Kõrboja pere ja naised

KAJA VISNAPUU

Ugala „Kõrboja perenaine“, autor A. H. Tammsaare, dramatiseerija Urmas Lennuk, lavastaja Vallo Kirs, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Pille Küngas, muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Kulno Malva, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Kadri Lepp, Ott Aardam, Adeele Sepp, Luule Komissarov, Egon Nuter, Andres Tabun, Kiiri Tamm, Janek Vadi, Kristian Põldma, Rait Õunapuu, Marika Palm, Tarvo Vridolin, Heigo Teder jt. Esietendus 1. VII Vargamäel.

Ääretu täpsuse ja sügava tunnetusega mängitakse nappe väljendusvahendeid kasutades suureks nii Katku Anu (Kiiri Tamm, pildil)  kui Kuusiku Eevi (Adeele Sepp).

Ääretu täpsuse ja sügava tunnetusega mängitakse nappe väljendusvahendeid kasutades suureks nii Katku Anu (Kiiri Tamm, pildil) kui Kuusiku Eevi (Adeele Sepp).

Gabriela Liivamägi

Vargamäe on Eestimaa suveteatrite paljususes mängupaigana jätkuvalt väärtustatud. Sama kehtib Ugala „Kõrboja perenaise“ puhul, arvestades nii kirjandusliku algmaterjali sisukust, külastajate arvukust kui tunnustust seni ilmunud arvustustes-arvamustes. Seekord on tegevus Tammsaare Põhja talu rehe alt kandunud sauna juurde. Sealne heinamaa ja metsaserv on sel suvel saanud ühelt poolt Kõrboja talumaaks ja teisalt kogu Ugala teatripere sümboolseks maakoduks, kus tehakse kõvasti tööd ja ka lustitakse – nagu elus ikka.

Väljamäe veeres kõlab taas Tammsaare igavikulist inimesekäsitlust kandev sõna, aga lustiks ja lõbuks ei jää ka paukumata raketid ja kärgatamata Kivimäe kivid. Lavastaja Vallo Kirsi ja dramatiseerija Urmas Lennuki tandem tundus paljutõotav: ühelt poolt kogenud Lennuk oma mitmete isikupäraste Tammsaare-käsitlustega, teiselt poolt noor lavastaja sooviga teha seekord Vargamäel lavastus kogu Ugala teatriperega, tõenäoliselt innustununa „Vanade ja noorte“ (2013) õnnestunud lavastuskogemusest ning edukast etendamisest kolmel suvel. Lennuk on erinevalt tema eelmistest, materjali lõimivatest („Vargamäe voonake“, „Vargamäe kuningriik“, „Vargamäe unistaja“) või läbivalt ja jõulise veenvusega mõnd liini esile toovatest katsetustest (Mari lugu „Vargamäe varjus“) seekord dramatiseerijana jäänud algupärase, lineaarselt kulgeva loo jutustamise juurde. Arvatavasti soovist näitlejaile rohkem mänguvõimalusi anda on Lennuk dramatiseeringusse ka omalt poolt rahvalikult mahlakat teksti juurde kirjutanud – eelkõige Kõrboja sulaspoiss Jaanile.

„Kõrboja perenaises“ elustuvad endisaegsete inimeste tööd ja tegemised, rõõmud ja rähklemised, hingevaevade alandused ja ülendused sedapuhku suuresti sarnaselt sellega, mida on loetud nii „Kõrboja peremehe“ raamatust kui nähtud samanimelisest filmist. Täiskasvanute hoogsad elu- ja hillitsetud armastuslood koos laste esitatud paralleelmaailma loomulikkusega on autentses keskkonnas ikka liigutavad ja hingeminevad. Otsekui oleks tegemist muinasjutuga, mida on soov ikka ja jälle segamatult kuulata, uuesti mõttes või etendust vaadates läbi elada, kuigi see kõik on ammugi pealuu sisse kulunud ning magusvalus, edasise suhtes kindlust ja lootust andev lõpp teada. Ehk vajab aga kordust ja kordamist noor vaataja, kes on kindlasti selle tüvitekstipõhise sildlavastuse oluline sihtrühm.

Lennuki ja Kirsi eelmisi töid näinuna jäi (ühis)meedias levitatust kõrvu (seda kordab ka kavaleht), et seekord keskendutakse just naiste liinidele-lugudele. Sestap ka pealkirjas peremehe asendamine perenaisega. Jah, naiste lood on lavastuses olemas, aga paradoksaalsel moel joonistuvad neist kõige selgemalt ja usutavamalt välja lavastuses kõige vähem aega ja ruumi pälvinud tegelased. Ääretu täpsuse ja sügava tunnetusega mängitakse nappe väljendusvahendeid kasutades suureks nii Katku Anu (Kiiri Tamm) kui Kuusiku Eevi (Adeele Sepp). Need naised on ühelt poolt olemuslikult reaasust tajudes leplikud, kuid samas emalikult-naiselikult murdumatud. Väärikuse, tarkuse ja hoolimise fluidum ja näitleja nn teine plaan kandus neist üle ka stseenidesse oma partneritega. Samuti teeb mõjuva rolli Luule Komissarov Kõrboja Madlina, hoolimata mõningatest dramatiseeringust tulenevatest ebakõladest. Näiteks jääb seesmiselt põhjendamata (või vaatajal märkamata) Madli pöördekoht. Miks varem Evit (oletuslikult) lapsele söögipoolise varastamises süüdistanud ja teda Kõrbojalt ära ajanud Madli nüüd ühtäkki võimsas sõnatus lõpustseenis annab oma nõusoleku ja heakskiidu Evi ja ta poja tagasitulekuks tallu? Kas tõesti ainuüksi Anna pärast? Või väljendamaks Tammsaare enda poolt juba 1928. aastal välja öeldud ideed, mis kajastus sümboolselt Kõrboja hetkeolukorras: me peame ise uue peremehe/põlvkonna üles kasvatama? Niimoodi mäletan lõpplahendust juba oma 1980ndatesse jääval kooliajal käsitletavat, sest kuidas teisiti esitleda olukorda, kui talus on otsustajateks-tegutsejateks naised ja olulised mehed juba vanadusest väetid või veel noorusest nõdrad? Sellegipoolest antakse väike Villu lõpu­stseenis naiste sülest sümboolselt ikkagi vanaperemehe kätele, kuigi Lennuki üheks ideeks on näha lunastajas just naist, nagu kavalehelt lugeda. Võib-olla leiab siit tõesti üldistava viite emalikkuse suuremeelsusele ning naise kui looja ja elu edasiviija tähtsuse rõhutamisele veel kord ka tänases päevas, isegi siis, kui mehed on vastutusest loobunud …

Kummalisel kombel on algselt naiste – ehk Mädasoo – (kuulu)jutud pandud hoopis mehe suhu, andes seega tükki läbivalt põhjendamatult palju ruumi ja tähelepanu lõugu lõksutavale, enamasti ripakil traksidega ja ka muidu ripa-rapa sulaspoisile. Jääb vaid imestada, et sellist Kõrbojal aina salliti ja peeti, niisamuti seda, kui palju rohkem dramatiseeringus, erinevalt algteosest, arvestatakse külajuttudega ja neid ka levitatakse. Tollase ühiskondliku mentaliteedi väljundiks võinuks olla pigem dialoogid erinevate tegelaste vahel. Aga võib-olla on seegi taotluslik. Rait Õunapuu igatahes kasutab Jaanile kirjutatud teksti võimalusi nii isukalt ja hoogsalt, et jätab vahel muud tegelased ja isegi tüki idee varju. Kas tegijad tahtsidki tema näol luua omamoodi narri, teistelt reaktsioone välja meelitava triksteri? Tundub siiski, et sulase tekstiga on püütud siduda ja lavastuslikult suunata Kõrboja tööpere tegevusi. Nagu eestöölisest, vanaperemehest, Madlist või perenaisest endast veel vähe oleks. Jaani kommentaarid veavad tükis muu hulgas ka sulase-tüdruku armuloo sündmustikku, mis oleks vabalt võinud jääda ka sõnadeta mängituks, sest on sellisel moel lavastustervikule väheoluline.

Kui eelmises Tammsaare-lavastuses õnnestus Vallo Kirsil lavastajana liita ühtseks kammerlikuks tervikansambliks Ugala vanema ja noorema põlve näitlejad, siis sedapuhku on suurem rõhk läinud rohkearvulisema näiteseltskonna ja keskkonna koosmängule, peentöö peategelastega on jäänud tagaplaanile. Aga töötahet ja mängulusti näikse suurel tööperel lavastuses jaguvat. Tehakse tõsimeeli heina ja pannakse rukist vihku, ehitakse väravaid. Kui vaja, mängitakse kas või töövanker vedruvankriks, millega preilile jaama vastu minna, ja ennast hobusteks sinna ette. Pillimäng ja tantsulust on mängult ja päriselt ühekorraga. Selles (arusaadavatel põhjustel osaliselt mäng mängus) lavastuslikus lahenduses on kuidagi eriti kosutav kuulda publiku arhetüüpset ehmatusohet, kui päris piim päriselt õuemurule maha läheb. Tõele au andes, vähemalt 2. VII etendusel kuuldus, et ahastavad olid enamasti naisterahvaste hääled.

Ja kuigi Vargamäe-lavastustest on aastakümnete jooksul mäletada seekordsest suuremaid elamusi, on üle Väljamäe kõndides hinges ikkagi helge tunne. Hea meel on Tammsaare-tõlgenduste jätkuvalt elujõulise traditsiooni üle Vargamäel. Ajal, mil Ugala maja on remondis, annab Vargamäe suveteatri kauaaegses kodus mängimise kogemus teatriperele ehk erilise lisaväärtusegi. Kui nii, siis tasub teatrisõbral sellegi üle rõõmustada.

Kindlasti kannab Kirsi-Lennuki tandem teatripõllul edaspidi tuumakamate teradega vilja kui esimesel koostööaastal. Loodetavasti saab järgmisel korral kogeda ka Tammsaare teoste mitmekesisemat sünteesi ning kaasa elada ühtlasema pingestatuse ja sisseelamisega näitlejate rolliloomele ning koosmängule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar