Teater päästab meie hinged

„Eesriie avaneb!” jääb rollilahendustes ekslema kuhugi pealiskaudse naerutamise, osatäitjate tuttavlike valmisreaktsioonide ja mõtlikuma tõsiseltvõetavuse piirile, justkui eikellegimaale.

PILLE-RIIN PURJE

Viljandi Ugala „Eesriie avaneb!”, autor Peter Quilter, tõlkija Triin Sinissaar, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Kadri Lepp, Marika Palm, Terje Pennie, Vilma Luik ja Luule Komissarov. Esietendus 20. IX Ugala suures saalis.

Vaatasin uuslavastust „Eesriie avaneb!” 25. septembril. Järgmisel päeval käis selsamal Ugala suurel laval Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” viimane etendus. Saal polnud kummalgi õhtul välja müüdud. Mõlemas lavastuses keskendutakse, kummaski omal kombel, teatritemaatikale. Pole vahest vaja rõhutada, et Tom Stop­pard on võrratult vaimukam, andekam ja avaramat inimlikku samastumisvõimalust pakkuv komöödiakirjanik kui Peter Quilter, kes lobe ja pretensioonitu meelelahutaja. Seda vahet tunnetas Ugala publik täpselt: „Eesriie avaneb!” saalist kostus küll lahtist, liigagi aplalt jämekoomikat jahtivat naeru, ometi nägin vaheajal ka morne nägusid; „Rosen­crantzi ja Guildensterni” valdavalt noor publik reageeris nihestatud „Hamleti”-mängule erksa naeru ja pingestatud vaikusega. Kui „Eesriie avaneb!” laval mainis üks tegelane „Näiteks Tom Stoppard käib mulle täiesti üle jõu!”, mõjus see improvisatsioonina, mis lõikas praeguse Ugala kontekstis mõrkja eneseirooniaga.

Publiku lemmik ja seetõttu lavastuse tõmbenumber on Luule Komissarov Michaeli ema Betty rollis.

Publiku lemmik ja seetõttu lavastuse tõmbenumber on Luule Komissarov Michaeli ema Betty rollis.

Jaanus Laagriküll

Peter Quilteri näidendite tegelased tiirlevad show-maailma ümber ja sees. Madis Kalmeti lavastus „Eesriie avaneb!” on soojem ja empaatilisem kui sama autori „Hiilgav!” Eesti Draamateatris (lavastaja Ingomar Vihmar, 2009), aga mitte nii atraktiivne kui menulavastus „Boyband” Endlas (lavastaja Andres Dvinjaninov, 2012). Ugalas varem lavastatud „Duetid” (lavastaja Oleg Titov, 2011) pakkus eelkõige näitlejamängu tulevärki.

Näidendi „Eesriie avaneb!” lähtesituatsioon on minu silmis paljutõotav, kuna mulle meeldib mängumudel „teater teatris”, mis eeldusena tulvil põnevaid üldistusi, värvikaid tegelaskujusid, isikliku suhtega lusti näitlejatele. Siit ilmast lahkunud Michael on viiele olulisele naisele oma elus jätnud päranduseks vana teatri. Jaanus Laagrikülli kujunduses näeme suure lava keskel väikest laokil lavapoodiumi, selle ümber tolmunud rekvisiite, dekoratsioone ja kostüüme, mis käivitavad nostalgilisi kujutlusi. Teise vaatuse korrastatus mõjub seevastu kõleda ja isikupäratuna. Kujunduse mõõtmed viitavad ringreisilavadele, sihik on Ugala peagi algaval remondil, eks sellega kõlksu kokku, murelikult ja liigutavalt, ka lavastuse sõnum.

Laval tegutseb viis naist, intrigeerivalt nähtamatuna ka kaks meest. Usun, et Kalmeti põhieesmärk ongi nais­näitle­jatele mängurõõmu pakkuda. Iseküsimus, kui tundlikku režiid ja mitmekihilisi rollijooniseid võimaldab rohmaka­võitu suhtekomöödia. Võrdlus Kalmeti lavastuse „Titanicu orkester” (autor Hristo Bojčev, R.A.A.A.M, 2013) hapra absurdiõhustikuga oleks sama narr kui seos Stoppardiga, ehkki ühe tegelase pillatud repliik, et teatri päranduseks saamine on nagu pilet Titanicule, kõlab provotseerivalt, järjepidevusele kehutavalt. Nagu ka valesti kokku õmmeldud loosung „teater! Päästke meie”, mis sunnib mõttes lisama SOS-signaali teksti „Päästke meie hinged!”. Teater kui hingede päästja, kui inimeste lepitaja, ongi loo sõbralik sõnum. Või vastupidi: meie hinged päästavad teatri? Päranduseks saadud teater ei ole hoone ega rahateenimise vahend, vaid sisuline kohtumispaik. Kuigi teksti pillatakse irooniakild, et teatris käivad „igavlevad ja üksildased tüübid”…

„Eesriie avaneb!” jääb rollilahendustes ekslema kuhugi pealiskaudse naerutamise, osatäitjate tuttavlike valmisreaktsioonide ja mõtlikuma tõsiseltvõetavuse piirile, justkui eikellegimaale. Sõltub omajagu ka vaatajast, kui heasoovlik, leige või pelgalt hinnanguline otsustab keegi olla. Näitlejannade viisik tekitas mäluseoseid mitme lavastusega. Meenus Ákos Kertészi „Lesed”, kus mängus neli leinavat naist, nende pinevad suhted ning igaühe mälestused samast mehest. Mälust vuhises korraks läbi ka Rakvere teatri menukas „Täismäng”, küllap seoses tantsutrenni ja teotahtelise hoiakuga „ärme viriseme – teeme ise!”. Ent „Eesriie avaneb!” on võõrama maiguga, nagu laval söödav pakisupp, mis säilib aastani 2049.

Kes siis on need viis naist? Teistest lüürilisema, pastelsema rolli loob Kadri Lepp – Michaeli tütar Theresa, kellel on teatriga kõige tundlikum side lapsepõlvest. Theresa meenutab, kuidas ta plikatirtsuna istus tagumises reas ja naeris alati. Ta naerab ka täiskasvanuna, selles naerus võib kuulda kohatuse tunnet, piinlikkust, enesekaitset. Theresa siiras vabanduskõne publikule on kõige keerulisem lavahetk. Aga tema on tegelane, kes päriselt teatrisse usub. Kui rääkida veel teatrimälu sleppidest, siis Kadri Lepp tõi meelde XX lennu diplomilavastuse „Tšehhov & show-bisnis” (autor Jane Martin, lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater, 2001), kus samuti teemaks pühendumine teatrile. Seesama maksimalism on Kadri Lepa lavaelus alles.

Truppi ergastab Terje Pennie tegelane Pam, Theresa ema ja Michaeli eksnaine, talle omase huumorimeele ja vitaalsusega loodud roll. Ta puhkemine teises vaatuses, laulunumbri artistlikus säras, mõjub kui galantne kingitus nii näitlejale kui ka publikule, ilus viide Pennie ampluaatusele. Pami rolli üks refrääne on kõigutamatu vaen Michaeli uue abikaasa ja ametliku lese Jackie vastu. Vilma Luik mängib Jackie’t, kes on oma roosas pükskostüümis esmapilgul tsutike tibilik naiivitar, aga loomult heasoovlik ja asjalik. Just positiivsus muudab rolli üpris staatiliseks. Kena on aega seiskav hetk, kui Jackie ja Theresa kahekesi koos Michaeli tuha juures mõtlikult iseendasse ja mõistvalt teineteisele otsa vaatavad. Aga Pami ja Jackie kui rivaalide jagelemine on variatsioonivaene, valjuhäälne, tüütu. Naiste verbaalne kisma pole lavastajat vist kuigivõrd köitnud, seda oleks võinud, vaatamata mitte just hiilgavale dialoogile, serveerida stiilsema sarkasmiga. Praegu jääb lahjaks ka andestamise puänt. Üks vallatumaid stseene on hoopis esimese vaatuse „aeroobikateater”, kus pilkude duell on palju kõnekam kui sõnad.

Marika Palm mängib Michaeli sekretäri (või oli see assistent) Sharonit, südikat ja energilist tumesiniste juustega noort naist, kes algul näib pöörane, aga temagi on lahe ja sõbralik tüüp. Korraks tekib uitmõte, miks Sharon üldse selles viisikus viibib, ridade vahelt ei aimu vähimatki vihjet, et ta olnuks Michaeli armuke, kuigi see passiks igati komöödialoogikaga. Võib-olla mõtles vana kaval Michael niipidi, et huumorimeelega Sharon aitab tema lähedasi lepitada? Nõnda see toimibki.

Publiku lemmik ja seetõttu lavastuse tõmbenumber on Luule Komissarov Michaeli ema Betty rollis. Algul ilmub ta koomiliselt tõsisena, koguni kergelt seniilsena, rohekas vanainimesekleit ja peenikesed harkis jalad loovad kentsaka välisjoonise, lisaks madalduv hääl. Kui ülejäänud jagelevad, on tore jälgida suitsu tõmbava Betty vaikimist, silmis välgatavat murelikku absurditaju. Teises vaatuses teiseneb Komissarovi roll sedavõrd, nagu ta polekski enam seesama naine: samm on kepsakam, kõnerütm ja kogu olek krapsakam. Võib leida põhjenduse, et vana üksildane naine leidis oma elule eesmärgi ja noorenes, sest nutikas ja eluterve on ta algusest peale. Aga läbivam rollijoonis ja täpsem ümberkehastumine igas pisimas nüansis oleks näitlejale nõudlikum, tänuväärsem ülesanne.

„Eesriie avaneb!” on kantud lootusest, et teater jääb alles. Ehkki me ei saa teada, kas naised müüvad oma päranduse maha või mitte, lubab teatriga ja isaga hüvasti jättev Theresa vaikselt: „Me tuleme tagasi!”. Lavastuse lõpetab Oleg Titovi seatud sätendavais kostüümides uljas tantsu-show. Viitab see naiste rõõmsale elujaatusele, happy end’i paroodiale või hoopis kommertsi halastamatule triumfile – ikka teatri ellujäämise nimel?

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht