Olen ma siin varem olnud?

„Finaali“ Daisy on Ita Everil elav, dünaamiline roll, milles väljendub näitleja absoluutne tragikoomikatunnetus.

PILLE-RIIN PURJE

Eesti Draamateatri „Finaal“, autor Simon Gray, tõlkija Ann Must, toimetaja Jaak Rähesoo, lavastaja Roman Baskin, kunstnik Pille Jänes, heli- ja videokujundaja Sander Tuvikene, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Ita Ever, Aleksander Eelmaa, Tiit Sukk, Kersti Heinloo, Mait Malmsten, Liina Olmaru, Hilje Murel ja Karl Tetsmann. Esietendus 7. II Eesti Draamateatri suures saalis.

Nii Ita Everi roll Daisyna kui ka Mait Malmsten Benedictina kinnitavad, et mängulusti neil jagub.

Nii Ita Everi roll Daisyna kui ka Mait Malmsten Benedictina kinnitavad, et mängulusti neil jagub.

Teet Malsroos

„See näidend on nagu jäämägi,“ tõdes Roman Baskin 1990. aastal Vanalinnastuudios „Finaali“ lavastades. Vääris­dramaturgiasse kätketud saladus on toonud lavastaja Simon Gray näidendi juurde tagasi – oluline, jagamisväärne kogemus.

Kakskümmend kuus aastat tagasi istusin Õpetajate Maja kõlekülmas saalis, jälgisin vaimustusega „Finaali“ prooviprotsessi, fikseerisin selle enda tarvis. „Kas kirjutate romaani? Lugeda ka annate?“ küsis lavastaja muigamisi kord proovi vaheajal. Oma märkmeid üle lugedes meenub nüüd mõndagi. Lavastuse eluiga jäi küllaltki lühikeseks: esietendus 10. novembril 1990, viimane mängukord 26. oktoobril 1991, pärast pidi Õpetajate Maja remonti minema. Näitlejatel oli kahju, nad oleksid tahtnud veel mängida, viimase etenduse erksus ja publiku reaktsioon tõestasid lavastuse elusust. Lisaks lõviosale proovidest vaatasin toonast lavastust seitseteist korda, portreteerisin Aarne Üksküla Jasperi rolli („Aarne Üksküla vaikimine“, TMK 1991, nr 5).

Seega olin „Finaali“ uuslavastuse vaatlejana ette tänulik taaskohtumise üle vana tuttavaga, ehk koguni sõbraga. Olles nüüd täpselt poole vanem, olen õnneks nii südame kui ka mõistusega aru saanud, et rõõmus ootusärevus, usaldus ja avastamise kirg on vaatleja tohutu eelis kriitiku ees. Võin tänada õnne, aga eelkõige tänada teatrit vastuarmastuse eest, et minust pole saanud „objektiivset kriitikut“.

Kirjutasin tookord vastukajas: „„Mis mõtet on üksteisest hoolida, üksteist armastada, kui lõpp on ikka ja alati ühesugune,“ arutab näidendis Henry. Aga võib-olla just sellepärast peaksimegi üksteist hoidma, et keegi ei saa ööseks SIIA jääda“ (Päevaleht 10. II 1991). See Gray näidendi sõnum kõnetab meid jõuliselt ja teravalt praegu, kui ühiskonnas on vohamas pealiskaudsed vaenukõned, solvamised ja solvumised, tahtmatus ja oskamatus kuulata kaasinimest, pahatihti iseennastki.

Kahe „Finaali“ vaagimiseks pole seis võrdne: mu esmamulje põhineb vaid Eesti Draamateatri esietendusel, kus näitlejate lavanärv küll tuntav, aga samavõrd ilmne selle ületamise varu ja mängutahe. Igal juhul ei ole uus „Finaal“ pelk déjà-vu, vaid mitmel tasandil põhjatum ja valusam näidendi avastamine.

Eesti Draamateatri väikses saalis kohe viimase etenduseni jõudvas O’Neilli „Saatuse heidikute kuus“ nendib Jim Tyrone Josie’le: „Me oskame küll suurepäraselt teisi petta, aga iseennast ei oska. Kuigi väga paljud inimesed tulevad enesepetmisega hiilgavalt toime.“ „Finaali“ perekonnaringis näitab iga tegelane enesepettuse meistriklassi, kuni viivuks kõik kokku variseb ja näivuse kulissid langevad, mis ei tähenda, et homme oldaks enda vastu ausamad.

Kõige põhimõttelisem erinevus lavastaja tõlgenduses puudutab isakuju, vaikivat (pea)tegelast Jasperit. Vanalinnastuudio väikesel laval püsis Aarne Üksküla Jasper pidevalt fookuses, äratas mõistmistahet, kaastunnetki. Intervjuus raadiosaatele „Kultuurikaja“ (17. XI 1990) tõdes Roman Baskin, et tema sümpaatia kaldub selle tegelase poole: „Tundub, et ka Gray on end samastanud vanamehega.“ Nii ei lähtunud Jasperi empaatiline kujutamine üksnes Üksküla soojemast sarmist ja nukrast targast eluhuumorist.

Aleksander Eelmaa hõbetava lõvilakaga isa Jasper, kes viibib suure lava paremas nurgas soliidses nahktugitoolis, jääb tabamatuks, eraklikuks professoriks. Temast hoovab jäisust, ligipääsmatust, trotslikkust. Saab tajutavaks, kuidas poegade krooniline üksildus, võimetus hoolida lähtub isast, lapsepõlvest. Hetked, kui isa jahe pilk muutus osavõtvamaks, seostusid Jasperi lapselapsega, pool aastat tagasi traagiliselt surnud lemmikpoja Dicki teismelise poja Matthew’ga (Karl Tetsmann). Järglaste teema riivas Jasperit ka siis, kui ta kuulis minia abortidest. Eelmaa lavaelu, mis vajab veel lähivaatlust, haakub Gray näidendi irratsionaalsema ja absurdsema mõõtkavaga, mis laotub lakkamatult näiliselt tüütust olmemürast kubiseva teksti all, sees, kohal. Üheks kulminatsiooniks kujunebki lahtise ukse nägemine vaimusilmas, kui Jasper leiab Daisy pulma-surmamonoloogi kaoses järsku sisima selguse või lootuse. Seegi vastus temas on pessimistlikum, kui oli Üksküla osalahenduses.

Teine põhierinevus ongi toosama Daisy suur uudis finaali eel. Eelmises lavastuses lähtuti pigem eeldusest, et majapidajanna, nänniks kutsutud Daisy (mängis Eili Sild) ei luiska, vaid panigi Jasperile päitsed pähe. Ita Everi Daisy monoloog kroonib perekonna eluvalede paraadi. Seejuures puudub mängus haiguse diagnoos, mis olnuks ka variant, aga hale – kui arstist poeg Henry mainib, et „nüüd on nännil ilmselt ajukasvaja“, pole põhjust seda üle tähtsustada, kuna Henry ei ole, pehmelt väljendudes, hiilgav doktor.

Daisy on Ita Everil elav, dünaamiline roll. Koturnidel juubelipidulikkust ei pruugi väljaspool 1. aprilli üle tähtsustada. Tõelisel näitlejal pole reaetendusi niikuinii. Everi trump on absoluutne tragikoomikatunnetus, tema Daisy tipphetk esietendusel ootamatu valuline reaktsioon, kui ta eitas Benedicti rünnakut („Tahtsid meie ema koha üle võtta!“). Daisy äkiline väljamurd sahmerdavast argitoonist, Everi kirglik ja liigutava dramatismiga mängusööst, reedab vastupidist sõnadele. Paistab läbi, et Jasperi naine Rose, kes oli Daisy nõbu ja suri aastaid tagasi, oli ja on veelgi Daisyle rivaal.

Kolmas avastus on Gray näidendi vaimusugulus Tšehhoviga, mida ma 1990. aastal ei hoomanud. Nüüd torkab silma ja kõrva otsekui Tšehhovi tegelaste paroodia või Tšehhov kombineerituna Pinteriga – oli ju Harold Pinter ka Gray „Finaali“ esimene lavastaja. Tšehhovile viis mõtted Tiit Sukk Henry rollis, tema mänglev-pagev repliik, et täna on väljakutse päev, aga ta vist unustas teatada, kus viibib – tuttav motiiv Tšehhovilt, oma ametist tülpinud arsti tegelaskuju. Tõhus eeldus tragikoomikaks. Eks või „Kolme õe“ Nataša mutatsioonina vaadelda ka Kersti Heinloo Marianne’i, saripoegijat, kes oma rasedusega vilunult manipuleerib. Heinloo nüansitäpne lavaelu on mõnusaim üllatus: ninnunännutava ürgemme lapsiku ilmsüütuse mulli sees jagab vopse innukas õelutseja. Heinloo on hõivatud näitleja, mängib palju, aga näe, ikka oskab leida uudseid värve.

Palju ja kõikjal mängib ka Mait Malmsten, temagi rollisooritus kinnitab, et mängulusti jagub. Alkohoolik Benedict oma jaburate luiskelugude ja valede kose all vaibumatult hingitseva tõevaistuga, mis puudutab valvsat armukadedust abikaasa suhtes, on soliidse arenguvaruga roll. Beni viskikaanimise uhke soolo sisaldab kentsakaid kohandumisi. Mõnel viivul tekkis tunne, et Malmsten parodeerib rafineeritud rohmakusega lavastaja Roman Baskini maneere?! Isegi kui see on mu luul, lisandub seeläbi mängu ilu. Mõlema venna, nii Suka kui ka Malmsteni rollis, on köitvaimad maski langetamise hetked, kui tahes üürike kaitsetus ja hingeline alastiolek – see on see, mis peaks etenduste käigus minema järjest valusamaks, ehkki publiku vastuvõtust lähtuvalt võib varitseda ka oht koomikakiusatusele järele anda.

Liina Olmaru mängib Margareti, Beni skalpellnaist, vahedalt ja loogiliselt, naeruvääristades sarkastilise distantsiga oma tegelase kirjanikuambitsiooni. Ka Maggie’ rollis on peamine jahevaheda vaatlejapoosi mõranemine. Puhas rõõm on näha Olmarut taas (Eesti Draamateatri) laval, tema väljendusvahendite ammendamatust kinnitab tõik, et „Tartuffe’i“ Elmire ja „Finaali“ Maggie on vähimagi ühisosata daamid.

Riskantsem näis esmamuljes Hilje Mureli rollilahendus: Dicki lesk Jenny etendab vihuti end luitunud hipiks kostümeerides märterlikult perekonna musta lammast. Jenny tundub tänamatum osa, kuid oma keeruka soolo ootab ära temagi. Jenny hüsteeritsev ahastus mõjus üsna ehmatavalt, kuni seda õigustas täispööre mürgiseks salvajaks ja siis kohe uus helistikumuutus – murelikuks emaks. Peen ja nõudlik mäng, ma ei kahtle, et Murel, kelle tugev külg on just väikesed detailid, täiustab rolli edasi.

Pille Jänese stsenograafias, Sander Tuvikese video- ja Margus Vaiguri valguskujunduses sulanduvad esteetiliseks tervikuks interjöör ja loodus, suletud ruum ja sümboolne lahti minev uks. Üllatab lavastuse ühtaegu võõritav ja kirgas finaal, seda laadi lavastajakujundeid ei ole Roman Baskin just heldelt harrastanud. Lavamehed ilmuvad vaheseinu lahti kruvima, asjalikult kulisse minema tassima – meenus Priestley näidend „Ma olen siin varem olnud“, millele Jaan Tooming lavastas analoogilise finaali (Vanemuine 1991). Seal mängis, muide, ka Liina Olmaru.

Nii lõhuti „Finaali“ näitelaval suletud eluruumi ahtus, kuni mõjule pääses haljas loodus, ülev nagu lavastust raamiv orelimuusika. Tagalavale kaetud maalilisse teelauda istub Daisy üksinda. See unenäoline lõpukaader toob Daisyle vabanemise, mis ei ole rõõmus ega kurb, lihtsalt rahunev, halastav. Aga vaikselt saab unenäost reaalne teatripoeesia, et vaataja mällu sööbiks kaunis, mõtlik ja sügavusmõõtmega pilt suveräänse näitleja Ita Everi lõputust teejoomisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar