TEATRIKUU NOVEMBER KUULUB EESTI DRAAMATEATRILE

Margot Visnap

 

Draamateatri truu külastaja teab Draamateatri perenaist Ester Purjet juba 25 aastat. Tema ametinimetus teatri koduleheküljel on küll vanempiletöör, aga teatri perenaine või emand kõlab hoopis paremini, õiglasemalt.piia ruber

 

Ester Purje: rahvas armastab Eesti Draamateatrit

 

Teater algab ju tegelikult neist inimestest, kes publiku uksel vastu võtavad. Algab garderoobist, puhvetist, fuajeest, kavamüügi lauakeste juurest, lava tagant – ühesõnaga kõigist neist inimestest, kelle tagasihoidlik ametimetus on:  etendust teenindav personal.  Aplausi võtavad vastu näitlejad. Kuigi osa sellest kuulub (teadvustamatult ilmselt) kõigile neile, kes igaõhtuse etenduse sündimise nimel samuti tööpostil.

Alati naeratusega publikut tervitav proua Ester Purje on eesti teatriga seotud juba 19 eluaastast, mil ta Kuressaare tööstustehnikumi õpilasena (Kuressaare naiskutsekool avati tegelikult Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal, Ester läks sinna õppima 1943) 1946. aasta sügisel Kuressaare teatris näitlejana tööd sai.

Järgmise aasta 30. jaanuaril peab Ester Purje oma juubelisünnipäeva (nobedad näpud selgitavad nüüd kindlasti väärika juubelikünnise numbri välja). Ja üllatav, olles tegutsenud mitme teatri juures ja mitmes ametis, on Eesti Draamateater, kuhu Ester Purje asus tööle 55selt (nõukaajal said naised ses vanuses juba pensionipõlve pidama hakata), saanud töökohaks, kus ta kõige pikemat aega töötanud, teeninud teatrit, publikust rääkimata –  25 aastat.

Aga ilmselt paljud Ester Purje kolleegidki ei tea, et kaheksalapselisest Saaremaa perest pärit Ester Purje (toona Reinart), elanud üle mitu valitsust ja okupatsiooni, on töötanud näitlejana kolm aastat Kuressaare teatris, lõpetanud Draamateatri õppestuudio (1955) ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi (1957), töötanud viis aastat toimetajana Eesti Televisioonis ja 20 aastat pedagoogina ENSV Riiklikus Nukuteatris. 

Diplomeid on Ester Purjel üsna mitu. Saaremaa tööstustehnikumis (kus tüdrukutele õpetati õmblemist, kangakudumist) kirjutati diplomile: tehnik-konstruktor-modellist. Draamateatri õppestuudio diplomil seisab: läbinud aastatel 1951 – 1955 näitlejaõppe. Tallinna Pedagoogiline Instituut väljastas 1957. aastal diplomi eesti keele ja kirjanduse erialal.

Kuressaare teatrisse kutsus 19aastase neiu koolide isetegevuskonkursside žüriides osalenud toonane teatrijuht Paul Kalde, kellele Ester oli neilt ülevaatustelt meelde jäänud. Kalde kutsus tüdruku teatrisse katsetele ja võttis kohe ka näitlejana tööle. Seega 1946. aasta 1. detsembrist seisab Ester Purje tööraamatus ametinimetus: näitleja Kuressaare teatris. Tehnikum oleks seetõttu noorukesel Estril peaaegu lõpetamata jäänud, sest 1947. aasta kevadel läks teater ringreisile, kuigi tehnikumis olid just lõpueksamid. Aga lõpetatud tehnikum sai, kuigi teatris oli vastsel näitlejal tööd palju. Aga hing ihkas Tallinna edasi õppima, ikka näitlejaks.

1950. aastal, kui ta Tallinna tuli, õppis GITISe näitlejakursus juba Moskvas, nii väärika kursusega Ester liituda ei tihanud. Jäi üle peda, alguses ajalooteaduskond, hiljem eesti keel ja kirjandus. Aga kui 1951. aastal hakkas Draamateatris Ilmar Tammuri, Priit Raudkivi jt ettevõtmisel tegutsema õppestuudio, läks Ester vastuvõtukatsele ja läbis peda kõrvalt neli aastat kestnud näitlejakoolituse. Ikka hilisõhtuti, neli korda nädalas. Õppejõududeks veel Jüri Järvet, Eino Baskin, Vello Rummo, Kulno Süvalep. Kursusekaaslasteks Ants Ander, õed Leissarid jt.

Tallinnas kahes koolis tudeerides elas Ester Narva maantee ühiselamus, abiks napp stipendium, millest proua Purje mäletamist mööda jagus söögiks enamasti üksluine menüü: sai ja tee. Suppi võis kooli sööklas endale harva lubada. “Kuidas me vastu pidasime!” imestab Ester ja meenutab neid õndsaid, üliharuldasi hetki, kui kohvikus sai kohvi kõrvale tellitud lehetaignapirukas.

Pärast teatristuudio lõpetamist pääsesid teatrisse siiski vaid vähesed, kuigi kursus hirmsasti lootis, et tudengitega kokku kasvanud lemmikõppejõud Kulno Süvalep kutsub nad Rakvere teatrisse. Süvalep oli kursusele nii õppejõud kui ka seltskondlik kamraad. Näiteks üks pidu algas Kaljo Läänemetsa korteris kell kuus hommikul, tollel olengul sündis Järveti ja Süvalepa koostöös isegi üks laul: Igaks juhuks, igaks juhuks, on meil õhulossid, kui puudub meil  põrandapind…  Ainsana kutsus Süvalep Rakverre vaid Ants Anderi. Ja Draamateatris oli ees juba GITISe lõpetanud kursus. Ester Purjel oli ka peda veel pooleli, selle lõpetamise järel suundus kahe diplomiga varustet noor naine tööle hoopis vastloodud Eesti Televisiooni, esialgu assistendiks, hiljem kirjandussaadete toimetajaks. Kahjutunne südames, et teatrilavale ei pääsenudki, nagu enamik Ester Purje kursusekaaslastel. Toona mõjus see kui katastroof!

Pärast televisioonitegemist jõudis Ester Purje ringiga teatrisse tagasi – ENSV Riiklikku Nukuteatrisse pedagoogiks, 20 aastaks (kuigi aastakese pärast televisiooni töötas Ester ka ajalehes Säde). Nagu Ester tagantjärele poetab: “Olen alati teatris jäänud tegutsema justkui publiku ja lava vahele.” Nukuteatris pedagoogina, nüüd Eesti Draamateatris publikuteenindajana. Mõlemad ju justkui pedagoogiametid? Ehkki toonases nukuteatris tähendas pedagoogiamet suhtlemist laste, õpetajate, ajakirjandusega. Lisandusid ka mõned rollid tollastes sirmitükkides.

1979. aastal suundus Ester Purje pingekoldeks (Ferdinand Veike ja Rein Aguri konflikt) kujunenud nukuteatrist tootvale tööle: toona vägagi vajalikku viimast pensionieelset aastat välja teenima. Uskumatu küll, aga kuskile Viimsisse mingisse aiandustsehhi midagi stantsima. Rauatööle! “Mõtlematu tegu,” möönab Ester tagantjärele. Ja ega ta seal hakkama saanudki, stantsimine võttis randmed läbi.

Pensioni oodates tekkis aga võimalus toonases Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris esialgu asendajana, aga mõne aja pärast juba täiskohaga piletöörina tööle saada. Tegelikult siis juba vanempiletöörina – 25 aastaks. Ester Purje isegi imestab, kui palju piletööre ja juhtkondi on nende aastate jooksul teatris vahetunud, aga tema on paigale jäänud. Kauemaks veel kui nukuteatrisse, kuigi sealt lahkudes tundus, et elutöö sai tehtud just seal. Ester Purje selgitab tagasihoidlikult: “Meil on niivõrd tähtsusetu-kõrvaline amet ja töö on ka enam-vähem sujunud, et kui teatris puistamiseks, koondamiseks läheb, siis meieni lihtsalt ei jõuta…”

Ester Purje amet ei tähenda ainult lahkelt naeratamist ja vaatajatele koha kätte juhatamist. Tema ülesanne on igakuiste graafikute koostamine: kes millisel õhtul millist saali teenindab, et ikka publikuteenindajate koormus ja teatri vajadused kokku kõlaksid (teatris on koos proua Purjega 9 piletööri ja 7 nn posti, kus publikuteenindajad kohal peavad olema). Kes teenindab publikut parteris, esimesel-teisel rõdul, kes müüb kavu, kes väikeses saalis, maalisaalis, kes pakub vaheajal kokteile-suupisteid jne. Tuleb jälgida sedagi, et üks publikuteenindaja järjest kolmetunnist lavastust ei peaks “tegema”. Lisaks korraldab Ester kavade müüki, hoiab silma peal, et pärast etenduse lõppu jõuaksid näitlejaile saadetud lilled sujuvalt lavale ja jagab ka ise laval lilli. “Minu etteaste laval! Kõige toredam asi meie töös,” muigab proua Purje, kes ise on nädalas peaaegu igal õhtul teatris. “Mul on vedanud,”  ütleb Ester Purje. “Kunagi, kui Draamateatri stuudio lõpetasime, ütles toonane peanäitejuht Ilmar Tammur meile: tulge ikka Draamateatrisse tagasi nagu emalaeva peale! Ja siin ma nüüd olen!”

 

Kas nende aastate jooksul on publik ka muutunud?

Eks muidugi. Nõukogude ajal käidi palju teatris bussidega maalt, sovhooside-kolhooside ühiskülastused, koolid, asutused. Väga suur hulk toonasest Eesti elanikkonnast sai teatrist osa. Toona käisime ka väga palju ringreisidel, suviti nädalate kaupa. Nüüd on vaid mõned üksikud väljasõidud. Praegu käib meil teatris enamasti ikkagi pealinnarahvas.

Ka publiku riietus on muutunud – demokraatlikumaks. Omal ajal olid ikka kõpskingad, soengud, tualetid.

Viimasel ajal torkab silma veel üks huvitav tendents. Teatripilet on muutunud kingituseks: teatrisse tulevad vanemad inimesed, kellele lapsed või lapselapsed on pileti kinkinud. Mäletan, kui üks vanapaar ei julgenud “Rehepapilt” (mis neile eriti ei meeldinud: “Kas see teine vaatus on ka nii ropp?”) pärast esimest vaatust lahkuda: kuidas me läheme varem koju ja ütleme lastele, et meile teie kingitud etendus ei meeldinud! Tihti peetakse teatris sünnipäevi, juubeleid, tullakse seltskonniti. Õnneks on suupisted vaheajal hoopis kättesaadavamaks tehtud kui vanasti, publikule on ka see tähtis. Vahel tuleb pärast etendust loožidest ja rõdudelt kohvitasse ja šampanjapokaale kokku korjata.

 

Kas mõned inimesed publiku hulgas on saanud ka lausa “omainimeseks”?

Muidugi on palju tuttavaid nägusid. Üks abielupaar, väga truu muuseas meie teatrile, läks Peipsi äärde elama, aga linnas käies tulid alati teatrisse. Proua, vist tohter, sattus ükskord vaatama väikesesse saali “Kokkade ööd” ja oli sealt tulles nii nördinud, et teatas: ma ei tõsta enam jalgagi Draamateatrisse! Püüdsin teda veenda, et nii kauaaegne Draamateatri vaataja, kuidas siis nii! Ja pakkusin talle järgmise pühapäeva päevasele etendusele koha – “Suured tüdrukud ei nuta” oli just välja tulnud. Panen teid looži istuma, ärge ikka Draamateatrit hüljake! Ta tuli ja nüüdseks on ta ikka jäänud meie teatri sõbraks. Nii et publikuga saab suheldud ka lähemalt, mitte ainult nn kohustuse korras – et keda kuhu saali juhatada, koht kätte juhatada jne. Tuttavaid teatrikülastajaid on päris palju, neid, kes on kõigega kursis, käivad alati esietendustel.

 

Mis veel piletööri ülesannete juurde kuulub?

Ikka kõik see, et vaatajal oleks teatris hea olla. Mõnikord vahetavad inimesed saali ära, siis tuleb koht üles leida. Kui etendused ootamatult ära jäävad või vahetuvad, oleme kassaruumis publikuga suhelnud, andnud soovitusi, mis võimalused on: kas vahetada pilet ümber, müüa tagasi jne.

 

Mida te etenduse ajal teete?

Kui mahti jääb, vaatan lavastust, mis mulle meeldib. Aga tihti tuleb ikka postil olla. On õhtuid, kus mitmes saalis etendused, siis aitan saalis kohtade leidmisel. Püüan abiks olla seal, kus saan. Vaatan, et lillede jagamine saaks korraldatud, eriti esietendustel on lilli ja kingitusi palju. Vahel on mingid avariiolukorrad, kusagil on valgus üles öelnud. Enne etendust vaatan alati kõik korrused üle.

 

Kas publiku pealt on võimalik ka välja lugeda, kuidas lavastus meeldib või mitte?

Ikka. Seda näeb, kui inimesed mõnelt etenduselt massiliselt lahkuvad. Vahel palub müügiosakond meil välja selgitada: miks inimesed pärast vaheaega lahkuvad? Oleme püüdnud siis inimestelt küsida. Üks vastus on: lihtsalt ei meeldi, pole minu maitse! Sageli tuuakse ette põhjus: ei ole näitlejate teksti kuulda… Publikule on vahel tähtsad pealtnäha väga väikesed pisiasjad. Olen näiteks käinud etenduse ajal saali ventilatsiooni maha keeramas, sest see segab vaatajat. Aga positiivne vastukaja: seda näeb juba vaatajate olekust, ilmetest. Külastatavusest rääkimata. Kui saalid on täis, siis see on nagu pidu teatris. Ja rõõm on tõdeda, et viimasel ajal nii ka on. Kahju muidugi, kui väärt tükkide saalid on tühjad. Muuseas, väärtlavastustel on täiesti teistsugune publik kui näiteks “Rahauputusel”  või  “Mustal komöödial”, mida paraku mängitakse viimasel ajal isegi liiga tihti. Publikut komöödiatele jagub, vaataja tahab meelelahutust. Aga kui näiteks mängitakse “Gösta Berlingi saagat”, on saal samuti puupüsti täis. Tõsisematest tükkidest “Kuu aega maal” läheb ka väga hästi. Muuseas, huvitav, tõsisemate lavastuste kavalehti ostetakse palju rohkem kui komöödiate puhul.

Aga ma saan aru, et rahvas armastab Eesti Draamateatrit. Isegi kui repertuaar ei ole alati teatri vääriline, tahavad inimesed siia tulla.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming