Hunt karjas, koer harjas

 

Pirkko Saisio ?Tundetus?. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Reili Evart. Osades Toomas Suuman, Terje Pennie, Peeter Rästas, Helgi Annast, Tiina Mälberg. Esietendus Rakvere teatris 9. XII 2004.

Sotsiaalse sõltumatuse aeg (Tiina Mälberg ja Toomas Suuman).

Kes muu kui Vaino Vahing tõi eesti teatrisse (muidugi ka eesti draamasse) põhimõtteliselt uut tüüpi peresuhete kujutamise. 1972. aastal Pärnu teatris esietendunud perekonnadraama ?Suvekool? tõi muuhulgas esimest korda välja tõe, et mehe-naise (kaudsemalt muidugi ka ema-poja-äia-minia jne) vahekordades on alasid, ?mille külge tark ei puutu?. Et seal leidub suhtelõimi, alluvus-, allutamis- ja alistumissuhteid, võõrale silmale vintsutavaid ja vulgaarseidki mänge, mida ei anna tõmmata ratsionaalse eritluse liistule. Ei elus ega kunstis. Oli ju siiski eelmise epohhi peredraama ülesehitus üsna sarnane selle tuntud pildiga võõrkeeleõpikus, kus mõistet ?perekond? illustreeris joonistus, kus lapsed tegid koolitükke, isa luges lehte, ema askeldas köögis, vanaema kudus sukka ja kass lõi nurru. 

Aga juba 1977 päästetakse (jälle Pärnus!) köidikuist päris tõeline ?kuri hunt? ehk siis Albee? ?Kes kardab Virginia Woolfi??. Siitpeale ongi see temaatika jätkunud justkui kahes harus: esimene on leebe ja lauge, olustikutõde järgiv ja sedakaudu tänulikku äratundmistasandit pakkuv, eri põlvkondade näitel ?elu püsiväärtusi? põlistav,  ja teine ?krehvtisema? lähenemisega, kus sugupooltevahelised keemilised protsessid mängitakse välja tunduvalt fataalsematena, mida ei püüa kinni mõistuse võrk (taas Vahing, Albee, aga ka Bergman, Shepard, Enquist, Noren, Fassbinder). Nagu üldiselt teada, ei ole uuem aeg probleemi maha kandnud ega ?välja ravinud?, mis loomuldasa eeldab ka ?doosi suurendamist? ? ikka uute tabude ja privaatsuste avanemist ning uurimist.

Praegusel teatrihooajal on näiteks praktiseeritud moodi, kus juba tüütuseni käiatud ?kodusõdu? saab eksponeerida värskemalt, uuendatud on isikulisi kombinatsioone, näiteks paisatud perekondlikku suhteahelasse mõni loom (?Kits?) või ka prussakas (?Metamorfoos?). 

Soome tänapäevadraama ühe tähtnime Pirkko Saisio näidendis räägitakse taas Kurjast Hundist. Vana head metsahalli mainib ka lavastaja Peeter Raudsepp Postimehe ?Lavastajamõttes? (16. XII. 2004), öeldes, et lugu ongi suuresti sellest, ?kuidas kuri hunt pääses sisse. Ja ei ole nii, et ühe paha tegelase tõttu, vaid ta tekib suhetest, mahavaikitud konfliktidest.?

Sõltumatud

Kui ?Tundetuse? puhul oleks tegu filmiga, siis milline võiks olla korrektne annotatsioon? Ehk midagi sellist: ?Kaasajal toimuva loo keskmes on küpses keskeas meesametnik, kes avastab endas kire oma tulevase minia vastu. See ootamatu sündmus on ajendiks psühholoogiliselt pinevatele kokkupõrgetele peategelase naise, poja ja ema vahel.? Kõlab kui midagi väga trafaretset ja tuttavlikku? Võtame väita, et viga on annotatsioonikirjutajas, mitte teoses.

Alustame ?tuttavlikkusest?. Mis iganes ka Eesti ja Soome ühiskonda hetkel ühendaks, ei saa Pirkko Saisio näidendis kujutatut kuigivõrd Eesti konteksti paigutada. Tegemist on ikkagi põhimõtteliselt ?võõra vere? looga, mis võib olla Eesti …homne, aga mitte tänane päev. Võimalik, et kellelegi näib see väide lihtsustav, aga ometi määrab see paljugi, et perekondlikke sidemeid Eestis determineerivad olulisel määral majanduslikud hoovad: pangalaenud, -liisingud, -osakud ja muud sotsiaalsed tagatised. Ehk siis, kooselu kokkulepe tähendab meil automaatselt ka (vaikimisi antud) majanduslikku kokkulepet.

?Tundetuse? peremudel on selle formatsiooni jätnud õnnelikult selja taha. Käes on kauaoodatud sotsiaalse sõltumatuse (ükskõiksuse?) aeg. Nädalalõpud Brüsselis (nii töised kui eraelulised), eksootiliste roogadega õhtusöögid, kulukad hobid ja täisteenindusega hoolitsus tülikaks muutunud vanematele on saanud reaalsuseks. Mida see muudab? Väga suureliselt öeldes tervet elukäsitlust: kui kirjeldatud standarditel poole pürgijal on mingil viisil säilinud ?aukartus elu ees?, st ülimaks sooviks on ?inimväärne? elu ja sellest igal võimalusel kinnihoidmine, siis on teisel pool lahte tekkinud sellesama elu ees teatav täiskõhutunne ja ülbe üleolek. Näidendi peategelane advokaat Seppo (Toomas Suuman) paiskab selle korra ka selgelt oma lähikondsete ees välja: ma esitasin elule arve, sest leidsin, et olen midagi enamat väärt! Elu pole ju muud kui kinnimakstud tennisepartner, kes on kohustatud hoolitsema minu eneseteostuse, minu ihade ja lõbude eest! Ja kui ta peaks sellest keelduma, on mul täielik õigus talle ?näkku sülitada?, see tähendab juua ennast põhja, rikkuda abielu, terroriseerida koduseid, saata kuradile iseenda erialane perspektiiv. Mis või kes saaks mind, kel käsivarres seitsme Jukola vennakse ramm, selles küll takistada? Misasi on AIDS või mõni muu uuem katkutõbi?! Väike närvikõdi, kerge kurvist väljasõit, köömes tüünes ookeanis.

Stereotüübid

Või siis too eespool mainitud ?sukka kuduv vanaema? ehk siis ?eelmine põlvkond?. Siin, tõsi, on meiegi elu liikunud edasi, aga kunsti stereotüüp püsib visalt. Mis roll on perekonnas vanaemal? Kes siis seda ei teaks: temas on kehastunud eelmiste põlvkondade elutarkus, ta on ehk natuke tüütu, aga ikka delikaatselt varju hoidev helde andja. Saisio näidendis aga lajatab vastu silmnägu hoopis midagi muud: mingi  läbinisti seniilne hernehirmutis (Helgi Annasti üle hulga aja meeldejääv roll), piinlikust tekitavalt talumatu täi kraevahel, kes sai ilmselt esimesel võimalusel viisakalt vanadekodusse lükatud.

Ja ega nooremadki naised esmapilgul palju normaalsemad tundu: millise arvestusega ikkagi ahvatleb oma potentsiaalset äia lubamatult libedale teele Milva (Tiina Mälberg)? Ei ole ta ju ka enam esimeses nooruses, et saaks talle külge pookida ühemõttelise ohvri märgi. Ühelt poolt on tal olemas perspektiivne eneseteostus, olles (ilmselt) andekas fotograaf ja nii nõutud hapnikusarnane ?valgus(n)aine? end liigasiseks nühkinud eri vanuses meestele. Teisalt paistab ta nii lõtv, nii lõtv, nii lõtv… Mistõttu ei anna teda kuigi hästi suruda ka võitleva soome feministi-fuuria stereotüüpi. Ehk tähistab Milva karakter pigem juba postfeministlikku elukäsitlust ? kui selle alla ikka mahub veelgi totaalsem enesekesksus, meile ehk võõras (juba jälle!) pingutatud üleolek ja tüdimus mitte ainult teistest, vaid ka iseendast.

Eesti kontekstis kriipsuke mõistetavamad on vist pereema Tuula pained ja siseelu, ka on siin vägagi omal kohal Terje Pennie värvikas spontaansus, mis ei lase sel tegelasel muutuda haletsusväärseks kanaemaks või langeda teise äärmusse, kõva sõna ja käega kodupolitseiks. Topeltkeeruliseks teeb selle rolli minu meelest asjaolu, et dramaturgilises partituuris Tuulal peaaegu puuduvad soolod, isiklik ?peateema?, valdavalt esitatakse teda ülejäänud tegelaste peegeldajana-suhestujana. Nimetamata on sellest komplektist veel perepoeg Markko (Peeter Rästas), kelle põhiprobleem näib olevat risti vastupidine väljavalitu Milvaga: erinevalt Milva enesekesksusest pärsib Markko loomulaadi liigselt püüdlik ?poliitiline korrektsus?, liigne teiste tahtmiste järgi painutamine, karakteri tuuma puudumine.

Karid

Mainisime eespool näidendi kesksete konfliktide suhtelist ?trafaretsust?. Osalt see kehtib, osalt mitte. Kohati ähvardab näidendit oht muutuda sotsioloogiliseks uurimuseks, on väljaloetav autori soov oma tegelastele pookida kõik mõeldavad kriisid ja sõlmed. Ent karakterite käivitamises ja arendamises ning suhteliinide sõlmimises, nende efektses pinguletõmbamises ja veel efektsemas läbilõikamises on Saisio vaieldamatult originaalne anne. Ning Peeter Raudsepal ja Rakvere trupil on olnud oskust ja tahet sellest mitte just kergest materjalist läbi närida ja see kõlama panna viisil, et saalisistuja ei pea hetkekski kurtma igavuse üle.

Kui palju siiski võiks nimelt selle teksti puhul aimata kõikmõeldavaid karisid! Siin on oht hakata mängima keskpäraselt siledat-viledat abielurikkumise stoorit. Või puhtalt soome olustikku, mingit pseudoturkkalikku rähklemist. Või raske sammu ja maadligi suruva elutüdimusega ühiskondlikku turmtule-kriitikat. Või komöödiat. Või tragöödiat. Või farssi. Või tegelikult mis tahes ?anritükki. ?Tundetuse? kavalehel puudub ?anrimäärang ? ja minu arvates õigustatult.

Ehk ongi Peeter Raudsepp toiminud ainuvõimalikult, valides selle, kohalikes oludes mitte just liiga tuttavliku näidendi lavastamiseks piisavalt talitsetud lähenemislaadi, mida parema puudusel võiks ehk nimetada parimas mõttes euroopalikuks: siin on õhulisust, olustikulist puhtust, sündmuste kaared ja pöörded eeskujuliku hoolikusega välja joonistatud. Nähtud etenduse (11. jaanuaril) puhul võiks ehk viriseda vaid viimase veerandiku üle, mille resigneeruv atmosfäär hakkas natuke uniselt maha käima (st etendus lõppes natuke enne tegelikku lõppu).

Igal juhul on ?Tundetus? vesisepoolse teatrihooaja tummisemaid palukesi ja kõik viis osalist võivad arvata ?Tundetuse? rolli oma viimaste hooaegade aktivasse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming