Valu on eluspüsimise tingimus

„Lemuel Pitkini demonteerimine“ on kõhe lugu põhjakihist, inimlikust alatusest, ahnusest, petmisest, nihverdamisest ja julmusest.

MADLI PESTI

Nukuteatri „Lemuel Pitkini demonteerimine“, autor Nathanael West, dramatiseerija ja tõlkija Kristiina Jalasto, dramatiseerija ja lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja Markus Robam, koreograaf Maria-Netti Nüganen, valguskujundaja Madis Kirkmann. Mängivad Taavi Tõnisson, Katri Pekri, Tiina Tõnis, Katariina Tamm, Anti Kobin ja Mihkel Tikerpalu. Esietendus 4. X Hobuveskis.

Lemuelile annavad liikuvuse Taavi Tõnisson ja Katri Pekri, esimene kingib talle ka hääle.

Lemuelile annavad liikuvuse Taavi Tõnisson ja Katri Pekri, esimene kingib talle ka hääle.

Jaana Süld

Mirko Rajase lavastus „Lemuel Pitkini demonteerimine“ on kõhe lugu põhjakihist, inimlikust alatusest, ahnusest, petmisest, nihverdamisest ja julmusest. Peategelaseks on maalt linna õnne otsima siirdunud noormees Lemuel Pitkin. Loo autor on ameerika kirjanik Nathanael West (1903–1940), 1934. aastal kirjutatud romaani on dramatiseerinud Kristiina Jalasto ja Mirko Rajas. Hobuveskisse, kus publik sellest loost osa saab, sobib see kui valatult: sajandeid tagasi ajas kaheksa hobust seal ringi rasket veskikivi. Mingi raskuse vaim kannab ka lavastust: peategelane Lemuel Pitkin on kui tähtsusetu viljaterake kujuteldavate maailmaveskikivide vahel.

Etteruttavalt: Eesti teatri mitmekesisusse panustab Mirko Rajase nukukunstile ja füüsilisele teatrile rõhuv lavastus omajagu. Küll aga oleks võinud üle kahe ja poole tunni kestnud lavastuses kasutada visuaalseid vahendeid veelgi ökonoomsemalt ja eesmärgipärasemalt.

Nukud ja näitlejad. Nukukunsti vahenditega on loodud peamiselt peategelane Lemuel, keda kehastab hulk eri suuruses nukke. Lemuelile annavad liikuvuse Katri Pekri ja Taavi Tõnisson, viimane kingib talle ka hääle. Lemuel kui tegelane ja tema kehastamine on suurepärane. Lemuel elab ja hingab. Tegelasena on ta küll pigem objekt kui subjekt. Välismaailma kurjus on ta objektistanud, tal pole oma tahet. Lemuelil on küll siht saada rikkaks, et päästa oma kodumaja võlgadest (seetõttu suundub ta hoolitseva ema rüpest laia maailma), kuid see siht lööb üsna pea kõikuma. Ahnus ja saamahimu, ahvatlus liikuda kõverat teed mööda võtavad võimust.

Lemueli vanust etenduse ajal eriti ei mainita, kuid tema seiklused Ameerika unistuse kõverpeeglis kestavad mitu aastat Lemueli teismelisepõlves. Seega, Lemuel on noor ja kogenematu, kergeusklik ja ahvatlustele aldis. Taavi Tõnisson mängib Lemueli eluseiklused ja ette tulnud olukorrad välja mitmekesiselt, veenvalt, jõuliselt, sisemise põlemisega. Lemuel on plastiline tegelane. Kui ta on kuskil taustal või kui tahetakse näidata kaugel arenevat stseeni, siis on Lemuel pisike nukk. Enamasti on ta aga poole inimese suurune, enamasti beež ehk n-ö paljas – haavatav. Nathanael Westi romaani pealkiri on „Lemuel Pitkini demonteerimine“. Muidugi annab romaan ette peategelase objektsuse ning tema kallal tarvitatavale jõhkrale vägivallale (silma ja käte-jalgade demonteerimine) mõeldes on ilmne, et sellist julmust saab teatrilaval näidata just nukuga.

Peale Taavi Tõnissoni ja Katri Pekri teevad lavastuses kaasa Tiina Tõnis, Katariina Tamm, Anti Kobin ja Mihkel Tikerpalu, kellel kõigil on mängida lugematu hulk tegelasi. Kindlasti on näitlejaile vahva võimalus hüpata sekundiga eri karakterite vahel. Kõik teevad seda suurepärase lustiga ja tegelastest moodustub Lemueli teele sattuvate persoonide värvikas galerii: seal on pordumaja pidaja ja vägivaldselt valvatud prostituudid, ahned advokaadid ja muud kurikaelad, jõhkrad tsirkuseklounid, julmad arstid, ülbed kauboid ja stoilised indiaanlased, murelik ema. Lõrisevat koera mängib aga hoopis näitleja kostüümijakk.

Lavakarkassi võimalused. Erilise lavakujunduse on loonud Rosita Raud (tema on ka nukkude kunstnik). Lava tagaseinas on veidi räämas välimusega mitme sissepääsuga sein-karkass. Vannitoaplaatidest (või neid imiteeriv) sein jätab külma ja kalgi mulje, kuid sobitub veidral kombel imehästi Hobuveski soojade palkidega. Mingit visuaalset võistlusmomenti siin ei teki, ruum on harmooniline tervik. Leidlik lavakujundus annab näitlejatele võimaluse jutustada lugu dünaamiliselt, liikuvalt. Rohkem kui harilikus sõnalavastuses on kasutatud liikumist ja kehakeelt (koreograaf Maria-Netti Nüganen, assistent Sylvia Köster). Õnneks ei ole siin mingeid eraldiseisvaid tantsunumbreid, vaid liikumine on selgelt loo jutustamise teenistuses. Selleks pakub lavakujundus ka mitmeid dünaamilisi võimalusi: lavakarkassil ronitakse, kõõlutakse, liibutakse, riputakse.

Fookuses on lugu. Siin põrkuvad fundamentaalselt erisugused arusaamad teatrist kui kunstiliigist: selle lavastuse autoritele on teater ilmselt just loo jutustamise koht, kuid mulle jääb sellest väheks. Kindlasti teadlikult pole Mirko Rajas seekord oma lavastust nimetanud visuaalteatriks või füüsiliseks teatriks, žanriks on tagasihoidlikult märgitud „nukulavastus kahes vaatuses“. Kuid siiski on töö jäänud minu meelest poolele teele pidama või õigemini, publikut pole julgetud piisavalt usaldada. Lavastaja on tahtnud rääkida noore Lemueli seiklustest julmas täiskasvanute maailmas, jutustada üldinimliku puudutava loo vaimsetest ohtudest ja ahvatlustest lisaks sõnale just visuaalsuse ja füüsilisuse kaudu, kuid silma torkab vahendite ebaotstarbekas kasutamine, kohati need dubleerivad üksteist. Sageli kõnelevad sõnad ja visuaalne keel sama: kordamine tekitab vaid igavust, sest vaataja eest on kõik ära mõeldud.

Seega, lavastuse suurim küsitavus on dramatiseering. See lihtsalt venib (kasuks oleks tulnud mõne stseeni, nt indiaanlaste stseeni kärpimine), kuid on ka liiga paljusõnaline: seletatakse üle see, mida me juba teame või mida saab edukalt edastada visuaalsete vahenditega. Eriti puust ja punasena mõjub (Johan Huizinga teooriast mõjutatud) nukust ja mängust kõnelev lõpumonoloog. Selline punasega allajoonimine – „see, mida te praegu nägite, oli mäng ja toimus nukuga“ – on liigne.

Kuigi kohati hiilib igavus ligi, on Hobuveskis siiski suudetud luua atmosfäär, mida ei saa endalt kohe samal õhtul maha raputada. Atmosfääriloomesse annab erakordse panuse Markus Robami minimalistlik ja kurb originaalmuusika. Lavastus puudutab kahtlemata vaataja hinge, sest tegemist on ikka tõeliselt nukra looga. „Valu on eluspüsimise tingimus,“ öeldakse lavastuses. See mõte jääb kummitama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming