Pealelend – Mait Joorits, näitleja

PRIIT PÕLDMA

aa_sirp_15-30_0014__art_r1

Näitleja Mait Joorits vahetab juba teist puhku Eesti teatri lavalauad Soome omade vastu: 2013. aastal osales ta Tamperes Telakka, Vanha Juko ja Rakvere teatri koostöölavastuses „Petroskoi“, sellel suvel mängib ta Rööläs Meriteatteri lavastuses „Eikä merta enää ole” („Merd nagu õieti ei olegi“).

Kuidas sa Meriteatterisse sattusid?

Sõber Jussi-Pekka Parviainen, kes oli ka „Petroskois“, mängis eelmisel suvel Meriteatteri lavastuses „Laulu on meren laulu” („Laul on mere laul“).

Tegime elukaaslasega tuuri ümber Soome, külastasime sõpru, vaatasime sealset teatrit. Pärast rohkeid komöödiaid ja farsse jõudsime lõpusadamana Meriteatterisse. Mind võlus tohutu armastuse atmosfäär ja isiklikkus, millega sealne lavastus oli tehtud. Tõesti ilus, hea tekstiga, väga hästi mängitud ja lavastatud. Jäime ööseks Meriteatteri trupi juurde lavastaja suvilasse ning siis ma naljaga pooleks ütlesin talle, et võta järgmisel aastal üks eesti kalastaja ka truppi. Kuna ta oli mind „Petroskois“ näinud, hakkas ta sellele mõtlema, helistas kuu aega hiljem ja küsis, kas ma päriselt ka tuleksin. Vastasin, et muidugi. Ta kirjutaski mind oma tänavusse loosse sisse. Nii ma sinna läksin, ja väga hea, et läksin.

Samasugust koostegemise rõõmu oli teatrikooli ja kooliteatri ajal, paremates lavastustes ka repertuaariteatris. Mingis mõttes on Meriteatteri põlve otsas tehtud teater: kõik teevad kõike. On hästi vajalik tuletada aeg-ajalt endale meelde, et mugavustsoon, mis repertuaariteatris tekib – sul on oma garderoob, sokid pestud, sina paned ainult kostüümi selga ja teed oma asja ära –, on suur lõks. Et end lõksust välja rebida, kutsun oma ellu selliseid naljakaid projekte. See tuleb ainult kasuks, nii mulle kui ka kõigile teistele.

Mis oli tööprotsessi käigus kõige rõõmsam ja mis kõige raskem?

Kogu töötegemine oli rõõmus. Laulude laulmine ja kogu kooselamine, kogukonnatunne. Sõime koos hommikust, koos lõunat, kogu aeg rääkisime ja arutasime, kuidas ja mida võiks teha, siis tegime, õhtul käisime saunas ja meres. Elad selles atmosfääris ja õpid iga päevaga neid inimesi tundma, lõpuks on nad su lavapartnerid, sa pead neid usaldama. Usaldus tekibki koosolemisest.

Kõige raskem oli see, et materjal oli lavastajale väga isiklik – ta jättis hüvasti oma vanavanematega ja hüvasti ka Meriteatteriga, kogu selle etapiga oma elus. See oli nii valusalt ja sügavalt kirjutatud, et tõmbas kõigil alateadvusest välja nutmata jäänud nuttusid. Need nutud kuhjusid kogu aeg. Mõnes stseenis oli laval nii suur nutt sees, aga seda ei saanud seal lahtiselt välja nutta. See oli emotsionaalselt mingis mõttes kõige raskem kogemus. „Liigutas“ on selle kohta vähe öeldud, see raputas seest tõesti igasugu asju lahti. On täiesti uus kogemus, kuidas sellega toime tulla, ennast terveks jätta, leida need sisemised tehted, mis sa pead tegema, et see oleks puhastav. Et pärast matuseid oleks ka peielaud.

Teisalt kogesin, kuidas teatritöö kõige suurem raskus on teised inimesed – enda ja teiste lahtirääkimata pinged. Hea, et seekord rääkisime neist asjust. Jaakko Ohtonen tegi otsa lahti, kuna ta on meist kõige emotsionaalsem inimene – kui tal aeg-ajalt kriisid tekkisid, siis ta rääkis neist väga avalikult. Nii kui mingi probleem õhku tekkis, selgitasime lähemalt, mis see on. See nõuab palju tööd, aga lõppude lõpuks on see ainuke viis, kuidas hoida ennast emotsionaalselt tervena, puhtana, avatuna. Sedasama analüüsi pead iseendaga tegema kogu aeg: millest see pinge tekkis, miks ma praegu nii tunnen. Vaatlemine, puhas budistlik praktika: vaatled oma emotsioone, siis nad lahustuvad. Kui saad aru, et sul ei ole neid vaja, siis suudad saavutada nende üle kontrolli, nad lahti lasta, ära aurustada.

Pärast „Petroskoid“ võtsid end Rakvere teatrist lahti ja hakkasid vabakutseliseks näitlejaks, öeldes, et ei taha enam teha teatrit vähem isiklikult ja usalduslikult, kui seal kogesid. Kas ka pärast seekordset Soomes käiku seisab ees elumuutus?

Kolin Hiiumaale. Hakkan elukaaslasega maja ehitama ja põldu harima. Põldu saab muidugi harida siis, kui elada seal püsivalt, praegu oleme veel suvehiidlased. Elulises plaanis olen väga sellel lainel, et saada aru, kuidas aiapidamine ja majaehitamine, trellpuur ja mootorsaag käivad. Üks mina keerab teise poole ja see järgmine on huvitatud väga praktilistest asjadest, mis tegelikult on ka väga metafüüsilised. Lõppude lõpuks olen ma huvitatud tervikust. Et universum oleks koos ja toimiks harmooniliselt, see ongi minu pealis­ülesanne – luua harmooniat, korda pidevalt tekkivas kaoses. Enda sees ja enda ümber. See on võitlus või mäng, mis on juba ette kaotatud, aga mida sellegi­poolest on huvitav mängida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming