuigi need seda nii mõnigi kord stiililiselt pole või veel pole. Tundub, et tahate kohati ajast ette rutata.

Raadik: Mina ja teie jääme tõenäoliselt eelistama neid reegleid, mida oleme oma kooliajal õppinud, uued normingud saavad omaseks neile, kes nende järgi õppima hakkavad. Ses mõttes on praegune suund tõesti osalt tulevikku vaatav.

Künstler: Rein Kull on seletussõnaraamatust rääkides öelnud, et esimesi vihikuid – seda tehti tõesti ju pool sajandit –
on endal lausa piinlik lehitseda või kasutada. Kuidas on ÕSiga? Kui varem ilmunud ÕSe vaadata, kas on ka millegi pärast põhjust lausa häbeneda? Kas mõned normingud on ka tagasi pööratud?

Raadik: On ehk kaks asja, mis algusaastate töös tagantjärele silma hakkab: kohati liigne teiste sõnaraamatute usaldamine ja kohati ülemäärane rangus keelesoovitustes. Normingute tagasipööramise kohta ei oska ÕS 2006ga võrreldes näidet tuua, kuid selline näide on olemas 1976. aasta ÕSiga võrreldes. Nimelt andis 1960. aasta ÕS sõnad peale ja pärast võrdsena (peale seda = pärast seda), alles 1976. aasta ÕS tõi sisse õpetuse, et ajalises mõttes tuleks eelistada sõna pärast. ÕS 2013 on nüüd Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest lähtudes tagasi 1960. aasta seisukoha juures.

Künstler: Tundub, et ÕSi vastu on huvi olnud alati väga suur, lisandunud on veebiversiooni kasutajad. Räägitakse pabersõnaraamatute kadumisest. Kuidas on ÕSiga?

Raadik: Küllap aeg näitab. Minu teada ei ole praegu veel otsustatud, millal ja mis kujul tuleb järgmine ÕS.

Künstler: Kas e-ÕSi jooksev muutmine-täiendamine on ka plaanis või mõned muud täiendused tulekul?

Raadik: Kui hakata veebi-ÕSi jooksvalt täiendama-parandama, jätaksime pabersõnaraamatu ostjad kehvemasse olukorda. 2006. ja 2013. aasta ÕSi vahele jäänud ajal pidasime keelenõuande lehel uute sõnade loendit, et hoida inimesi sõnavara uuenemisega kursis, võib-olla tasub seda jätkata. ÕS 2013 veebiversioon peaks kasutajatele avanema tuleva aasta jaanuaris.

Künstler: Ja lõpuks üks keelenõu küsimus: kui on asumiseltsid, kas võiks siis ses piirkonnas tegutseda ka asumkondkogukonna asemel?

Raadik: Kas asumkond nagu õukond? kond-liide väljendab nii kogu (näiteks kodanikkond on kodanike kogu, kodanikud, selle järgi võiks asumkond olla ka asumite kogu) kui ka piirkonda (nagu võimkond on võimupiirkond). Tuletamise kõrval kaaluksin siiski ka muid sõnaloomevõimalusi, eeskätt sõnade liitmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming