Sõnameri: Sõna ja tõlge

Krista Kerge

Eesti keel on jõudnud armutusse tarbimisühiskonda, Euroopa Liidu ametikeelte hulka, neoliberalismi bürokraatia-Mekasse ja veebikesksesse infoühiskonda. Segunevad vaba suuline dialoog ning SMSide ja veebisuhtluse kiirustav kirjalikkus, asjalik kirjavahetus ja kopipastajuriidiline ametitekst, mida seovad kantseleistambid. Iga tekst, mis meie tunnetusviisi või maailmapilti vahendab, teisendab või loob, muudab keelt ka siis, kui selles uusi keeleüksusi ei leidu. Keelendite seosed teisenevad, kasutussagedus või tähendus muutub. Laenata sõnu on osati paratamatu, grammatikalaen aga muudab teksti esialgu mitmemõtteliseks ega sobi asjalikkusega. Küllap seediks meie laenualdis keel kõik uue edukalt, kui ei oleks rühmitumise aeg.

 

Kujutlege end koos lapsega õppimas: otsite forssi juhul a, mille tingimused on A ja B. Võtab aega, enne kui pihta saate: otsitakse objektile mõjuva jõu arvulist väärtust. Tõlkeõpik on jõu mõiste jaoks laenanud uue tüve “paremast” keelest. Kaua on vaieldud, kas terminiks sobib paremini jõud või tung. Üks assotsieerub hästi massiga, teine liikumisega. Kummalgi juhul on Juku emakeeles kogemusega toetatud sõna olemas. Füüsikaline jõud ei ole muidugi seesama, kuid üld- ja erimõistet ühendab kimbuke jõuga seostuvaid tähendustunnuseid. See on omasõna eelis alati. Termini kui oskussõna ja -mõiste sisuline omandamine läheb libedamini. Jääb üle pähe õppida või pihku kirjutada jõu valem. Lisaks mõtte selgusele kannab eesti sõna keele omapära ja ilmekust.

Patt, mida ülal kirjeldasin, on kujuteldav laenamine olemasoleva sõna asemele. Üks laenaja väidab: oskussõna on midagi muud, üldkeele sõna ajab argi- ja oskustähenduse segi; teine lisab: inglise sõna on palju täpsem kui eesti oma. Nii räägitakse hirmunult oma longitudinaalsest uurimusest, selmet leppida pikaaegsega, uuritakse pilgukontakte, mitte silmsidet, sätestatakse millegi mediaanväärtuse, mitte keskväärtuse arvutamise tingimused jne. Seaduses on alaealiste kuritegevuse ennetamisest saanud alaealiste kriminaalpreventiivne tegevus, mis tähendab, et lapsed kellegi kuritegusid vältida püüavad – võõrsõnad ei lase kirjutajal endalgi kohati mõtet jälgida.

Tegelikkuses tuleb iga oskusmõiste nii ehk teisiti teadlikult defineerida, seada tema tunnused mingi tekstina (lauses, lõigus) ritta. Kooliõpik teeb seda lühidalt ja vähema täpsusega, kitsas eriteadlane aga võib mõistele pühendada raamatu, mille… teine teadlane ümber lükkab. Argumenteeritud väitlus on teaduse olemus. Mitte midagi pole lahti, kui pesukaru teadlase jaoks karu ei olegi, raamatukogust on sisuliselt saanud midagi muud ning pikaaegne uurimus tähendab peale kestuse nii objekti kui ka tingimuste püsimist. Sõna on lihtsalt sümbol.

Taanlaste õnnelike nägudega turismirühm laseb end pildistada sildi all, kus seisab Pikk 26. Uurige, miks. Greip – mäletamisi Ellen Niidu sõnaga jõmmelgas – on meile tsitruseline, aga inglane mõtleb seda kuuldes viinamarjadele. Üks keel pole teisest täpsem ega parem. Missuguse sõnaga või mitme sõnaga mõisteid, nende tunnuseid ja seoseid edasi anda, see sõltub keelest. Keelte vahel pole mitte midagi peale tähenduskimpude, millest koosneb inimese mõte. Sõnad tuleb leida igas keeles eraldi.

Võtke ja tõlkige koos sõbraga inimese võõrkeeleoskuse teatud taset kirjeldav lause: Can write straightforward connected texts on a range of familiar subjects within his field of interest, by linking a series of shorter discrete elements into a linear sequence. See, mis kooliajast meenuvaid keskseid tähendusi teades ja tuttavlikke tüvesid mehaaniliselt üle tõstes kokku saab, ei ole eesti keel. Üsna nüüdiseestlase igapäevakeelega sarnase tulemuse võib nõnda saada küll, ainult mõte läheb kaduma. Tükkhaaval saadi punaparteile pugedes munakiviteest jaitsekamennaja doroga ja nüüd teostatakse puuinglase kombel vere koostise testi, selmet vereproovi võtta. Eggstoneway to heaven.

Eesti keel on alati olnud laenualdis ja võõrsõnalembene, sest rangelt võttes uus teadmine, leiutis või mõtteviis tuleb enamasti mujalt. See nali siinkohal on aga  pisaratega pooleks. Just nii me tihti talitame: loeme inglise keeles, ei saa mõttest aru, loome selle kuidagi käsikaudu ning edastame eesti ja inglise tüvesid näivemakeelena segades. Ise mõistame, suhtluses saab mõttest mõttetus. Teie kirjutate õppekava disainist ja lugeja ei mõtle seda või teist tüüpi alusmudelile (Šotimaal üks, Soomemaal teine), vaid arvab, et räägite õppekava kujunda­mise protsessist. Te kirjutate, et suur osa eesti venelasi oskab vabalt linkida seeria lühemaid diskreetseid elemente lineaarsesse sekventsi, ja lugeja mõtleb: jah, näe, reaalainetes on ikka vene koolid tugevamad olnud! Paraku on asja mõte, et nad suudavad eesti keeles lihtsakoeliselt üksteise järele lükkida halvasti seotud lauseid ja fraase. Nagu eestlane… mis keeles?

Laenamine on loomulik, aga sisutäpne ja arusaadav tekst on veel loomulikum. Selge emakeel aitab aru saada, kas kuningal on uued rõivad, aitab kultuuriruumil ajaga sammu pidada ja moodsana püsida. Vastasel juhul ei ole meie lastel head haridust või on meie emakeel õhumull ja nemad…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming