Mihkel Veske 170. Kaasan ja soome-ugri rahvad

Jaak Prozes

Mihkel Veske pärand vajab enamat uurimist ja populariseerimist. 28. jaanuaril möödus 170 aastat silmapaistva keeleteadlase, luuletaja ja rahvusliku ärkamisaja tegelase Mihkel Veske sünnist. Ta oli esimene kõrgelt haritud eesti soost keeleteadlane, kes 1872. aastal kaitses doktorikraadi soome-ugri keelte võrdlev-ajaloolise grammatika alal Leipzigi ülikoolis, mis oli üks tolleaegseid keeleteaduse tippkeskusi. Aastail 1874–1885 oli ta Tartu ülikoolis eesti keele lektor, 1885–1886 viibis Ungaris, kus omandas vahest esimese eestlasena ülikiiresti ungari keele oskuse. Veskest oleks võinud saada esimene eesti keele professor Tartu ülikoolis, aga venestusajal sai talle ilmselt saatuslikuks tema liigne rahvuslikkus. Nii pidi ta olude sunnil jätkama oma teadustegevust Kaasani ülikoolis, kuhu ta siirdus 1886. a sügisest. Kaasanisse aitas tal kohta leida Baudouin de Courtenay, maailmakuulsa Kaasani koolkonna rajajaid, kes ise töötas sel ajal Tartu ülikoolis. Kaasani ülikoolis tegutses Veske soome-ugri keelte õppejõuna kuni oma ootamatu surmani 1890. aastal. Mihkel Veske ametlik nimetamine Kaasani ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks toimus 8. veebruaril 1886. 1887. a veebruaris saabus Veske Ungarist Peterburi. Aprillis sõitis sealt edasi Moskvasse, kus aabitsatki appi võttes õppis väga kiiresti selgeks vene keele, mis siiski, nagu hiljem osutus, ei olnud piisav kuulajate leidmiseks. Alles 6. augustil sõitis Veske Moskvast Kaasanisse. 3. septembril 1887. a pidas ta Kaasani ülikoolis oma esimese loengu teemal „Finnoloogia tähtsus ja edusammud”. Mõnikord on arvatud, et Veske oli Kaasani ülikooli professor, kuid sellele väitele ei ole võimalik leida kirjalikku alust. Kuna ta ei vallanud piisavalt vene keelt, siis oli tal vaid üks üliõpilane – N. Titov. Siiski ei jäänud Veske Kaasani-aeg ka vene teadusloo jaoks tarbetuks: tal ilmus paar raamatut ja mitmeid artikleid. Samuti sooritas Veske kaks ekspeditsiooni soome-ugri rahvaste juurde ja korjas ligi 200 tšeremissi ja mordva laulu. Veske tööd, mis, etterutatult öeldes, jäid pooleli, leidsid tunnustust 16. juunil 1889. a, mil ta sai riiginõuniku auastme.

Kaasanis elas Veske kehvades tingimustes. Palk oli tal küll korralik, kuid võlad olid nii suured, et 200 rublast sai ta kätte vaid 30 rubla. Teadlane elas Nikolai väljakul Juškovi majas kolmandal korrusel korteris 14, madalas väikeste akendega toas. Magamisase oli raamaturiiulite taga. Veske oli väikest kasvu, 164 cm pikkune poissmees. Sõi põhiliselt korra päevas – õhtuti –, mistõttu kannatas alatoitluse all. Töötas öösiti. Parimaks sõbraks oli talle marilane Mari El-ist, Morko rajoonist pärit Kaasani ülikooli üldajaloo professor Ivan Smirnov (1856–1904), kes hiljem ka seda oma mitmes töös märgib. Smirnov on koostanud ka Veske eluloo ja tööde bibliograafia, avaldanud temast ülivõrdelisi artikleid ja samuti nekroloogi.

Kaasanis huvitus Veske volga keeltest. Mari keele seisukohalt on oluline tema uurimus selle murdelise liigenduse kohta „Исследования о наречиях черемисского языка” (Kaasan 1889, 50 lk), mis sisaldab hulganisti Veske enda poolt 1888. a suvel korjatud keeleainest. Selle ja varemgi mari keeles ning mari keele kohta ilmunud kirjanduse põhjal püüdis ta jõuda selgusele mäe- ja niidumari murde ja osaliselt ka nende murrakute häälikuseadustes. Kohe töö algul lükkab ta ümber väite, nagu kulgeks mäe- ja niidumari keele piir piki Volgat. Veske opereerib siin põhiliselt mõistega lääne- ja idamari. Läänemari jaguneb tal Kozmodemjanski (mäemari) ja Jaranski (praegune loodemurre) alarühmaks. Idamari haarab tal nii praeguse niidumari kui ka tegeliku idamari Malmõži ja Uržumi piirkonna.

Käsitledes mari keele hääldusküsimusi ja nende kirjas edasiandmist, toob ta mari keelde redutseeritud ы-tähe, mida teadaolevalt polnud seda keegi enne teinud. Esimest korda kasutati seda 1893. a ilmunud aabitsas. Eesti keelde toob ta mari keelest sõna nulg (mari nulgo) – vn ‘pihta’.

Oma töödes analüüsib ta ka Peterburis, Venemaa Piibliseltsi väljaandel 1821. aastal ilmunud marikeelset Matteuse evangeeliumi, samuti F. J. Wiedemanni mari keele mäemurde grammatikat „Versuch einer Grammatik der tscheremissischen Sprache” (1847). „Leian neis palju ebatäpsusi,” on Veske väitnud, „nagu ka 1837. a. Kaasanis ilmunud mäemari grammatikas „Черемисская грамматика””. Sellele Veske uurimusele on andnud ülipositiivse ja tunnustava hinnangu tuntud mäemari keele uurija dr Liidia Vassikova.

Veske kõige mahukam uurimus on samuti Kaasanis kirjutatud: 1890. a ilmus I köide „Славяно-финские культурные отношения по данным языка”, kus ta püüab selgitada slaavi ja soome-ugri keelte vastastikuseid sõnalaene. Töö on esimene omalaadne fennougristikas. Oma eessõnas rõhutab Veske, et slaavi ja soome-ugri kultuurisuhete uurimiseks on vaja teada nende hõimude praegusi ja endisi asualasid, tunda nende ajalugu, eluolu, kombestikku ja etnograafiat. Selle kõige juurde juhatab meid keele sõnavara. Senised pinnapealsed sõnavõrdlused teda ei rahuldanud. Veske on väga veenvalt näidanud, et kogu Põhja-Venemaa on olnud asustatud soome-ugri hõimude poolt, eriti tõendavad seda arvukad hüdronüümid.

Veske suri 4. mail 1890 südamerabandusse, kirjeldades oma õpilasele pooleliolevat teadustööd. Kahtlustati koguni, kas tema surm oli loomulik. Lahkamine aga näitas, et süda oli tugevasti kahjustunud. Veske maeti Kaasanisse luteri kalmistule, kuid toodi hiljem Eesti Kirjameeste Seltsi esimehe K. A. Hermanni palvekirja alusel Tartusse. Veske sängitati mulda 21. oktoobril 1890 ülikooli uuele kalmistule, teda oli ära saatmas tuhandeid inimesi. 1899. a püstitati sinna ausammas – skulptor Weizenbergi loodud büst –, mis aga kahjuks rüüstati Teise maailmasõja järel. Praegu on sellest alles üksnes alus. Pärast Veske surma oli Kaasani ülikooli soome keelte õppetool kaua täitmata, enne kui asus ametisse taas eesti päritolu mees Nikolai Anderson, kes on kuulsa folkloristi Walter Andersoni isa.

Ekspeditsioon Marimaale

Oma esimese reisi Marimaale tegi Veske 1888. a suvel koos prof Smirnovi ja Kaasani ülikooli etnograafiamuuseumi juhataja Peter Traubenbergiga. Põhiline eesmärk oli muretseda eksponaate muuseumi tarvis, sest muuseumi vastav kollektsioon oli vilets. Teadaolevalt oli Mihkel Veske esimene eestlane, kes maridest ja mordvalastest Eesti ajakirjanduses kirjutas: 1888. a 2. septembril ilmus ajakirja Oma Maa 9. numbris tema artikkel pealkirja all „Uurimise reis Tscheremisside juure”. Uurimisreisi eestikeelsete materjalide järgi asuti teele juunikuus, kaaslaseks esialgu vaid Smirnov. Ekspeditsiooni käigust nähtub, et Kaasanist sõideti mööda jõge Kozmodemjanski, edasi liiguti eritellimusel saadud voorimehega Jaranski maakonda, sealt Vetluga maakonda, siis veel Uržumi ja Malmõži maakonda, kuni Vjatka jõeni. Seega sõideti 500 versta. Sealt omakorda sõideti aurulaevaga mööda Vjatka ja Kama jõge, kuni jõuti Ufa kubermangu maride juurde. Tagasi sõideti mööda Kama jõge alla Volga jõeni ja sealt Kaasani. Aurulaevaga 1500 versta.

Lehelugejale ütleb ta kohe alguses, et „küll sai rohkesti uudist näha ja kuulda!”.

Kõigepealt sõidab ta Kozmodemjanskist Vjatka kubermangu mööda toredat metsa, „puud on siin pikad, sihvakad ja lopsakad”. Tegemist oli põlismetsaga, mille võimsus Vesket imestama pani. Hiljem, läbides metsa, sõites läbi mari küla, näeb ta üht metsatukka, mis marist voorimehe ütluse järgi hiis olevat. Veske tahtis seda kaema minna, aga voorimees ütles, et selliseid pühapaiku on veel küllalt ees ja ilma loata pole sinna paslik minna. Veske pilk aga ei saanud sellelt ära, sest see oli: „just vana Eesti hiis … ennemuistne püha hiie mets … seesama jah!”. Teises külas, nagu selgus oli küla nimi Lombenur (nur on sama, mis eesti keeles nurm), tehti peatus ja peatuti selle pererahva juures, kellel teati samovar olevat. Siseneti ühte nelinurksesse hoonesse, „mille nimi kudo ehk kudõ on, mis eesti keeli koda ehk kodu, mis aga suurem ja puhtam kui enamik Eesti kodadest ehk suveköökidest”. Edasi kirjeldab ta suuremat rahva kogunemist, kes kõik lahkelt riideid ja ehteid pakuvad.

Siis peatub ta jälle maride kummalisel kombel kanda musti jalarätikuid, mis pole ilus. Samuti ei saa Veske aru, kuidas mari naistel kümnete rublade väärtuses hõbedat kaelas on, aga jalas kõige kehvemad viisud. Mari naine aga olevat eht Eesti-Soome nägu, enamasti mustade juustega. „Mulle näitas aga, nagu oleksivad Eesti neiud ja noorikud ilusamad Tscheremisside omadest. Tscheremissi meesterahva kohta ma ei mõista midagi ütelda, näu ja keha moe poolest nagu Eesti mehedgi, aga meie Eesti meeste seas on enam tugevamaid, kerekamaid mehi kui Tscheremislaste seas.” Edasi kirjeldab Veske maride paberossilembust, siis hakkas aga torupill mängima. Külalisi kostitati rikkalikult, suppi pakuti (mari keeles) pad’ist, eesti keeli siis pajast.

Mari töösuhetest märgib ta, et sulaseid talupoegadel polevat. Kõik mehed on peremehed ja maaomanikud, maad on nööri kaupa külade vahel ära jaotatud. Enamasti tuleb 8–12 tessatini mehe kohta (tessatin on 1,09 ha). Põllud on viljarikkad, vili päris Liivimaa moodi. Inimestest on näha, et nad on hästi toidetud. „Tscheremislased elavad tubliste ehitatud, puhastes suitsuta elutubades.” Mõisaid ei ole.

Järgnevalt kirjeldab ta ühte hiit, mis olevat piirkonnas üks tähtsamaid. Marid olevat ristitud, kuid ikka käidavat ka metsas. Veskele tundus, et marid ei tee õiget vahet metsas või kirikus käimise vahel, et jutt kandub vaid sellele, kas ristiga või ristita. Hiide viiakse ohvriande – leiba, vilja ja õlut. Koos Smirnoviga käisid nad koos hiies, kus polnud kerge liikuda, ümber kukkunud puid polnud keegi koristanud, võsa keegi raiunud. Liiguti raskelt, lõpuks keset hiit oli natuke lagedam plats, seal oli pink, mille lähedal tulease. Veske jälgis pingi peal teraselt seda teatavat looduse ürgset jõudu ja oleks veelgi istuma jäänud, kui Smirnov poleks teda hiie servast ära kutsunud (ilmselt Smirnovi suhe hiide oli midagi muud). Samas paneb Veske väga imeks, „et Vene Õigel usul on niipalju vägevust, et võiks ühel ainsal päeval kõik Tscheremissi hiied purustada, aga ta ei tarvita vägivalda, nagu seda mujal pool Euroopamaal on usus asjus tarvitatud; ta laseb rahvast ise risti usu tundmisele jõuda, püüab üksnes heaga oma missionääride läbi paganaid ristiusule äratada ja pöörata. Tõeste Austria Dunai jõe mail on Luteruse usul vähem vabadust kui siin Vene Volga jõe mail pagana usulistel!”.

Maridest suurem osa on aga ristitud, ristimata on vähesed. Aga ristitudki marid käivad metsas oma jumot ja teisi jumalaid palumas ning ohverdamas. Vene keelt räägivad ja sõbralikud on pea kõik marid, sõltumata usust.

Ekspeditsioon Mordvamaale

1889. a kevadel hakkas Ivan Smirnov taotlema taas raha, sest eelmine ekspeditsioon oli õnnestunud ja viljakas, millest annavad tunnistust nii Veske uurimus kui ka tema enda „Черемисы. Историко-этнографически очерк”. Rahasaamine õnnestus ning teine ekspeditsioon toimus 1. maist kuni 1. septembrini. Veske alustas ekspeditsiooni üksinda, 15. mail liitusid temaga Smirnov ja Traubenberg. Marimaal peatus ta Tsalõm-Solas, Sala-bolkos ja Petnuri külas. Kokku kirjutas Veske selle reisi ajal üles üle saja laulu ning korjas hulganisti leksikoloogilist materjali, pannes rõhku terminitele, millega marid tähistavad neid ümbritseva looduse eri nähtusi. Muidu keskendus teine ekspeditsioon mordvalastele, kus Veske käis muulaste õpetajate seminari õpetaja M. Kobajevi (1864–1931) saatel, kes ise oli päritolult mordvalane (õige nimega Makar Jevsejevit  Jevsejev). Alguses külastasid nad terjuhaane, kes on venestunud mordvalased, siiski õnnestus Veskel mõningaid mordvakeelseid sõnu üles tähendada. Veske on märkinud ka, et terjuhaanide ja venelaste riietus erineb oluliselt. Edasi liikusid nad läbi ersamordvalaste alade Arzamassi ja Sergatši maakonna Simbirski poole, kus Veske korjas sõnu ja tegi tähelepanekuid mõningate häälikute hääldamise kohta. Muu hulgas tegi Veske kindlaks, et ersamordva murdes (ta pidas ersa keelt murdeks) on mitu murrakut. Samuti kirjutas ta Kobajevi abiga üles mitu ersa laulu. (Täpsemalt on ekspeditsioonist kirjutanud V. Bezzubov oma 1960. a Saranskis ilmunud artiklis „Научно-педагогическая деятелность Макара Eвсеевича Eвсеева”).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mihkel Veske pärand vajab enamat populariseerimist ja uurimist. Tegemist on meie rahvusliku suurtegelase ja omamoodi ühe esimese soome-ugri silla rajajaga, kelle töid hinnatakse kõrgelt maride ja mordvalaste seas. Samuti vajaks ehk enam kontakte Tartu ja Kaasani ülikool, seal õppisid ja õpetasid XIX sajandi teisel poolel mitmed eesti rahvusliku ärkamisaja tegelased, kelle sealsest tegevusest on siin vähe informatsiooni.