Arvustuse eufemism Šoti näidendi teemadel

Maris Peters

Nuditud ja justkui alles prooviprotsessi x etapis lavastus?  Shakespeare/Türnpu/Tooming, „Macbeth”. Mängivad Jaan Tooming, Anne Türnpu, Andres Mähar, Tambet Tuisk, Kristjan Sarv, Risto Kübar, Gert Raudsep, Sergo Vares ja Jaak Prints. Esietendus teatris NO 99 15. XI.  Mis asi on eufemism? Natukenegi seda laadi asjus kodus inimene oskab kindlasti öelda, et see on see, kui asju ei nimetata õige nimega, vaid öeldakse ümber. Tavaliselt tehakse seda näiteks siis, kui ei soovita nimetatut välja või esile kutsuda. Näiteks vanarahvas ütles „võsavillem” „hundi” asemel või „mesikäpp” „karu” asemel. Sest kes nende kahega ikka nii väga rinda pista igatses. Samamoodi üritatakse kurja väljakutsumisest hoiduda Shakespeare’i  näidendi Macbeth puhul, nimetades seda „Šoti näidendiks” („The Scottish play”). Näidend on vana ja uskumus ammune ning nii rõhutab ka lavastuse reklaam NO99 kodulehel just seda kahtlast ja kurjakuulutavat elementi. Ja pistab siis ikkagi kahtlaseks kuulutatud tükiga rinda. Ja saabki maha millegagi, mida kangesti tahaks defineerida kui lavastuse eufemismi.

Kõrgeks kruvitud ootustega ja põnevil vaatajat, kellele lubatakse enneolematut (ei  saa sõnul seletada ega kirjas kirjeldada) üleloomuliku kogemust, ootab ees lavakujundus, mis näib vihjavat, et tegemist ei ole tavalise lavastuse, vaid n-ö kontsertettekandega: rida toole ja noodipuldid annavad selge vihje, et tegevust ei tasu siit ootama hakata. Siiski, tegelikult on tegevust ja liikumist küll. Seda teravamalt torkab aga silma ühe solisti, Macbethi esitava Jaan Toominga väsinud moega staatilisus. Tema pakub tõesti kontsertettekannet,  kuigi enamalt jaolt särata ja kuidagi väsinultvaevatult. Heakene küll, eks Macbethi võib ette kujutada ka vana ja (elu)väsinud mehena, kuid seda enam tahaks, et seda ei varjutaks kohati piinlikkuse piiril balansseerivad hetked, kui tundub, et tekstiandmises tekib paus, sest osatäitjal on vaja „noodilehte” keerata, aga selleks, et seda teha, tuleb miski asi näpu vahelt kuhugi toetada ja … Kontsertettekande puhul oodatakse enamasti solistilt sama säravat  ettekannet kui päris etendusel, aga seekordne soleerimine jättis (vähemalt esietendusel) küll vana hea haltuura mulje. Kahju: korüfeede õnn ja õnnetus selles peitubki, et nad on alati ühtviisi säravad ja rabavad publikut just sellega, et „kuidas nad küll suudavad”.

Sel taustal jääb natuke arusaamatuks, miks ei ole ratastooli istutatud Macbeth, vaid tema abikaasa, Leedi Macbeth. Anne Türnpu mängitud Leedit vaadates tabasin end küll korduvalt  mõttelt, et ta võiks luua huvitava Leedi rolli pisut konservatiivsemalt tehtud „Macbethi” lavastuses. Mitte et ta säherduses kaasa lüüa tahaks, kuid potentsiaali tal selleks oleks. Antud juhul, kuna ta oli ise üks lavastajatest, tekkis ajuti tunne, et ta oli endale sellesse rolli kuhjanud kõike, mis huvitav ja erutav tundus, ning seetõttu sattunud olukorda, kus tema Leedi vonkles ülejäänute, eriti Macbethiga võrreldes oma rada. Nii oli ta näiteks leiutanud  endale kaunikesti põneva, aga loost välja langeva stseeni nõidadega. Leedi öisest uneskõndimisest oli saanud omamoodi orgia, seda häirivamalt mõjus, et ta kui ristilt võetu välja kanti (ja hoopis valele tõlgendusele tundus asja lohistavat Toominga epiloogis esitatud meieisapalve).

Kui kellestki selles lavastuses kahju oli, siis oli see koor: trobikond noori tarmukaid näitlejaid, kes lavastajate-peaosaliste sära ühelt  poolt varjutada ei ole tohtinud, aga kellele paraku ka mingit alternatiivi polnud pakutud, kuigi nime poolest oli neil isegi nagu mingi kindel roll täita. Muidugi on sellele näidendile nagunii ette heidetud, et peaosaliste kõrval on muud tegelased kuidagi veretud, kahvatud ja üheplaanilised. Ja leitud, et selle üheks põhjuseks võib olla, et säilinud näidendi tekst on juba omaaegne kärbitud mugandus lava tarbeks. Antud lavastuse omakorda veelgi enam  kärbitud teksti puhul aga jääbki koori osaks „koori teha” ja trumme põristada.

Hea küll, ütleme siis, et mingeid huvitavaid nüansse võis selles kaunikesti nuditud ja justkui alles lavastamisprotsessi x etapis lavastuse puhul siiski leida, kuid tõeline pööre tuleb lavastuse lõpus, kui asi lohistatakse tänapäeva ja Macbeth, ei, nüüd siis juba Tooming, tõuseb püsti, et teatada: Uku Masing on sadu kordi parem autor kui Shakespeare. Milleks siis üldse Shakespeare’ile aega kulutada? Võib-olla oleks leidnud piisavalt Uku Masingu tekste, mida ühtse sõnumiga kavasse koondada? Antud juhul oli kahju mõlemast autorist ning publikust, kellele anti mõista, et lollid olete, kui Shakespeare’i vaatama ronite. Ja siis tuleb täringute heitmine, mis peaks publiku kaasama. Ja kui kaardipakist ei tõmmata välja mitte jokkerit, siis ei teagi, kas on hea või halb, et järgmisel õhtul taas kõik kordub. Sest tegelikult  ei usu, et sellisel kujul see justkui häppeningiks sündinud lugu mängukavas kaua vastu peab. Ja kui NO-l nüüd miskipärast halvasti läheb või kellegagi, kes lavastusega seotud, midagi juhtub, eks siis saab ju „Macbethi” süüdistada, seda va neetud šoti näidendit.

P. S. Teatrid võtsid oma mängukavva publiku seas ülipopulaarse „Macbethi” muide siis, kui teatri finantsolukord oli drastiliselt halvenenud. Toona loodeti suurt publikutulu ja seda,  et teater ikka alles jääks. Samuti asendati selle suhteliselt väheste rollidega näidendiga mängukavas muid tükke, kui mõne näitlejaga oli midagi juhtunud. Aja jooksul hakati asju seostama vastupidi: „Macbethis” ei nähtud mitte teatri viimast meeleheitlikku püüet alles jääda, vaid tema hukutajat, näitleja haigestumine või ootamatu surm ei olnud enam „Macbethi” esitamise eeldus, vaid tagajärg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming