Kas tahame koguda tuntust humaansusega?

Euroopa pagulaste ja väljarännanute nõukogu peasekretär Michael Diedring: inimesed ei ole kastid, mille üle Euroopa hajutamine on logistikute pärusmaa.

MARION PAJUMETS, EERO JANSON

Oktoobrikuus ületas Vahemere rohkem inimesi kui 2014. aasta jooksul kokku. Kokku lepitud 160 000 pagulasest on Kreekast ja Itaaliast teistesse Euroopa riikidesse ümber asustatud alla 200. Kas Euroopa Komisjoni pakutud plaan vastab kriisi ulatusele?

Michael Diedring: Elame pretsedenditul ajastul, mil oma kodudest on pidanud lahkuma enam kui 60 miljonit inimest. Euroopa liidrid ei ole seni mõistnud, et peame kannatajaid abistama käsikäes sõjakolletega külgnevate arengumaadega. ELi liikmesriigid ja liidrid reageerivad kriisile kas liiga aeglaselt või ebaadekvaatselt, suurendades Euroopas kaitset otsivate inimeste kannatusi. Inimõiguste kaitsel ei ole liikmesriigid täitnud endale võetud kohustusi.

Aeglase stardi tõttu pole ümberpaigutusplaan Itaaliale, Kreekale ja Ungarile oodatud kergendust toonud. See tuleks ümber teha katseprojektiks, millega katsetatakse tulevasi solidaarsusmeetmeid pagulaste õiglaseks hajutamiseks üle Euroopa Liidu. Plaan ei anna põgenikele ka sõnaõigust nende paigutamise sihtkoha osas, ent inimesed ei ole kastid, mille üle Euroopa hajutamine võiks olla logistikute pärusmaa. Arvestada tuleb inimeste lootuste, unistuste ja pürgimustega. Samuti on selge, et teatud asjaolud, nagu keeleoskus, peresidemete või oma kogukonna olemasolu, toetavad kohanemist ja lõimimist ning vähendavad edasirände tõenäosust. Kui inimesed määratakse liikmesriikidesse, kus nad ei tunne, et nad saaksid oma elu uuesti alustada, siis nad liiguvad edasi. Me kõik teeksime nii. Ent hoolimata ümberpaigutuskava puudustest ja kogu protsessi venimisest on see siiski parim, mis meil praegu on. Selle lihtsalt peab käivitama. Alternatiive laual pole.

Ümberpaigutamine on vastus suurte inimhulkade ebaseaduslikul teel ja pahatihti smugeldajate vahendusel Euroopasse jõudmisele. See avab küll abivajajatele ukse Euroopasse, kuid on igas mõttes ebamoraalne äri. Kuidas suhtute inimsmugeldamisse?

Tõhusaim lahendus on avada põgenikele seadusliku ja turvalise sisserände kanalid. Peale kurjategijate teenustest vabanemise saaks EL rändevooge paremini ette näha ja juhtida ning põgenikud ei peaks kogema traumeerivaid rännakuid, mille eest nad käivad välja kõik oma säästud.

Miks siis Euroopa seaduslike sisserändeteede avamise eel veel kõhkleb? Nii õnnestuks ju ka loobuda riikidele peavalu valmistavast ümberpaigutamise programmist.

Asi on selles, et veel ei ole esile kerkinud tõelist riigimeest, kes selgitaks Euroopa kodanikele selle lahenduse plusse, kartmata sealjuures kaotada parempoolsete jõudude toetust. Ent peavoolupoliitikute tegevusetuse ja juhtimisest kõrvalehoidmise tagajärjel kasvab just nimelt parempoolsete poliitikute populaarsus, sest nemad pakuvad vähemalt välja visiooni ja plaani. Müüre ja piirivalveüksusi, mis takistaksid meeleheitel inimeste tulekut, ei ole lihtsalt võimalik püstitada ega mehitada. Pikas plaanis kukuks kindlus-Euroopa mudel kokku nii majanduslikel, õiguslikel kui ka moraalsetel põhjustel. Lõpuks tuleb Euroopal ikkagi avada seaduslikud rändeteed.

Paljud eelistavad toetada hoopis kriisi­kollete lähiriikide, nagu Türgi, Liibanoni ja Jordaania, varjupaiga pakkumise võimet. Praegu planeerib Euroopa Komisjon koos Türgiga just seda?

Pingutusi lähimate varjupaigariikide aitamisel tuleb mitmekordistada. Põgenikud ei liiguks kaugemale, kui nad tunnevad, et neil on võimalus rajada lähemal turvaline tulevik. Paljud põgenikud eelistavad elada võimalikult kodu lähedal, et sinna võimaluse korral kiiresti tagasi pöörduda. Edasi liigutakse siis, kui lähikonnas puuduvad võimalused lastele haridust anda, väärikat tööd leida, arstiabi saada, kui puudub tulevikuperspektiiv.

Euroopa Komisjoni põgenike jaotusplaaniga on Eestile määratud 550 pagulast. See põhjustas paljudes poliitikutes ja mittepoliitikutes pahameelt. Üheks põhiliseks vastuargumendiks on Eesti senine napivõitu kogemus rahvusvahelise kaitse andmisega: alates 1997. aastast, mil kirjutati alla Genfi konventsioonile, on vastu võetud 150 inimest?

Proportsiooni arvutamiseks on palju võimalusi, kuid kodu andmine viiesaja viiekümnele sõjapõgenikust või tagakiusamise ohvrist naisele, lapsele ja mehele, ei tohiks küll tunduda ebaproportsionaalne 1,3 miljoni elanikuga riigile. Loogika, et „me ei saa pagulasi vastu võtta, kuna me ei ole neid kunagi vastu võtnud“, ei ole tõsiseltvõetav, arvestades moraalseid ja juriidilisi kohustusi, mida Eesti ELi astudes on vastu võtnud. Eesti on alates taasiseseisvumisest saanud ELilt palju mitmesugust abi. Pealegi, nagu president Ilves hiljuti on öelnud, võib Eesti vajada ELi liikmesriikide solidaarsust näiteks ühiskaitses. Seega on mõistlik, et Eesti aitab pagulasi. Üks Rootsi naine kirjutas hiljuti suhtlusmeedias, kui uhke ta on selle üle, et elab riigis, kuhu pagulased tahavad tulla. Eestlased peaksid otsustama, millises riigis nad elada tahavad. Neid eestlasi on palju, kes tahaksid, et nende riik oleks tuntud oma humaansuse ja kaastundmuse poolest, eriti arvestades kannatusi, mida eestlased on lähiminevikus pidanud läbi elama.

Mida on meil võita suurema hulga pagulaste vastuvõtmisest?

Kaitse andmist sõja ja tagakiusamise eest põgenejatele tuleb käsitada auväärse moraalse ja juriidilise kohustusena. Euroopa riikide kogemus on näidanud, et kui pagulastele anda võimalus õppida keelt, töötada, saata lapsed kooli jne, lisavad nad vastuvõtvasse ühiskonda mitmekesisust, tänulikkust, töötahet, uusi töökohti jm positiivset.

Meil on olnud probleeme integratsiooniga, eriti mis puudutab venekeelset vähemust. Süüria, Iraagi ja Eritrea pagulased on pärit eesti kultuurile kaugetest kultuuridest, nad räägivad keeli, mida Eestis kuuleb vähe, ja neil on seljataga katsumusrohke teekond. Kuidas seekord inte­gratsiooniga paremini toime tulla?

Eesti ei ole esimene riik Euroopas, kes on saanud sellise ülesande. Vaadake näiteks Rootsit, uurige, mis seal toimib ja mida on vigadest õpitud. Teistsuguse kultuuritaustaga vähemuste integreerimisel ei jäeta Eestit üksi.

Vahel võib pagulaste ja nn majandusmigrantide eristamine osutuda raskeks. De jure pagulased võivad liikuda teistesse riikidesse majanduslikel põhjustel, samal ajal kui majandusmigrantidena käsitletavad on olukorras, et nad ei saa koduriiki naasta.

Inimestele, kes tulevad Euroopasse teistel eesmärkidel, tagab ELi õigus samuti põhilised inimõigused, kuid nad ei kuulu siiski spetsiifiliselt pagulasõiguse alla. Aja jooksul on vaja luua seaduslikud Euroopasse tuleku kanalid nii pagulastele kui ka nn majandusmigrantidele. Näiteks Euroopa sinise kaardi ja hooajaliste töötajate direktiivid annavad nn majandusmigrantidele võimalused seaduslikuks sisserändeks. Sisserännanutele, kes taotlevad varjupaika, kuid ei kvalifitseeru pagulaseks või täiendava kaitse saajaks, antakse õigusabi nii võimalustest jääda riiki seaduslikult kui ka tagajärgedest, mida ebaseaduslikult riiki jäämine võib kaasa tuua. Paljud ei taha riigis elada seadusliku aluseta ning pöörduvad omal soovil tagasi. Ma ei sea kahtluse alla valitsuste õigust saata lähteriikidesse tagasi inimesi, kelle taotlus on põhjendatult tagasi lükatud. Ent tagasisaatmisotsusele peab eelnema varjupaigataotluse õiglane ja sisuline läbivaatamine. Eelistama peaks vabatahtlikku tagasipöördumist ning tagama, et tagasisaatmine korraldataks turvaliselt ja väärikalt.

Saksamaa on jäänud oma lahkuses pagulaste suhtes üsna üksi ning isegi seal on toetus hakanud hääbuma. Pariisi sündmused on samuti kujundanud avalikkuse suhtumist tõrjuvamaks. Mida ütleksite inimestele, kes on pagulaste suhtes eitavalt meelestatud?

Pariisis korraldatud brutaalsed teod oli otsene rünnak vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja inimväärikuse austamise, Euroopa väärtuste ja eluviisi vastu. Sellele järgnenud pagulaste demoniseerimise märgid teevad murelikuks. Vastutustundetu keelekasutus võib toita uut võõrahirmu- ja rassismilainet. Selle tõttu kannatavad nii pagulased kui ka uussisserändajad, samuti Euroopas elavad moslemid. Pagulaste segamini ajamine terroristidega on nii moraalselt kui ka juriidiliselt vale. 1951. aasta pagulaskonventsioon välistab pagulasstaatuse andmise inimestele, kes on toime pannud raskeid kuritegusid. Paljud põgenevad Euroopasse sellesama ekstremismi, terrorismi ja vägivalla eest, mis leidis aset Pariisis ja Beirutis. Pagulaste patuoinaks tegemine, piiride sulgemine ja varjupaigainstitutsiooni diskrediteerimine ei aita kaasa terrorismi tõkestamisele. Terroristid püüavadki nende rünnakute kaudu istutada Euroopasse viha ja sallimatust, mistõttu rohkem kui kunagi varem peame jääma kindlaks oma põhiväärtustele, tervitades pagulasi oma kogukonnas ja pakkudes neile väärikat elu Euroopas.

Intervjuu ilmub järelkajana ERV rändekonverentsile „Inimsmugeldamine – Euroopa väljakutsed ja lahendused“, mis toimus 24. novembril 2015. a Euroopa Liidu Majas ning mille üks peaesinejaid oli Michael Diedring.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar