Füüsilise teatri kirjud puremised

Iiris Viirpalu

Kummitama jäi tunne, et Renate Valme „Pure mind” on lavastuses „Pung” juba lahti laotatud teemade samalaadseks pusleks kokkupanemine, ent see kõik on fragmenteeritum ja hüplikum. Kompanii Nii „Pure mind”, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Valme. Esitavad Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Maarja Roolaht, Gerda-Anette Allikas ja Imre Õunapuu. Esietendus 27. IX Tartu Uues teatris.

Puhas valge siidiussiga algus, millele järgneb stseen õhkõrna võrguga – on näha, et puhtusega laetud lavaruumi oodatakse just puhta meelega vaatajat. Või antakse alguses vähemalt lubadus see etenduse jooksul puhtaks pureda. Valdavalt kirjususe ja jõulisusega löövas etendusõhtus laseb end aimata läbipaistvus ja kergus, olgu siis ebemepuhumise, sümboolse valge värvi või lõpustseeni näol. Eks seostugi õhk, valgus, avatud ja avar, võimalusi täis ruum puhastatud meelega.
Pidev liikumine füüsilises teatris klassikaliseks kujunenud äärmusliku ekspressiivsuse ja tühjendatud minimalistlikkuse vahel ilmestas kogu lavastust. Niidi tõmbamise rahu sekundeeris kirka kontrastina publikule plakatlikult näkku visatavatele loosungitele ja paroodianootidele, kus põhilisteks tähistajateks kostüümid, muusika ja muidugi liikumine. Füüsiline representatsioon selle ehedal kujul, kõikvõimalike rekvisiitide fantaasiarikas kasutamine sisuedastuse teenistuses on saanud Renate Valme firmamärgiks. Mustast lauast võib saada flamenkopõrand, siis maantee, vahepeal trummikomplekt. Kõnekas on lavastaja oskus pakkuda publikule järjest välja esmapilgul varjus olnud kujundeid – ja seda isikupärases vormis.
Lausabsurdi kalduvad äraspidised võtted tõid mõjusalt esile stampide, ühiskondlike stereotüüpide ja dogmade vastu sihitud iroonianooled. Pärliteks „romantiline” stseen tuules kõikuvate kilekotikaskede keskel (lõpplahendusena hõlmas see terve kilekoti suhu ahmimist), samuti kogu etenduse värvikaim ja koomilisim osa – moeetendus. Viimane tõi catwalk’ile kummastust tekitavad modellid, kes kokku klopsitud üle võlli aetud kehapoosidest ja forsseeritud žestidest. Valme ironiseerib tänapäeva iluideaalide üle ja püstitab teatrist välja ulatuva küsimuse: miks me tajume seelikus meest alati naljana? Rahvus­spordiks on naistekandmine, järelikult on meest kandev naine automaatselt sotsiokultuuriline nihe, kõrvalekalle, mis paneb publiku naeru lagistama. Püüdlikult duckface’i tegev ebaloomulikes poosides väänlev mees on tohutult koomiline, selline naine aga aktsepteeritav? Moeetenduse jätkudes oli näha, kuidas ühel hetkel tekib kastipaigutatul tõrge: sisemine paine põhjustab etteantud rajal käimisel krampe ja kes taluda ei suuda, põgeneb. Kes puikleb, saab löögi näkku.
Ka õhupallid rakendati tänapäeva ühiskonna stereotüüpide kõverpeegli vankri ette: riiete alla topitud pallide katkihüppamine, -torkamine, -kukkumine maske kandvate inimeste esituses ei vaja pikemat selgitust. Valme jätkab lavastusega „Pung” alustatud soolisuse ja inimsuhete teemade lahkamist, tehes seda paradokside ja kehalise otseütlemise või allegooriate kaudu. Tema lavastustes torkab silma juba füüsilise teatri suurkuju Pina Bauschi püstitatud mehe ja naise kuvandi probleemistik, mida Valme lavastustes esitavad kõrge energiatasemega pühendunud noored. Õuna puremine, pidev rollivahetus, poisid tüdrukute süles – kõik liikus suures temaatilises hoovuses, kus rõhk jõuvahekordadel ja nende ümberpööramisel. Rollide vahetus tõusis esile ka alguse siidiussivõrku kujutanud niidipuntra kogumises ühe suust teise kätte. Tegu oli muidu koloriitsest ja end jõuliselt kehtestavast kogumist kerkiva hapra stseeniga, kus pinget kruvis vaikus, kahe inimese vahemaa, lähedus, mis peagi täitis kogu lava. Nii näidati, et publiku veenmiseks ei pea püss alati paukuma ja etendajad higistades rahmeldama. Selleks, et puhtus kannaks, tuleb müra vähendada.
Lavastus mõjus kohati liigse kuhjamisena: erinevalt „Pungast” oli keeruline tabada tervikut, narratiiv välja ei joonistunud ja mõningate stseenide mõju jäi nõrgaks, mis omakorda põhjustas küsimusi nende vajalikkuse kohta. Tekkis äratundmine, et sama võtet või kujundit olen näinud „Pungas” või kohanud mõningates teistes viimase aasta jooksul esietendunud lavastustes (veeämber, valged riided ja ülemäärase „mustuse” eemaldamine kottipakkimisena, lisaks teemapüstitus ja pealkiri võrrelduna „Detoxiga”, lae all kõlkumine lavastuses „samm lähemale”, mehe-naise duetina isiklik ruumi piiride kompamine ja seksuaalsuse teema rinnast krabamise kujul lavastuses „ZUGA teab tõde” jm). Võib-olla on see lihtsalt Eesti etenduskunsti väiksuse karuteene, aga lavapildid sarnanesid nii tugevalt ja seosed olid liiga otsesed, et neist häirimatult mööda minna. Mingis mõttes jäi kummitama tunne, et „Pure mind” on „Pungas” juba lahti laotatud teemade samalaadseks pusleks kokkupanemine, ent „Punga” selgema käekirjaga võrreldes fragmenteeritum ja hüplikum.
Kompanii Nii puhul tuleb kindlasti tähelepanu pöörata osaliste füüsilisele võimekusele, mis lubab sooritada laia valiku trikke. Võrdlemisi pikk etendusaeg nõuab vastupidavust ja oskust hoida energiataset. On rõõmustav, et kõik mängitakse läbi täie raha eest ning järeleandmisi tegemata, seejuures lustlik-mänguliselt. See korvab vaatajale ka mõningad puudujäägid sünkroonsuses, ühtlases esitustempos ja -rütmis.
Lavastuse „Pure mind” kohta ütles lavastaja ise ainult seda, et vaatama oodatakse puremisele ja puhastusele avatud inimesi. Lavaotsi kokkutõmbava tule valguses võiks iga saalisistuja läbi valgustada oma eelarvamused ning astuda pärast etenduse lõppu tänavale ja maailma ootusteta. Vahelduseks ideeta, kuidas peab ja kuidas on comme il faut, et lasta ümbritseval kirjususel end puhtaks pureda ning võib-olla endaltki mask eest rebida.
Korraliku füüsilise teatri näitena on Renate Valme trupp end kindlalt Eesti teatris kehtestanud. Latt on kahe lavastusega seatud, nüüd jääb üle huviga oodata, kas keegi astub Nii kõrvale, et demonstreerida füüsilist teatrit hoopis naapidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming