Superorgaaniline teater ja inimene selles teatris

Jaan Tooming

 

Pühendan Anne Türnpule

 

Selles essees kasutan ma hulgaliselt tsitaate, et ei jääks sellist muljet, nagu ma oleksin ise kõik välja mõelnud ning nagu mul poleks mõttekaaslasi. Ma ei häbene tarkade inimeste mõtteid, mis aitavad elada, edasi mõelda ning mitte tunda ennast maailmas üksi.

Praegu ei ole moes kirjutada vaimsusest, tõest, häädusest ja ilust. Neid mõisteid arvatakse iganenuiks. Aga sellest hoolimata on maailmas ka praegu üksikuid, kes unistavad muust kui tänapäeva maailma koledustest ja nende kujutamisest kunstides. Näitena võib tuua 24. III 2006 Sirbi, kus “Maainimese tiatrijutus” öldakse: “Mullõ miilüs tiatri, minkal om midagi kõnõlda, unista, tandsi vai laulda”. Või samas Sirbis Marek Tamme loos “Meeleparanduslik teater”: “Laval ei tuleks mitte lihtsalt kritiseerida ühiskonda, vaid luua uus kujutlusilm, mis kõneleks meile sellest, milline võiks olla parem elu”. See on kenasti öeldud. Ja oluline ning õpetlik.

Praegune teater (ning ka filmikunst) on kaotanud vaimse mõõtme ning püherdab seksuaalsuses, vägivallas ning totruses, arvates, et peegeldab sellega kaasaja probleeme. Kuid teatri eesmärk pole hoida peeglit elu ees ja seda siis “tõetruult” kujutada “nii nagu elus endas”. See on kõige igavam, mis võib olla, seda ei saa kunagi kunstiks nimetada. See on tüütumast tüütum. Teatri eesmärk võiks olla tõusta maailma seltskondlikest probleemidest kõrgemale, püüelda maailma poole, kus pole vägivalda, ahistamist, hullumeelsust, perverssusi, tühja juttu jne. XX sajandi kaheksakümnendail aastail pidasid dialoogi Jiddu Krishnamurti ja füüsik David Bohm. Nad alustasid oma pikka vestlust küsimusega, kas inimkond on hulluks läinud, kas ta on läinud valet rada pidi, ning möönsid, et inimkond on tõesti hulluks läinud ja astub valet rada juba ammust aega.

Teatri eesmärk peaks olema luua uus maailm, mis oleks ainukordne ja huvitav ega sõltuks selle maailma argipäevast (Uku Masing on öelnud, et kes upub argipäeva, see lõpuks hullub) ning püüaks ka lahendada tõelisi probleeme. Meie tark etnoloog Gustav Ränk kirjutab oma artiklis “Homo Sapiens” neist tõsistest probleemidest :”…mida inimene endast õieti kujutab, missugune on tema asend teiste elavate olevuste hulgas ja maailmas üldse, ning lõpuks, mil teel ta selle positsiooni on omandanud? Ka see huvisuund on puhtinimlik, sest inimene on küll selle tõttu ka alati tundnud huvi iseenda vastu ja oma olemise vastu. Inimene on ka endale probleem…” Kui õppisin Panso koolis näitlemist, siis õpetati meid “orgaaniliselt” käituma. Kästi võtta eeskuju kassist, sest tema on tõeliselt “orgaaniline”. Keegi ei rääkinud kunagi, mis see on, mis meid kassist eristab ning inimeseks teeb. Loomapsühholoogiat ja -füüsist on ju päris huvitav tunda. Loomamuinasjutte või lastelugudes loomi mängides on  näitlejale seda tarvis, kuigi tavaliselt tehakse seda väga algeliselt ning kantakse inimese omadused üle loomadele või vastupidi.

Olla “orgaaniline” (see vist tähendab teatrimaailmas loomulikkust) käitumises ja kõnes, see on üks Stanislavski meetodi mõiste. Orgaaniline/organism/(sise)organ – kõik see kuulub bioloogia valdkonda. Inimest aga iseloomustab püüd ületada geneetiline kood, saada vaimseks, superorgaaniliseks. “Ainult inimene on võimeline armastama, vihkama ja tahtma ka mittebioloogiliselt” (G. Ränk). Ja veel temalt: “Kultuur oleks siis superorgaaniline struktuur, vastupidi orgaanilistele struktuuridele. …Inimene on ainuke loom, kel  peale kehaliste vajaduste on veel vaimsed vajadused, mis tema eksistentsile tihti veel tähtsamad kui kehalised … Ajalooline inimene esindab või kannab orgaanilises maailmas üht erilist arengusuunda, mis oma spetsiaalses sfääris ei ole enam bioloogiline  ega allu selle tõttu ka mitte enam bioloogilistele seadustele.”

Stanislavski  raamat “Näitleja töö endaga” on aga olmelise, naturalistliku teatri masturbatsiooniõpik. Seal pole midagi, mis suunaks noort algajat näitlejat vaimsete eesmärkide, vaimsete väärtuste poole.

Stanislavski süsteemi tõsised järgijad oskavad orgaaniliselt tappa, vägistada, lobiseda, “vaikseid” tundekesi esitada, elulisi mõtteid orgaaniliselt edastada ja üldse olla loomalikult loomulikud. Meie ja Euroopa ning Ameerika teater on vajunud vaimutusse, võimetusse tõusta Homo sapiens’i tasemele. Valitsevad instinktid, tundekesed, tühised olmemõtted, absurd, emotsioonid jne. On alanud üldine degeneratsioon. Inimest tuleb otsida, nagu otsis Diogenes omal ajal lambiga päise päeva ajal.

Intellekti, tarkuse, vaimsuse ja sisukuse puudumine on viinud mõttetusse ja vormiga mängimisse, mida meeleldi nimetatakse postmodernismiks. Kuid igasugused “ismid” on kunstivälised nähtused. Suurt kunsti ei saa kuhugi lahterdada, ta on iseseisev uunikum, mida ei saa keegi korrata. Kordamisel või jäljendamisel sünnib plagiaat, koolkonna tekkimisel suure eeskuju lahjad koopiad.

 

 

 

Teatrikoolides ei vabaneta mõtte ja sisu kaotanud meetoditest (näit etüüdidega jändamisest). Täiesti loomuvastane on meile prantsuse õukonnas tekkinud varvasballett ja sellega kaasnevad stangeharjutused draamanäitlejale.

Loomulikult on hea teada, mis teatriajaloos tehtud, kuid kopeerida pole kedagi vaja. Ma ei väsi rõhutamast: meile, eestlastele-maarahvale, on vaja oma spetsiifilist teatrikooli, millel oleksid oma meetodid ja mis põhineks meie teistest erineval ürgsel keelel. Jälle 24. III 2006 Sirbis kirjutab Anders Härm: “Nii kunstis kui ka teatris on läbi aastate olnud ühe kooli probleem: see on see, et üks kool kasvatab kunstnikke ning lõpuks sellesama kooli kasvandikud kasvatavad uusi kunstnikke. See kõik meenutab väga intsesti. Seega pole vist midagi imestada selle üle, et miks teater ja kunst meil nii konservatiivsed on ja armastavad oma järjepidevust rõhutada. Nad on lihtsalt natuke puudulikud. Tekivad küll uued koolid, aga seal õpetavad selle sama emakooli kasvandikud. Intsest jätkub. Vähemalt niikaua, kuni ei teki mitut erinevat õpetamistraditsiooni.”

Meil on spetsiifilist soomeugrilist teatrit kogu aeg viljelenud Anne Türnpu. Tema lavastused on ivad inimkonna varasalve. Samuti on tal oma hääletreeningu meetod, mis on andnud paljudele näitlejatele hääle tõelise valitsemise ja vabaduse. Aga tühised lobisevad näidendikesed teatrites ei vajagi niisugust tehnikat.

Uus vaimsus ja mitte orgaaniline lobisemine on tee, mis ületab praeguse teatri piiratuse. Aga kust seda vaimsust võtta? Seda peab kogu hingest igatsema ja otsima. Andekus avaldubki tarkuse ja vaimsuse avaldumises, rumalus ei suuda luua midagi peale nõmeduse. Ja nõmedusest pääsemiseks on kõigepealt vaja ennast harida. On vaja hingeharidust, mida ei anna Potteri lood ega muud menukid, mis uputavad raamatulette ning teenivad miljoneid. Hingehariduse lätted on mujal. Nendeks on tõeline nägemisvõime, mitte lihtsalt vaatamine, süvenemine teemadesse ja probleemidesse, mis haaravad kogu Universumit ja inimest selles, suhted loodusega ja oskus valida kirjandust, mis valgustaks, mitte ei nüristaks meelt. Samas ei tähenda see raskemeelsust ega tinast tõsidust. A. Huxley on öelnud: satiir on parem kui armukade Othello. Juba Ernst Enno õpetas noort luuletajat, et kõigepealt looge oma sisemaailm, omapärane, ainult teie oma, siis sünnivad ka tõelised ja omapärased luuletused. Sama on ka teatris näitleja, lavastaja, draamakirjanikuga – sisemaailmast oleneb, mida nad “turule paiskavad”.

Lõpetaksin meie rahva XX sajandi suurima astronoomi Ernst Öpiku mõtisklusega artiklist “Kosmoselennud ja elu maast kaugemal”:“…tähtedevaheline reisimine, tähtede külastamine või külaliste ootamine tähtede maailmast ei ole võimalik. Meie, samuti nagu teiste planeedisüsteemide elanikud, oleme selles suhtes igaveseks isoleeritud. (Ainuke side võiks olla telepaatia abil, kui selline nähtus üldse olemas on.)

Ajatu footoni analoogia võiks anda võimalusi meie eksisteerimise suurima saladuse hoomamiseks (mitte lahendamiseks) – milleks on meie teadvus või meie “hing”. Selle loomus pole kättesaadav füüsikalistele eksperimentidele, see ei allu ei füüsika seadustele, mõõtmistele ega ajastamisele: see on mittemateriaalne. Olles mittemateriaalne ja ilma massita, võib ta olla ajatu nagu footongi, liikuda valguse kiirusega silmapilgu jooksul (tema enda ajastuses) kosmose hiiglaslike vahemaade taha. Ainult oletusena selle lahendamatu mõistatuse jaoks – kas ei või see nii olla, et surematu hing teadvuse individuaalse ühikuna võib liikuda läbi ruumi ja aja lõpmatuse pärast lahkumist inimese kehast, selleks et leida teine ja koopereeruda sellega, nagu neeldunud footon annab edasi energia, kui ta neeldub? Me ei tea seda: teadvuse ja hinge loomus jääb viimaseks saladuseks, hoolimata faktist, et teadvus on meile ainus vaieldamatu reaalsus, mille kaudu me tajume maailma enda ümber.”

1964. aastal kirjutas Uku Masing Vello Salumile: “Me oleme ajatud.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming