Väike lind on maailma loomisel suuremast tublim

Jaak Prozes

Sama ootamatu nagu Enn Haabsaare lahkumine siit ilmast oli ta raamatu ilmumine, mis viib meid kivi- ja metalliaegsete uurali tsivilisatsioonide juurde. Oli küll teada, et asjaarmastajast ajaloolane uurib sellist põnevat ainest (vt Sirp 7. VIII 1998), et aga sellest saab üle kümne aasta kestnud mahukas uurimistöö (raamatu tekstiosa on 409 lehekülge + 54 lehekülge kasutatud kirjandust), ei osanuks küll aimata. Sisuliselt oleks tegemist nagu mitmekordse doktoritööga. Tõsi küll, äärmiselt keerulise, kohati teadus- ja fantaasiamaailma piirimail kõndiva teosega. Haabsaar rändab oma raamatus iidsetes müütilistes aegades:  jääajast X sajandini pKr. Ka ränduri teekond on muljetavaldav: sisuliselt kogu Euraasia on ta jälgi täis. Kesksel kohal muidugi Uural ja praeguse Venemaa Euroopa-poolne osa. Ammused ajad annavad võimalusi vägagi erinevatele tõlgendustele, müütidele ja teevad raamatu põnevaks. Keda siis ei huvitaks oma rahvuse ja keele päritolu, ikka need igivanad küsimused: kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme?

Autor ongi püüdnud neile küsimustele vastust leida, kuid see pole olnud lihtne. Pole neil teemadel lihtne kirjutada ega kerge aru saada. Ausalt öeldes nõuab raamatu lugemine väga häid eelteadmisi  soome-ugri rahvaste etnogeneesi, arheoloogia, rahvaluule ja keeleteaduse kohta. Kahjuks aga on kuidagi nii kujunenud, et meie teadmised neis valdkondades teevad paraku vähikäiku. Ja pole ka näha, et olukord niipea paraneda võiks, kuigi meie enda kujunemis- ja kultuuriloo paremaks mõistmiseks oleksid need teadmised hädavajalikud. Ise ütleb autor oma raamatu kohta: „See raamat siin pole teatud mõttes midagi muud kui lisandustega kokkuvõte nende nõukogude arheoloogide ja ajaloolaste töödest, kes lükkasid oma positiivsete uurimustega omal ajal vaikimisi ümber ametlikke,  n.-ö. riiklike seisukohti” (lk 9). Samal leheküljel esitab ta ka oma uurimuse ühe nurgakivi, mille järgi ei ole eestlased tulnud kaugelt idast koos kammkeraamika kultuuriga 5000 aastat tagasi, vaid eestlaste esivanemad elasid praegusis paigus juba igijää sulamisest saadik. Mis puudutab seda, et tegemist on vaid lisandustega kokkuvõttega, siis nii väites on autor küll liigselt tagasihoidlik: faktilisi, terminoloogilisi kui ka järelduslikke uudsusi sisaldab teos märkimisväärselt, lisaks üldistused, mis kohati väljuvad Euraasia piirest.

Seega on autor julge esitama oma seisukohti,  millele aitab kaasa asjaolu, et ta pole vastava eriala teadlane. Autor on juba kümme aastat tagasi Sirbis osutanud, kuidas korrastatud terminoloogia aitab kaasa ajalootunnetuse selginemisele, nõnda võtab ta laiemas mõttes soome asemele merja (kelle nimetus on pärast rahva hääbumist „vabaks jäänud”) ning soome-ugri asemele sõnapaari merja-ugri. Nimelt ei sobivat soome-ugri tähistama näiteks idakaare soomeugrilasi, marisid ja mordvalasi (volgasoomlasi). Volga-soomlaste puhul tulevat ikka pärissoomlased meelde, ja üldse olevat soomeosis pärit ajast, mil soomlasi hõimurahvaste peres ülimuslikumaks peeti. Selliste „tüsistuste” vältimiseks oleks õigem kasutada terminit merja. Samuti seonduvat merjaga sõna mari, mis tegelikult olevatki merja sõna (lk 12).

Olgu vahemärkusena öeldud, et fennougristikas pole terminit merja selles tähenduses kasutatud, merjalastest on räägitud kui XVI-XVII sajandi paiku koos muromlaste ja mest eeralastega väljasurnud soomeugri rahvast, kes elas arvatavasti Volga jõe ülemjooksul (põhiliselt Jaroslavi, Kostroma, Ivanovo ja Vladimiri oblastis). Merja slaavi keelde sulandumist, mis algas juba X sajandil, toetas võimas slaavi ideoloogia (slaavi kristlus). Muuhulgas on  Moskva jõe nime peetud merja päritolu sõnaks (moskainen). Neist terminoloogilistest muudatustest ja seletustest piisab, andmaks aimu, et Enn Haabsaar rändab tegelikult üsna uudsetel radadel. Eestis, aga ka Soomes, on viimasel kümmekonnal aastal löönud laineid erinevad uurali keelepuu teooriad, mis on õhutanud avalikku dispuuti ja tekitanud teadusele nii vajalikku sünergiat. Ei saa neist üle ega ümber ka Haabsaar, kes on võtnud positsiooni, et „uurali keelepuu on kaart maskis ning kajastab uurali rahvaste geneetilisi suhteid kontaktiteooria vaimus” (lk 32). Edasi arvab autor, et ülimalt oluline  on tegelda sündmustega, mis hakkasid siin arenema inimeste asumisega jääst vabanenud alale. Suure tõenäosusega oli see juba nii-öelda uurali rahvas. Paraku nendib autor, et selliste hüpoteeside (loe: uurali maailmapildi) kinnistamiseks napib ressursse, ent indoiraani maailmapildi kehtestamiseks eraldatakse tohutuid vahendeid üle maailma (lk 32).

Peab nentima, et selles on autoril tõesti õigus: kõikidel teadusharudel, mis tegelevad nii kaugetesse aegadesse vaatamisega, on Eestis palju ruumi, vähem ressurssi ja äkki veel vähem on meil tahtmist, oskustki. Ometigi peaks see ju olema meile nii rahvuslikult  kui riiklikult ülimalt tähtis küsimus. Põgusalt peatub autor Põhja-Euraasia algmüütidel, milles erinevate soome-ugri rahvaste maailmaloomise müüdid on jaotatud kaheks: munast loomise müüdid, kus maailm tekib enamasti veelinnu munast, ja sukeldumismüüdid, kus üks veelindudest sukeldub algookeani põhja ja toob üles tükikese maad, millest saab maismaa. Soomeugrilastele on iseenesest omased mõlemad, kuid siiski on tänu neile võimalik aimata soome-ugri rahvaste kontakte eri rahvastega, samuti rännet.  Uurali taevajumalate peatükis käsitletakse häälikulugu, kirjutatakse sellest, kuidas eesti nimeloomes on peidus nii iidsed jumalust ja kaitset väljendavad häälikud, näiteks il-al – seega siis Ilo/Alo, Ilme/Alma, Olev/Alev (lk 68, 70). Või näiteks viidatakse asjaolule, et vene imikud sünnivad soomeugrilasteks, sest lapse kõnesse ilmuvad esimestena vene keelele mittevajalikud häälikud nagu ä, ö, ü (lk 75).

Põhjalikem aga on Põhja-Euroopa mesoliitikumi, neoliitikumi ning pronksi- ja rauaaja keraamika käsitlus (lk 121–288). Neis peatükkides saab hea ülevaate arheoloogilistest kultuuridest, samuti sellest, kuidas need on seotud tänapäeva soomeugri rahvastega. Mida aga ette tahaksin heita, on see, et tihtipeale puuduvad kirjelduste juures geograafilised ja arheoloogiliste kultuuride (Djakovo, Volossovo, Azelino jt) kaardid või on need äärmiselt kehvalt loetavad, samuti puudub arheoloogiliste kultuuride ajaline tabel. See teeb niigi tiheda teksti kohati vägagi raskesti jälgitavaks. Palju pöörab autor tähelepanu etnogeneesile. Üksikasjalikult peatub ta ugri rahvaste sünni juures ja leiab, et ugri rahvad on tekkinud uurallaste  kokkupuutest indoiraanlastega, kes üheskoos XIII sajandil eKr assimileerisid LääneSiberi varasema elanikkonna. Autor on seisukohal, et iraani kultuuri ülekande rahvasteks olid mansid ja protoungarlased (lk 276).

Üldse pöörab autor päris palju rõhku indoiraani mõjutustele soome-ugri rahvaste keeltes ja kultuuris, toetades ühtlasi Oskar Looritsa seisukohta, et nii iraanlase enesenimetus aarialane kui ka sõna ori tulevad  samast tüvest. „Seega võisid iraanlased olla idapoolsete soomeugrilaste orjad” (lk 279). Ühtlasi olevat olnud iraanlased rahvas, kes soomeugrilasi nimetas meesteks: tüvi mar-/ mer-/mur- etnonüümides /mari/lane, /mer/ jalane, /mur/omlane, ud/mur/t tähendab nende, aga ka sanskriti keeles meest (lk 279). Iraanlased ise naispoolena „unustasid” end meheks defineerida, ilmselt on tegemist ajaga, mil nad sõlmisid nii abielusid kui otsisid sõjalist tuge soomeugrilastelt. Alles hiljem defineerisid iraanlased ennast meessemantikaga  etnosena (lk 280). Pikemalt tuleb juttu soomeugrilaste mongoliidsusest, sellekohase osa on Haabsaar pealkirjastanud „Müüt merjalaste mongoliidsusest ja tegelikkus”. Kokkuvõttes leiab autor, et see ongi müüt ja soomeugrilased tuleb lugeda mõningate eranditega europiidseteks, välja arvatud hilisaegadel soomeugrilaste aladele migreerunud rahvastik (lk 340). Ühtlasi kritiseerib ta üht meie tuntumat antropoloogi Karin Marki, kes on mongoliidsust arvutanud valesti ning kelle arvutuste järgi tulevat välja, et Eestist ida pool elavad tunduvalt europiidsemad inimesed (lk 291). 

Edasi jõuab Haabsaar välja ajajärku, mida keel mäletab üha paremini, esitades hüpoteesi, et äkki oli maavald kuningriikide liit. Sõna kuningas ei pruugigi olla germaani päritolu, vaid tegemist võib olla vana soome-ugri sõnaga, komi keeles tähendab sõna kan nii kuningat kui ka riiki, udmurtidel kun riiki, kamassi keeles gon isandat (lk 375). Samuti peatub ta pikemalt merjalaste lool – mis neist sai ja kas tegemist oli maa- või veerahvaga ning kuidas toimuvad identiteedi muutumisega semiootilised transformatsioonid (lk 400).

Kokkuvõtvalt leiab autor, et „Uurali rahvas ei ole nähtavasti andnud seni maailmale midagi originaalset, epohhiloovat, kuid ta on olnud üks neist vähestest tsivilisatsioonidest, kes on suutnud vastu võtta ja edukalt rakendada mujalt tulnud uuendused. Ta ei jäänud ei kivi- ega metalliaega. Kui mujal on transformatsioonid aset leidnud senise etnose kadumise hinnaga, siis uurallaste areng kulges järjepidevalt ja palju muutunud keel jäi  alles” (lk 408). Tegemist on sisutiheda ja väga tänuväärse uudiskirjandusega meie lugemislaual, sellesarnaseid raamatuid pole eesti keeles eriti ilmunudki. Loodetavasti ärgitab raamat uurijaid meie keele- ja kultuurijuurtega põhjalikumalt tegelema. Venemaa soomeugrilased, Haabsaare järgi merja-ugrilased, väärivad jätkuvalt avastamist ja mõtestamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming