Kas kunstniku vastutust saab abstraktselt mõõta?

Valle-Sten Maiste

Jacques Maritaini idealistlik katse loobuda intellektuaalse veenvuseta väärtustest. Jacques Maritain, Kunstniku vastutus.Tõlkinud Mirjam Lepikult, toimetanud Margus Ott. Kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2012. 120 lk. Jacques Maritain oli prantsuse päritolu neo­tomistlik, Aquino Thomase ja Aristotelese traditsiooni ajakohastada soovinud filosoof. Teoloogiliste teemade kõrval andis ta olulise panuse mitmete valdkondade mõtestamisse. Ühiskondliku mõtlejana oli ta kristliku demokraatia üks alusepanijaid, samuti intrigeeriv metafüüsik, eetik ja moralist, instrumentalismi ja positivismikriitiline teadus- ja haridusfilosoof jne. Mainitud elualadesse puutuvad olulisimad seisukohad on Maritain silmapaistva selguse ja lühidusega sõnastanud essees „Filosoof ühiskonnas”, mis on Mart Raukase tõlkes ja kommenteerituna kättesaadav eesti lugejalegi (Looming 1987, nr 8).

Nimetatud mõtiskluses selle üle, miks on vaja filosoofiat, ütleb Maritain: „Inimesed ei ela üksnes leivast, vitamiinidest ja tehnoloogilistest avastustest. Inimesed elavad ajast kõrgemal seisvatest väärtustest ja reaalsustest. Sellest, mis on väärt, et olla tunnetatud nende eneste pärast.” Ta jätkab: „Sageli väidetakse, nagu varustaks teadus meid üha võimsamate ja üha imelisemate vahenditega. Lõppeesmärgist sõltuvalt võib neid vahendeid kasutada nii heal kui halval otstarbel. Inimelu tõeste ja tegelike lõppeesmärkide määratlemine ei kuulu teaduse valdkonda. See kuulub tarkuse valdkonda. Ühiskond vajab filosoofe selles seoses. Pühakuid vajab ta veelgi enam.”

Maritainile teeb muret hingestatuse või mõtestatuse puudumine uusaegses atomi­seeritud, instrumentaliseeritud teaduslik-tehnilises maailmas. „Tsivilisatsioon kannatab lõhenemise all, mis valitseb eluks ja tegevuseks mõtet andva ideaali ning inimestele seesmiselt omase mõtteviisi vahel,” kurdab Maritain. „Inimeseteadused – psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia – annavad meile hindamatut ning üha kasvavat teavet indiviidi ja ühiskonna liikme käitumise, inimelu ja tsivilisatsiooni põhikomponentide kohta. Meie püüdlusele siseneda inimese maailma on sellest mõõtmatu abi. Kuid kogu see materjal ja mõõtmatu faktide varamu oleks kasutu, kui see jääks interpreteerimata ja meile ei selgitataks, mis on i n i m e n e. Filosoofi ülesanne on see interpretatsioon anda.”

Legendaarseks on saanud üks seik Maritaini noorusest. Maritain oli positivismivaimu elu mõtet laastavast toimest sedavõrd kohutatud, et plaanis koos oma tulevase naisega koguni enesetappu, kui aasta jooksul ei avane perspektiivid, mille nimel elada tasub. Õnneks need siiski avanesid ja Maritain kirjutas oma pika elu jooksul (1882–1973) üle poolesaja teose, kus panustas selle nimel, et indiviidid, maailm, kunst jne ei kaotaks hingestatust – olemist aktualiseerivat olulist komponenti. „Tuleb aeg, mil inimesed oma praktilises elus loobuvad intellektuaalset veenvust mitteomavatest väärtustest. Siit me mõistame, kui tarvilik on sügava moraalifilosoofia toime inimühiskonnale. Ta annab ühiskonnale (või taastab ühiskonnas) intellektuaalse usu tema ideaalide väärtusesse.”

Maritaini probleemipüstitus pole filosoofias muidugi ainulaadne, samadel radadel on liikunud arvukad lähisajandite mõtlejad. David Henry Thoreau kahtles enam kui pooleteise sajandi eest bravuurikalt, kas Maine’il ja Texasel, mille vahele plaaniti telegraafi, ka teineteisele midagi olulist öelda on. Ajastul, mil võime Skype’i vahendusel oma armsamatega tasuta ja piiramatult nii audio- kui videokontaktis olla, mõjub selline skepsis küllap nii obskurantistliku kui ehk ka lausa inimõigusi (mille ülddeklaratsiooni väljatöötamisse Maritain märkimisväärselt panustas) piiravana. Põhiolemuselt pole teaduslik-tehniline ajastu siiski teisenenud: üha kasvava kirega töötatakse pelgast efektiivsuse ja kasvuprintsiibist ajendatuna välja vidinaid, pudinaid ja ka suuremaid asju, ideid, hoiakuid, ilma et mõeldaks, kuidas need vaimselt meie elu ja ilma sobituvad. Elukorraldusel tuleb ikka hoopis vidinate ja vahenditega sobituda.

Üks iseäranis instrumentaalsest efektitsemiskirest haaratud valdkondi on lähisajanditel olnud kunst. Ülevaimad püüdlused ja madalaim haare on kunstis sageli täiesti puntras ja segi. Kaasaegseks kunstiks nimetatu arro­gantne ekstravagantsus on nii ilmne, et meil on sellega tegelejaid lausa üldrahvalikult purkisittujaiks sildistama harjutud. Nii pole ime, et kunsti üle mõtlemine on Maritaini filosoofias erilisel kohal. „Sõnnik ei määri, kuna on tulvil elavaid fermente. [—]… oma hing, oma keha ja teistegi inimeste saatus pannakse proovile igas uues kogemuses, mis iganes saab avada uusi inimlikke horisonte ning et sukeldutakse kangelaslikult kõigesse halba, et seda poeesia abil süüst lunastada”, kirjutab Maritain „Kunstniku vastutuses”.

 Purkilaskmise tagamaadest

Maritain on läbinägelik, põhjalik ning intrigeeriv, seletades, miks kunst, millest paljud on uusajal lootnud vastukaalu tehnilis-tööstusliku maailma masinlikule efektitsemisele, ise vaata et veel sügavamalt samade pahede mülkasse on vajunud. Tõika, et juba ammuste traditsioonide kohaselt ei eeldata kunstitöölt mitte inimliku tahte, vaid valmistatud asja headust, kordab Maritain oma raamatu alguses lausa igal leheküljel ja sedavõrd lakkamatult, et tekib hirm, kas õhukesse raamatusse ka muid tõdemusi mahub. Kunstnik vastutab ennekõike oma teose ees. Kui pole võimast teost, siis olgu kunstniku kavatsused kui tahes head, kunst jääb olemata. See surub kunstitegemise juures moraalsed jm kaalutlused sageli kõrvale.

Samuti kirjeldab Maritain, kuidas püüdlused kunsti mingitele välistele sihtidele allutada või koguni nn rahva teenistusse rakendada ning kunstile omased liialdused on teineteist (üle)võimendada püüdvas vastasseoses. Põnevaim kunsti tänapäevast olukorda iseloomustav mõttearendus sisaldub aga Maritaini raamatu peatüki „Kunst rahva pärast” viimases osas, kus Maritain räägib kogukonna kohustustest kunsti ees, mis seisneb kunsti ja selle väärikuse austamises ning huvitundmises kunsti loomise ja avastamise protsessi vastu. Kunsti mõistetakse meie ajal nii sageli pelgalt meelelahutuse või kujundus- ja toredusasjana või peetakse küll pedagoogilise ja tunnetusliku väärtusega, kuid siiski algeliseks ja oma puuduste tõttu teisejärguliseks inimtegevuseks. Maritain tabab ära, et kunstnikud lubavad endale ühiskonnas ekstravagantseid liialdusi seetõttu, et ühiskonna ja kunstnike vahel valitseb vastastikune üksteist mitte lõpuni tõsiselt võttev suhe. Maritain rõhutab, et „Kunstitööd ei saa sugugi kergemalt ega meelevaldsemalt hinnata kui teadustööd või filosoofiat”. Kui ühiskond oleks sama meelt mitmete marksistidega, kelle arvates on kunstil ühiskonnas oluline kriitiline roll, või koguni Heideggeriga, kelle arvates on kunstil uusi maailmu avav ja ilmsikstoov vägi, küllap tajuksid ka kunstnikud senisest enam vajadust olla loometöös vastutustundlikum.

Maritainiga on tema vastaste ja sihtmärkide osas lihtne nõustuda. Ka kõige nürimeelsemate seas on küllap õige vähe neid, kelle arvates peaksid elus valitsema tänapäevase ainitisusega müügi, tähelepanu ja tarbimisväärtused. Jagan Maritaini hoiakut, et mõeldes hinge- ja vaimuhäälestusele oma ühiskonnas on meil keskajalt ja tomistlikult traditsioonilt üht-teist õppida. Selles pole midagi ainulaadset. Psühhoanalüüsigi puhul, mis Maire Jaanuse sõnutsi on „uute radade otsimine, et saavutada midagi sellist, mida võiks nimetada hingehäälestuseks”, pole tomistlikel jm keskaegsetel mõtteradadel liikumine võõras (vt nt Erin Felicia Labbie, raamatut „Lacan’s Medievalism”).

Võimalik, et leidub siiski küllaga neid, kes näevad elu ning kunsti ühe tõukeprintsiibina uudishimu, uudsusejanu uudsusevõlu enese pärast ega suuda ses küsimuses Maritainiga võrdselt reserveerituks jääda. Uudsus ise pole ometi mingi väärtus, selle vastu võiks meelsasti koos Maritainiga ristisõtta minna. Mirjam Lepikult osutab oma järelsõnas, et sõpradele modernistlike kunstnike seas vaatamata vastandus Maritain oma vanamoodsa kunsti mõtestamise viisiga juba modernismile, mis siis veel rääkida, kui ta oleks pidanud postmodernismiga silmitsi seisma. Kuid küsimus pole ju selles, et taunida uudsusejanu iseeneses. Kuidas aru saada, et mingis aktis polegi muud, kui vaid tähelepanu- ja šokeerimisvajadus, kuidas ses osas kohtumõistjana pädev ja õiglane olla – see on küsimus ja sugugi mitte nii lihtne küsimus.

Naistevahetuse ja metroseksuaalide maailmas

Maritain osatab essees „Filosoof ühiskonnas” vaoshoidmatust eraelu ning intiimsfääris: „Sest paljalt materiaalsel INFORMATSIOONIL või mõnel Kinsey aruandel inimkommetest on pigem kalduvus mis tahes ühiskonna põhiuskumusi raputada”. Time kirjutas 1953. aastal, et Alfred Kinsey avastused seksuaalsuse vallas avavad silmad samamoodi nagu Kolumbuse omad geograafias. Sellele vaatamata pole seksimaal geograafiaga võrreldavat selgust saavutatud ning homoseksuaalsuse varjundite tuvastamise juurest on Kinsey instituudi vaatlejad nüüdseks jõudnud naistevahetuse, grupiseksi, orgiate, truudusetuse ja juhusuhete, bi-, trans-, metro- jm seksuaalide ja veel palju keerulisemategi asjade segasesse maailma, mis laotab end laiali üha tagasihoidmatumalt.

Elame kummalisel ajastul, kus elatanud diskor ja vananev tipsi arutavad täieliku enesestmõistetavusega, vähimagi häbi- ja ebamugavustunde ilminguta meelelahutusraadio hommikuses äratusprogrammis, mis tunne on üht teatavat kala (ja ka kalu) läbi tagumiku sisse ja välja ajada. Raadio mängib üle rahvast tulvil kaugliiniautobussi, mille unist rahu see teemaarendus kuidagi ei raputa. Mitte ainult niisuguste asjade peale mõtlemine, vaid ka nende üle avalik arutamine ei näi olevat enam eriliselt skandaalne. Kõnealuse raadioprogrammi puhul on selge, et tegu on pornoga, sooviga end tähelepandavaks teha räigelt, vahendeid valimata.

Kuidas ent suhtuda prantsuse uuemasse kõrgkunstilise taotlusega filmiloomingusse? Näiteks taiestesse nagu Laurent Bouhniku „Q”, kus erootika ja porno piir on mitmes mõttes väga hägune, Małgorzata Szumowska filmi „Elles”, kus näitlejannadele on leitud omajagu haigemat rakendust kui meil Sulev Keeduse filmides (Joanna Kuligu kangelanna naeratab õnnelikult, kui vanamehed tema peale urineerides pihku tagumas käivad). Või ka Pascal Arnoldi komöödiasse „Ühe prantsuse perekonna seksuaalkroonikad”, kus ema paneb imeks, et koolis tekitab pahandust niisugune väike asi, et tema poeg masturbeerib bioloogiatunnis, ning võimaldab heatahtliku enesestmõistetavusega lastel ja nende sõpradel viljeleda kodus biseksuaalseid orgiaid?

Maritaini häirinud Kinsey aruannetes oli eelosutatuga võrreldes juttu veel üksjagu süütutest asjadest. Ometi ei saa üheselt öelda, et kõnealustes filmides puudub kunstniku vastutus ja ideedega ühiselu aluseid hävitavalt (nagu Maritain tänapäeva kalduvusi sildistab) ümber käiakse. Neis ühtaegu võlu ja ohtu täis filmides ei saa näha ka tingimata kunsti kunsti pärast, mida Maritain õigustatult absurdseks peab. On täiesti alust loota, et kõnealuste režissööride hinges on armastus ja mõtetes sõnum, et kõnealuste filmide tegijad on soovinud hingi mõjutada ja ideed teenida – just nii, nagu nõuab Maritain, ning seejuures on kunstnike kõrgemaks sihiks olnud ka inimkonna edenemine nüüd ja tulevikus.

Moraal ei kuulu ainitiselt heteroseksuaalsete kindlate paarisuhetega maailma. Homo- ja biseksuaalsuse või ka orgiailmingutega maailm ei pruugi tingimata olla ebamoraalne. Lucien Febvre kirjeldab näiteks raamatus „Taevane ja maine armastus”, kuidas varauusajal elanud Marguerite de Navarre’i hingehäälestus ja maailm oli vägagi idealistlik, ehkki tema seksuaalelu peaks Benjamin Spocki arusaamade kohaselt pidama pordupõhja sabatiks. Demokraatliku ühiskonda soovib Maritain ometi näha otseselt normatiivses raamis: „… vabade inimeste ühiskonna alus on põhimõtteliselt moraalne. Siit leiame terve hulga moraaliprintsiipe. Printsiibi inimisiksuse väärikusest, inimõigustest, inimeste võrdsusest, vabadusest, seadusest, vastastikusest lugupidamisest ja sallivusest ning inimestevahelise rahu ideaali”.

Kunst ja abstraktsed ideaalid

Kunstnike subjektiivsetest arusaamadest rääkides ta nii jäik ei ole. Essees „Filosoof ühiskonnas” ütleb Maritain, et Kinsey tüüpi faktidega seksuaalelu avaruse ja võimalustemere kohta peab kaasnema „tõeline teadmine inimese kohta, mis põhineb tarkusel ja filosoofial”. Niisugust teadmist ja tarkust sisaldavat mõtestust vajaksid ka eelosutatud võlu ja ohtlikkuse piirimail ekslevad filmid. Mainitud filmide puhul on vaja vaagimist, kuivõrd on nende ekstsentrilisus õigustatud, kuivõrd tasakaalus filmi enda ja ühiskondliku kontekstiga. Julge kunst vajab ikka mõtestust, poleemikat, kriitilist vastuvõttu. Just siin ilmnevad Maritaini raamatu nõrkused.   Abstraktsete ideaalide põhjendajana on Maritain veenev ja tugev. Suund, kuhu Maritain tahab kunstnikke ja kunstielu kallutada, tundub olevat õige. Sümpaatne on seejuures, et Maritain hindab kõrgelt kunstnike vabadust ning on tõrges isegi eksistentsiaal-marksistliku „angažeeritud kunsti” suhtes, rääkimata mingist riiklikust kunstielu reguleerimisest.

Ometi haarab näiteks Cynthia Freelandi üksjagu samasuguse temaatikaga raamat „Kas see on kunst?” vaatamata sellele, et ta on Maritainiga võrreldes vähem sügavuti idealistlik, probleemidest kuidagi asisemalt kinni. Joonistades avapeatükis Andres Serrano „Pissiva Kristuse” ja Robert Mapplethorpe’i „Jim kuseb Tomile suhu” jm teoste najal välja kaasaegse kunsti ekstsentrilisuse ja problemaatilisuse, näitab Freeland eri teooriate toel, kuidas esmapilgul ehk kummalistel kunstinähtustel on meie ühiskonnas ja omas kontekstis siiski tähelepanuväärne koht ja tähendus. Kas kunstniku vastutustunnet saab ikka kuidagi idealistlikult ja abstraktselt mõõta? Sügav abstraktne idealism on kahtlemata hinnatav ja vajalik, ent ei asenda sisulist poleemikat konkreetsete tänapäeva kunsti ilmingute ümber, nende poolt ja vastu.

Ehkki „Kunstniku vastutus” on Maritaini üks hilisemaid kunstialaseid kirjutisi ja sellisena omamoodi vaadete kokkuvõte, tuleks Maritaini kunstiarusaamadest laiema pildi saamiseks ehk tutvuda ka tema pisut varasemate töödega. Maritain armastas kirjutada pigem laiemale publikule kui erialaprofessionaalidele, kuid „Kunstniku vastutusest” seitse aastat varem, 1953. aastal avaldatud „Loov intuitsioon kunstis ja luules” avab nii kunsti üle mõtlemise klassikalisi ja keskaegseid traditsioone kui terminoloogiat nõnda, et see võiks „Kunstniku vastutusest” saadavat pilti täiendada. Samuti kõrvutab Maritain „Loovas intuitsioonis” lääne kunsti ida omaga, millega ta tutvus oma elu teises pooles ning kus ta nägi läänega võrreldes vähem kunstniku isekust ja isiksust ning rohkem looduse vaimselt vastuvõetavale avamisele pühendumist. Igal juhul tuleb aga nõustuda tõlkijaga, et Maritaini vaated on jätkuvalt väga asjakohased, ja tänada teda, et ta on meie kunsti üle mõtlemise horisonti oma viimaste tõlketööde ja järelsõnadega (lisaks Maritainile ka Merleau-Ponty) tublisti avardanud. Jääb loota, et Mirjam Lepikult jätkab nii Maritaini kui teiste kunsti mõtestavate autorite tõlkimisega juba lähitulevikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht