Kausitäis kirbet putru

Jaanus Kulli

Vene Draamateatri suvelavastus ei üllatanud meeldivalt. Jelena Skulskaja “Kuidas armastada keisrinnat”. Idee, lavastus ja muusikaline kujundus Eduard Toman. Lavakujundus Marianne Kuurme, liikumine Elita Erkina. Osades Jelena Tarassenko, Oleg Rogatšov, Ksenia Agarkova, Jelena Jakovleva, Herardo Kontreras, Oleg Štšigorets, Sergei Tšerkassov, Juri Žilin, Aleksandr Okunev jt. Esietendus Vene Draamateatris 16. augustil.

Vene Draamateatri “Kuidas armastada keisrit” on kui pliidil podisev puder, mille kokk oskamatusest on lasknud põhja kõrbeda ja mille kirbet maitset  püüab kelner XVIII sajandist pärit portselankausikeses seda serveerides lääge povidloga veidigi varjata. 

Midagi nii jaburat, nagu seda on Vene teatri uuslavastus “Kuidas armastada keisrinnat”, pole ammu näinud. Teatri kunstilise juhi Eduard Tomani lavastatud lugu on reklaamitud kui suveprojekti ja muusikalist kiredraamat, mille kirjutanud tellimustööna Eestimaal elav ning seni rohkem poeedi ja prosaistina tuntud Skulskaja.

Et Vene teater on teadupärast ikka veel tellingutes ja remondis, mängitakse lavastust saalis ja rõdul, nii et publik istub seljaga lava poole. Lisaks algavad etendused õhtul kell üheksa. Nii näikse teater püüdvat pakkuda justkui midagi ebaharilikku ja isegi ebamaist. (Seda rõhutab ka Marianne Kuurme lavakujundus.) Nii nagu ühe meelelahutuse puhul (mida ka veel kui situatsioonikomöödiat ja mida kõike veel afišeeritakse) võib-olla peabki olema. Ent see pole veel kõik. “Kuidas armastada keisrinnat” on kirjutatud võtmes “teater teatris”, kus remondis oleva teatri trupp, kes ka kohvipaksu pealt ei oska ennustada, mis tuul selle maja seinte vahel tulevikus puhuma hakkab, võtab justkui igavusest kätte etendada tüki, mida siin katuse all pole veel kordagi mängitud. Et Tolstoid, Tšehhovid, Puškinid, Ostrovskid ning kõik need teised suured vene klassikud on juba varem publiku ette toodud ja langevad ära, tuleb ühtäkki keegi näitlejatest geniaalsele ideele mängida maha lugu Katariina Suure külaskäigust Tallinnasse ehk siis Revalisse. Ning mõistagi ei saa kiredraamaks tituleeritud tüki puhul hakkama ilma Katariina armukese krahv Orlovita. Lisaks tuuakse mängu Katariinale lähedane vürstinna Jekaterina Daškova, eesti päritolu Vene kindral Michelson, kirjamees Radištšev, filosoof Diderot.

Nii et seltskond missugune, kes publiku (siis näitlejate) ja publiku publiku silme all viskab oma vähem-rohkem frivoolset nalja ning paaril korral eksitakse ka poliitikasse. Vahelduseks võetakse kas siis korraga ja kooris või ka soleerides üles mõni viisijupp (millele sõnad kirjutanud samuti Skulskaja) ning muidugi ei puudu kirglikud armasus- ja mitte vähem kirglikud armukadetsemisstseenid. Aga ometi on kõik siin vaid mäng, teater teatris, kus – vupsti! – saab näitlejast kord üks, kord teine tegelane, kus üks maskimäng järgneb teisele. Seega peaks siis vist olema tegemist bufonaadiga, kus ajaloolisel tõel pole olulist tähtsust.

 

Paljulubav algus

 

Algus on isegi paljulubav. Kui kõlaritest kostub Tomani hauatagune ja monotoonne hääl – just selline, millega venelased piraatfilmidele tekste peale loevad –, et “Kompanii Universal Pictures isegi ei esitle lavastust “Kuidas armastada keisrinnast””. Kuigi järgnevaga see fraas eriti ei haaku ja langeb kontekstist kolksti välja, on naljakas ikkagi. See pigem absurdi või musta komöödiasse kuuluv vimka-vinjett tuleb aga paraku kanda vist pigem teatri kui Skulskaja kontole ning on ainus kord, mil suu muigele kisub.

Paraku lonkab järgnev bufonaad tugevalt ühte jalga. Kuigi väliselt oleksid justkui žanri kõik reeglid täidetud ning näitlejadki ei mängi halvasti (vastupidi, ansamblitunnetus on täiesti olemas), on ennekõike tekst see, mis paneb arusaamatusest õlgu kehitama. Küsimus ei ole ainult selles, et publiku ees lahti rulluvad stseenid jäävad harali ja justkui kuskile õhku rippuma (bufonaadi kui žanri esmatingimus teatavasti ei olegi süžeeliini punktuaalne järgimine), vaid et üleüldse jääb arusaamatuks, mis asja laval aetakse, millist konkreetset rolli üks või teine tegelane kannab. Ning tundub, et paraku ka näitlejad ise ei saa täpselt aru, mis nende ülesanne on, mis asja nad seal laval ikkagi ajama peavad ja nii lähebki kogu aur mingile mõttetule sahmerdamisele, millel aga teksti näol pole paraku mingisugust katet. Ka neis stseenides mitte, kus võiks isegi mingi säde plahvatada, miski jõujoon lava ja publiku vahele tekkida. (Kõige lähemal oli sellele ehk Herardo Kontrerase Radištševi ja Sergei Tšerkassovi Diderot’ dialoog.)

 

Kehv tekst

 

Lisaks liigub tekst mitte ainult miskit arusaamatut labürinti mööda, vaid ka väga hapral hea ja halva maitse piiril. (Ega krahv Orlov äkki homo pole, miks Diderot’ ennast alasti tahab kiskuda ja kõik need teised nabaalused naljad?)

Küsimus pole ka selles, et pikaldane eestlane ei taba või ei taju kõiki slaavipäraseid nalju või et sõnamängudest käiks mõistus üle. Jah, kui tõesti teksti kõiki nüansse ei pruugi saalist ära tabada, siis kokkuvõttes on ikkagi näidendi tekst see, mis üksjagu tihti piinlikkust tekitab. Ei ole vist ikka nii, et kirjutame lõdva püksikummiga teksti valmis ja ongi bufonaad olemas. Kuigi, dramaturgi idee pole ju halb: võimaldaks väga vaimukalt flirtida ajaloo ja tänapäeva päevapoliitilistel teemadel. Nüüd aga nõuab kindral Michelson vaid kuskil Estlandijale vabadust. No ei ole naljaks.

Ning veel. Bufonaad eeldaks ka üksjagu lavalist improvisatsiooni ja dialoogi publikuga. Aga sedagi ei sünni. (Et kohe algul tatsab lavale Mehike (Juri Žilin), väiksest kirstust Laua viina rüüpab ja lapsukese matmiseks raha lunib, siis see pole veel kahekõne vaatajaga.) Et mitmelgi korral saalis (s.t siis laval) toimuv lihtsalt jalad alt lõi ja tähelepanu hajus, ei saanud kuidagi lahti magusast kiusatusest meenutada siinsamas Vene teatris esmakordselt nähtud “Armastust kolme apelsini vastu”, mis žanrilt ju samasugune bufonaad, kus aga tekst kandis improvisatsiooni ja vastupidi. Ning kus piiri saali ja lava vahel polnud peaaegu et olemaski ning kus publik lausa rippus silmadega Nüganeni iga väiksemagi liigutuse küljes.  

Nii tundubki, et poeetilise hingega Skulskaja hindas oma võimeid dramaturgi ja humoristina ehk veidi üle ning et lati alt läbijooksmist püüdis ta korvata lihtsalt hõreda ja triviaalse tekstiga, mida ka lavastajal endal, sel Saladuslikul Härral, kes seda kompotti sealt kuskilt rõdu pealt maski tagant jälgib ja vahetevahel vahekupleedega ka ise mängu sekkub, pole õnnestunud tihendada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming