Hääled sinu südames

Vaimuhaigustega kokku puutunud inimesed tunnevad väljendit „hääled peas“. Aleksander Eelmaal on hääled südames.

VEIKO MÄRKA

Tartu Uue teatri „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, dramaturg Donald Tomberg, kunstnik Henry Griin. Mängib Aleksander Eelmaa. Esietendus 21. IV Tartu Uue teatri proovisaalis.

„Sümfoonia ühele“ keskmes on raadio kui väga erilise meediumi mõju inimese psüühikale. Eelkõige on näidendis tegemist Eesti Raadio kui kultuurimälu jäädvustaja ajaloo kaardistamisega dramaturgiliste vahendite abil. Ainus laval viibiv tegelane Johannes Krapp (Aleksander Eelmaa) saab etenduse käigus 90aastaseks ning kuulab raadiost sellekohaseid õnnitlusi. Enam-vähem sama vana on ka Eesti ringhääling. Peategelase nime valik on nii selge sihikuga, et tundub natuke ülearune seda täpsustadagi: esiteks seos maailma ühe kuulsama mononäidendiga, Samuel Becketti „Krappi viimase lindiga“, teiseks „krapp“ kui kõnekeelne sõna raadio kohta.

„Sümfoonia ühele“ on juba kolmas Aleksander Eelmaaga seotud viimase aja lavastus, mille keskmes pole niivõrd karakterid või süžee, vaid emotsio­naalselt tugevasti võimendatud hääled. Pealkirjad räägivad iseenda eest: „Tasandikkude helinad“ Saueaugu teatritalus ja „Hääled“ Esna mõisas. Esimeses oli Eelmaa lavastaja, teises meespeaosaline (lavastas Lembit Peterson Theatrumist). Kõigis kolmes suunavad pealtnäha ilma juhtiva inimmõistuse organisee­rimiseta tekkinud helid inimeste eksistentsi – mõjutavad neid rohkem, kui elus ette tuleb. Vaimuhaigustega kokku puutunud inimesed tunnevad väljendit „hääled peas“. Eelmaal on hääled südames. Kui mõni meie teatriuurija kalambuuritseda armastaks, võiks ta teda nüüd õigusega nimetada Eesti kõige häälekamaks näitlejaks.

Kõige trafaretsemad raadiost kostvad väljendid muutuvad „Sümfoonias“ lausa maagiliseks. Tundub, et need ei jõua laual kõhutavasse vanasse kogukasse krappi mitte konkreetsest stuudiost füüsikaliste parameetritega kirjeldatavate eetrilainete transleerimise kaudu, vaid otsekui jumaliku ettemääratuse läbi. (Teatrisaalis asi niimoodi muidugi ongi.) Üksik vana mees vajab hääli, ta igatseb neid kuulda otse religioosse hardumusega ning see igatsus teebki helid maagiliseks.

Kuna nimetatud kolm näidendit moodustavad oma häältekesksusega tervikliku ja pideva keti, on „Sümfooniat“ eraldi lahti mõtestada üsna pingutav. Mis sellest, et tegu on monolavastusega, mis kestab alla poolteise tunni ja kus õigupoolest midagi muud ei juhtu peale selle, et raadio hakkab suhteliselt ootamatult rääkima ja jääb siis vait. Raadio räägib mitme (kavalehe andmeil kolmeteistkümne) häälega, eri ajastutel ja sekka ka musitseerib. Näitlejal on aga ainult üks hääl reaalajas, mistõttu kujuneb esimesest laval koguni dominant. Väga harva saab mõnes eesti teatrilavastuses elava inimese asemel näha peaosalisena asja, nüüd see aga just nii on („Heliarhiiv – see ei ole naljaasi“). Veel enam: Johannes Krapi tasakaalutu, üksildane ja äbarik karakter jätab ta ka puhtfüüsiliselt väikese tähega krapi varju. Raadio seevastu on muutumatult soliidne ja mõistatuslik, hoolimata sellest, kas ta teeb häält või vaikib. Johannesel on raadiosõltuvus, raadiol seevastu pole esimese olemasolust sooja ega külma.

Alasti hääl on tunduvalt rohkem alasti ja orgaanilisem kui alasti inimene. „Sümfoonias“ näidatakse seda alastiolekut ootamatu ja sugestiivse jõuga („Noodid kohe nagu segasid teda“, „Lõokese laul on kui hümn oma kallimale“). Inimkõne info edastajana on näidendis tagaplaanil. Isegi fraas „Reis Tallinn-Tartu väljub kümne minuti pärast viiendalt teelt. Uvažajemõje passažirõ …“, mis Balti jaamas täidab kahtlemata just seda funktsiooni, mõjub lavastuses nagu Juhan Liivi luuletus. Sellisedki elus pigem negatiivseid emotsioone sisendavad helitekitajad nagu herilane ja metronoom on leidnud kunstipärase käsitluse.

Raadio pole lavastuses kaugeltki ainus häälemaagiaga seotud objekt. Siin esineb ka Eesti looderanniku laulev liiv („See on nukker nutt, ega see ei olegi laul“). Suurt tähelepanu on pööratud heliloojatele, eesti klassikutele Rudolf Tobiasele ja Eduard Ojale, kes ei loonud oma muusikat ju otseselt mitte raadio tarvis. Ameerika Hääl – seegi oli palju rohkem kui paljas raadiosaade. Ka selline tähelepanek, et prantsuse keeles on isegi sõimamine ilus, kuulub ju häälemaagia alla. Lavastaja on läinud koguni niikaugele, et kirjutab kavalehes „Alguses oli heli“, aga see on küll liialdus. Alguses olid taevas ja maa, maa oli tühi ja paljas ning jumala vaim hõljus vete kohal. Ja alles siis hakkas jumal häälitsema.

„Sümfoonias“ ei mõtestata mitte ainult Eesti kultuuriloo viimast 90 aastat, vaid minnakse heli jälgimisega palju kaugemale. David Otto Wirkhaus pani eesti mehed laulma, sest just laul väljendas kõige paremini eesti tunnet. Häälega on juhtunud üpris mõistatuslikke asju: millised vahevariandid tuli läbi teha näiteks saksa kirikulaulu real „Singt’s alle froh“, enne kui sellest sai heleda jaalega Vargamäe Krõõda „Sink sale proo“? Üldse: faktirikkus ja kunstiline mõju on „Sümfoonias“ hästi tasakaalustatud. Kahju ainult, et kõike seda on nii vähe. Teemat võiks vahendada tunduvalt mõjukamalt ja eelkõige teatraalsemas vormis.

Lavastusel on õnnestunud puänt – üldistav, kuid terav: katkend Tõnu Õnnepalu intervjuust ERRi „Ööülikoolile“, kus ta jutustab oma suvemaja vanast raadiost, mis aastakümneid vait oli, siis järsku ootamatult rääkima hakkas ning uuesti vait jäi. Just häälte kui psühholoogilise mõjutaja väljatoomine on selle emotsioonidest ja süžeepööretest vaese lavastuse kandev liin. Jutu sisust ei tee juttu ei Õnnepalu ega Eelmaa.

Lavastuse peamine, ehkki mitte kogumuljet mõjutav puudus on narratiivi liigne keskendatus mõnele ajaloofaktile, näiteks Estonia teatri (mille keldrikorrusel asus rahvusringhääling) pommitamisele 1944. aasta märtsis Nõukogude armee poolt. Kas või seetõttu, et nimetatud fakt ei kahjustanud sisuliselt häälte edastamise järjepidevust, jätkati lihtsalt teises kohas. Ehkki, ka pommitamisega kaasnevad väga huvitavad hääled, nagu vahendab tänapäevane meedia meile kas või Süüriast.