Triviaalsuste tõepretensioon ja dramaturgilised trikid

Jon Fosse „Sügise unenägu“ on draamana kitši ja sentimentalismi meistriklass.

ALVAR LOOG

Tallinna Linnateatri „Sügise unenägu“, autor Jon Fosse, tõlkija Eha Vain, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Lilja Blumenfeld, kunstniku assistent Eliise Selisaar, valguskunstnik Neeme Jõe, muusikaline kujundaja Arbo Maran. Mängivad Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Aleksander Eelmaa ja Piret Kalda. Esietendus 7. III Põrgulaval.

Jon Fosse näidendi „Sügise unenägu“, mille surnuaial toimuv tegevus keerleb üürikese elu ja surma üle, võiks klassifitseerida kalmistudraamaks.

Jon Fosse näidendi „Sügise unenägu“, mille surnuaial toimuv tegevus keerleb üürikese elu ja surma üle, võiks klassifitseerida kalmistudraamaks.

Siim Vahur

XVIII sajandi esimesel poolel viljeleti Inglismaal kalmistuluulet, milles mõtiskleti poeetilises vormis ja sentimentaalsel toonil elu üüriksuse ja surma üle. Jon Fosse näidendi „Sügise unenägu“ (1999), mille surnuaial toimuv tegevus keerleb samuti nimetatud teemade ümber, võiks klassifitseerida kalmistudraamaks.

„Sügise unenäo“ dramaturgilise võrrandi peamisteks muutujateks on armastus, üksildus, eksistentsiaalne hirm, võõrandumine ning surm. Ehkki, tõsi küll, viimane pole üheski skeemis enamasti mingi muutuja, pigem konstant, ainus asi iga bioloogilise elusolendi ebakindlas eksistentsis, millele võib alati kindel olla. Surm on inimeste elu- ja enesetunnetuses kogu aeg kohal, kirjanikule kujutab see endast teose teemana samasugust ammendamatut ressurssi kui armastus. Iseasi muidugi, kuidas keegi seda looduslikku toorainet kunstivormis käitleb.

Fosse, kes on oma näidendi peategelase suhu pannud tsiteerimist väärt truismi „seksist rääkimine on äärmiselt ebaseksikas“, eksib teoses ise sama reegli vastu kurbust sõnadesse pannes. Narratiivne kunstiteos, kus kõneletakse peaaegu kaks tundi järjest sügisese, vihmase ning õhtupimeda kalmistu keskkonnas pühalikult üksindusest ja surmast (kusjuures samal ajal toimub mitu matust), on minu meelest kitši ja sentimentalismi meistriklass, füüsiline vägivald intellekti ja emotsioonide kallal. Vähemalt sellisele vaatajale, kes eelistab vaimse pornograafia asemel mõtete erootikat.

Kui näiteks tõupuhastes karate- ja kepifilmides on „kandvate“ stseenide vahel kujutatud enamasti teose tempot ja visuaalset üldmuljet vaesestavat kõrvaltegevust, mis toimib ülejäänu suhtes teatava kontrasti, raami ja ventiilina, siis Fosse draama vaatajale eriti armu ei anna. Väline tegevus puudub siin peaaegu sootuks ning karakterid on hõredad kui novembrikuised kasevõrad, selle eest jahvatatakse vahetpidamata armastusest, võõrandumisest ja surmast.

Melanhoolia taob „Sügise unenäos“ vaatajale etenduse algusest lõpuni rütmiliselt jalaga näkku, ängistus võtab korraga eest ja tagant. Vaheaega ka ei ole, et saaks selle tsunami eest Tallinna Linnateatri keldrisaalist tänavale põgeneda, kas või mõneks eluandvaks hetkeks puhvetisse või peldikusse varjuda. Fossele paistab surm olevat nagu piiritus, mida „õige“ (elu)kunstnik iialgi millegagi ei lahjenda.

Tammsaare ütleb „Tõe ja õiguse“ II osas Ramilda suu kaudu: „kes on võitnud surma nukruse, see ongi surma võitnud, sest […] surm polegi muud kui see suur nukrus. Oled sa kord sellest üle, siis oled kõigest üle.“ * Fosse draama taandab samuti surma Tammsaare tabavalt sõnastatud nukrusele, teeb surmast kui bioloogilise maailma kausaalsest nähtusest subjektiivse psühhologiseeritud entiteedi, mis hõõrub vaikselt, aga väsimatult inimese teadvust kui kinga sattunud kivike jalga.

Kuid „Sügise unenägu“ ei püüa tekstina surma nukrust võita, kivikest kingast kätte saada; see näidend hoopis ise elab ja hingab sellest, osutatud nukrus on tema ainus dramaturgiline küte. Rääkides elust ja armastusest, kasutab Fosse surma inimliku maailma mõõtkava ning väärtust loova taustsüsteemina, mille pinnalt avaneb eksistentsi tragöödia ja poeesia, teadvust kriipiv kahetsus elamata jäänud ja jääva elu pärast.

Kõik on selles näidendis kohutavalt kunstlik, alates loo situatiivsest lähtepunktist (kahe pikkade aastate vältel pidevalt teineteise peale mõelnud inimese juhuslik kohtumine õhtusel surnuaial) kuni häirivalt läbinähtava kunstlikkusega loodud fantaasiavaeste süžeepöörete (vanaema matused ja mehe eksnaise ilmumine) ning kulminatsioonihetkedega (mehe pojaga väidetavalt juhtunud õnnetus ja naise soov, et mees teda surnuaial võtaks) punnitatud finaalini (ajaplaanide keeris, mis viskab järelejäänud tegelased mehe matustele), rääkimata püüdlikult, ent äpardunult esitatud argisest otsekõnest.

Fosse paistab olevat mitte niivõrd draamameister, vaid retoorik ja esseist, kes on oma loomingus formaadiga eksinud. Tal puudub soov ja/või suutlikkus luua dramaturgilisi karaktereid ning situatsioone. „Sügise unenäos“ räägitakse hästi palju, enamasti suvalist juttu, mis peaks olema tähenduslik üksnes tänu jututeemale (armastus ja surm) ning arvukatele kordustele ja pausidele. Kuid tühjus sõnade vahel ei suuda end ise hingestada, teksti täitvad triviaalsused, mida on püütud klassikalise kõnekunsti võtete abil suureks sõnastada, ei kõla valgustavate tõdedena. Stseenid lähevad omaenese semantilise tühjuse toel ükshaaval lendu otsekui seebimullid, mille hõljumisele polnud minul saalist mingit huvi järele vaadata.

Well-made stiilis alanud näidend jookseb esimese pooltunnikest kestva pildi lõpuks omadega kinni: narratiiv seisab ja intriig puudub ning teose kaks tegelast pole sõnaohtrast dialoogist hoolimata niipalju liha luudele saanud, et ülenduksid staatilistest tüüpidest dünaamilisteks ja isikupärasteks karakteriteks. Kõrvalt vaadates jääb mulje, justkui oleks ka Fosse ise taibanud, et tema draamal on hapnik otsas, ning hakanud seepeale trikitama näidendi vormi ja lõpuks ka reaalsuse illusiooniga. Ühtlasi on ta pikkinud oma teosesse maitsetul ja sihitul moel koomilisi (mehe monoloog surnuaias „tehtud“ lastest), sürrealistlikke (piltide sulamine üksteiseks), sümbolistlikke (surmale vastu kõndimine), groteskseid (ämma kohtumine poja uue naisega), kafkalikke (mehe eksnaise viirastuslik ja painajalik karakter) ning postmodernistlikult mängulisi kihistusi (ajaplaanide kiire edasi- ja tagasikerimine finaalis).

Hämarate vihjete ja allusioonide puistamisega õnnestus Fossel selgust ja sõlmitust edasi lükata, luua vaataja tähelepanu stimuleeriv illusioon, et peale pikka ning suuresti tühikäigul töötavat eelmängu, mille dramaturgiline funktsioon peaks otsekui selguma tagantjärele, saabub eelnenut lunastav ning vaatajat valgustav Tähendus. Kes need kaks pealtnäha juhuslikult surnuaias kohtunud ammust tuttavat tegelikult teineteisele on? Kas nad on seal ikka juhuslikult? Kas see kõik on mingi mäng? Kas see kõik on unenägu? Teose pealkiri osutaks justkui viimasele variandile, tekstist leiab aga mitu otsesõnalist vihjet, mis lubavad toimuvat pidada sadomasohhistlikuks rollimänguks.

Need retoorilised ja vormilised võtted üritavad genereerida sisu või vähemalt varjata võimalust mööda selle puudumist. Kuid tühja juttu saab selle tunni ja kolmveerandiga, mis etendus kestab, nii palju, et selle tekitatud semantiline müra hakkab vaimu väsitama. Arvukate draamaauhindadega pärjatud Fosse ei valda minu meelest esteetilist alkeemiat: oskust luua mõne kirjandusliku pintslitõmbega elus karakter, keda hingestab mingi sisemine konflikt; võimet panna sõnad (sh triviaalsused) elama sellisel moel, et need realiseerivad ootamatult oma varjatud sisemise semantilise potentsiaali; suutlikkust tekitada tekstile raam ja selle sisse seosed, mille tulemusena muutuvad kõik struktuuri osad ühtäkki tähenduslikuks ja mõjusaks ning teos saab tervikuna oma autorist targem.

„Sügise unenägu“ on minu silmis semioosise rappa jooksev rada, väljendusjõuetu vaimne simulaakrum ja sisutühi sentimentaalitsemine; teos, mille triviaalsustest ja dramaturgilistest trikkidest laotud fassaadi taga pole mingit tunnetuslikku tõde. See ei suuda öelda midagi uut ega mõjuval moel tähenduslikku ei elu, armastuse, surma ega nende kolme omavaheliste seoste kohta. Fosse näidendi dramaturgilise võrrandi sisulised ja vormilised muutujad ei lahendu: reaalsus ja unenäolisus ning argisus ja igavikulisus ei riimu omavahel.

Madis Kalmeti režii astub Fosse tekstiga püüdlikult ühte jalga, püüdmata lavastuslike trikkide lisamisega midagi päästa või muuta. Teater on siin tekstile allutatud sellisel määral, et mitmed kohad mõjuvad peaaegu kuuldemänguna. Fosse draama mõõdutunnet eirava intellektuaalse kitšiga resoneeruvad hästi lavakujundus (üksik pink, hauakivid ning põrandat katvad kuivanud sügislehed) ning helitaust (igavikule otsekui näpuga näitav muusika segamini lainete häälega).

Peaosatäitjad Elisabet Reinsalu ja Elmo Nüganen üritasid sellesse ülimal määral kuiva ja kunstlikku sõnapartituuri elu puhuda, kuid jäid mitte omaenese vähese võimekuse, vaid eelkõige vastase tugevuse tõttu viimaks selgelt alla. Piinlikult paljudes kohtades asendas omavahelist loomulikku interaktsiooni kordamööda teostatud deklamatsioon. Nende kahe armulugu ei jäänud ma hetkekski uskuma, nad olid kumbki justkui omaette üksikul saarel.

Õigupoolest oli neid üksikuid saari laval kokku viis: peale Reinsalu ja Nüganeni veel Epp Eespäev, Piret Kalda ja Aleksander Eelmaa. Kui nende lahku­lavastamine oli Kalmeti eesmärk (võõrandumisest pajatav dramaturgia annab sellele käigule igatahes täieliku eluõiguse), siis on seda õnnestunud täita ideaalilähedaselt.

Kõige rohkem elu ja elulisust leidus minu arvates Epp Eespäeva mängitud ema kujus, mis oli oma koomilisuse piiril balansseerivas verbaalses agressiivsuses ja emotsionaalses ülevoolavuses ühtaegu artistlik, täpne ja maitsekas. Ämma ja uue minia duett tõmbas üheks lühikeseks stseeniks veenvalt käima ka Reinsalu. Aleksander Eelmaa, kes on isa vähese tekstiga rollis näidendi dramaturgilise koguterviku seisukohast pigem statist, lõi peamiselt kehakeele ja pilgu toel huvitava, tervikliku ja meeldejääva karakteri, mida Fosse paberil esitanud pole. Piret Kalda on eksnaise episoodilisele kujule andnud õnnestunult kummituslikke kvaliteete.

Kuid suurepärased näitlejatööd ei suutnud minu silmis kuidagi kompenseerida Fosse näidendi dramaturgilise teravuse ning terviku puudumist. Ehkki „Sügise unenägu“ turundatakse kui üht Euroopa tänapäevase kõrgkultuuri tippsaavutust, pole see rohkemat kui sentimentaalsetele koduperenaistele mõeldud psühhoanalüütiliste konnotatsioonidega nunnutav säästueksistentsialism, mida on ajastuväärilisema välisilme nimel vürtsitatud postmodernistlike vormivõtetega. Seda Tallinna Linnateatri saalis vaadates muutusin ma kiiresti ja pöördumatult kurvaks. Aga vist valedel põhjustel.

*A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus II. Eesti Raamat, 1965, lk 368.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming