Kafkarna – vaikivad inimesed

Tiit Hennoste

Kõige taustal elab ja tegutseb vaikiv, normaliseeritud mass. Need on inimesed, kes läksid kaarega mööda vaenatute sugulastest, keda nad kunagi olid tundnud. Mariusz Szczygieł, Gottland. Tõlkinud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits. Kujundanud Matthias Sildnik. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2014. 200 lk. Praha on hämuste hommikupäikeste linn, kus kõik mõjub ebareaalsena, viirastusena teisest ilmast. Eriti kui vaadata linna peale Püha Vituse katedraali juurest. Esimest korda sattusin Prahasse aastal 2003. Seega äpi-eelsel ajastul. Hotelli tellimine on üpris keerukas protseduur. Tahtsin paika kuhugi Švejki-kvartalisse, aga ei saanud. Siis võtsin hotelli otse Václavi väljakul, sest see oli kahtlaselt ja hirmuäratavalt odav. Hotelli nimi oli Grand Hotel Evropa. Selle kauni juugendmaja leiate igast Praha raamatust. Selle kaunis juugendkohvikus olla istunud Kafka. Aga kui astuda kaunist juugenduksest tuppa, siis leiab eest roheliseks värvitud kuudi, mida eraldab teistest papist vahesein ja täidab ühiselamu stiilis mööbel. Ühesõnaga, iga samm selles majas tõi pöörde ja ühendas endas maailmad, mis minu ajus kokku kuuluda ei saanud. Selles hotellis olen peatunud veel kolm korda.

**
Korralikult komponeeritud raamat algab lausetega, mis annavad võtme. Selle raamatu võti on fraasis „tegelikkuse korrastamise soov”, mis ilmub raamatu teises lauses autori kommentaarina kuueaastase Tomaš Bata küsimusele „Miks siin niimoodi haiseb?”.
Raamatu esimene lugu räägibki Bata jalatsiimpeeriumist, mille märksõnad on „organiseerimine” ja „optimism”, „kuulekus” ja „töö”. Ja „totaalne kontroll”. See on alluvate elu organiseerimise suurejooneline projekt. Vabastame naised kodutööst ja müüme neile kõike sööklates. Ehitame töölistele ühesugused elamukarbid ja nummerdatud tänavad. Ametiühingud ja kommunistid vihkavad Batat ja tema ideid. „Batal on inimelude monopol,” kuulutavad ametiühingud.
Midagi uut selles maailmakorras ei ole. Vägisi tuleb pähe, et Batade pisiimpeerium kordas sovettide ja natside võtteid ja mõtteid. Ainult Batad ei olnud natsid ega kommud. Nad õppisid hoopis ameeriklastelt, rõõmu ja organiseerituse loojatelt number üks.
**
Siis tulevad teised lood. Näiteks.
Lugu näitlejannast, kes esines natsisaksa filmides ja oli väidetavasti Goebbelsi armuke. Naisest, kes räägib samast asjast eri jutte, armastab, nutab ja minestab ühesuguse kergusega. Oli see vaid noor naine, kes ei saanud asjast suuremat aru? Näitlejanna, kes elas vaid karjäärile? See oli naine, kes pandi sõjakurjategijate nimekirja, kuigi tema kohta ei leitud kümneaastasele otsimisele vaatamata ühtegi märki, et ta olnuks kollaborant.
Lugu kujurist, kes sai võimaluse luua suurim Stalini monument kogu maal. Üldiselt on see igale Nõukogude Eesti kultuurilooga kursis inimesele tuttav lugu totakast monumendist, parteilistest nõudmistest ja rahva irvitamisest. Sellel monumendil seisab Stalin ja tema selja taga tööline, agronoom, naispartisan ja Nõukogude sõdur. Selle kohta räägitakse, et see näitab, kuidas kõik Stalinile persse poevad ja et monumendil hoiab partisan kätt sõduri munadel. Seda lugu kuulnud autor laseb ennast maha.
Lugu poplauljannast, kellest sai Praha kevade sümbollaulja, kes hävitati võltsitud pornopiltide abil ja vaikiti olematuks isegi küla, kuhu ta elama asus. Ja teisest lauljannast, esimese triokaaslasest, kes tegi režiimiga koostööd ja kellest „õnn mööda ei läinud”. Teda kuulati heldinult ja ühtaegu mõnitati kommunistliku peaministri armukeseks. Aga ka sellest, et iga inimene, kes sai saatja aadressita pildi alasti lauljannast, sai sõnumist aru. Käitu kuulekalt, muidu juhtub sinuga samamoodi.
Lugu „kubistlikust” inimesest, kelle nimi on sopakirjanik Eduard Kirchberger alias stalinistlik tööliskirjanik Karel Fabian. Kes istus natside koonduslaagris vastupanuliikumise liikmena, elas üle kohutavaid piinamisi ja reetis oma kaaslased. Kes põgenes peale kommunistide putši 1949 ja tuli paari kuu pärast tagasi. Kes oli pealekaebaja ja informaatorite vabatahtlik värbaja ja samas teatas kõigile, et ta on agent. Mees, kes oli kõigiga kena. Mees, kes nõudis oma tütardelt tingimusteta kuulekust. Kui ta pääses 1960. aastatel uuesti kirjutama, kirjutas ta raamatu naisi ja lapsi tapnud ohvitserist, kes leiab kõrges palavikus ainult ühe tõe. Kui inimene tapab, siis pole tal õigust elada. Ta võib ainult eksisteerida. See stseen on väljakannatamatult sarnane stseeniga Albert Kivika novellist.
**
Suurem osa lugudest räägib Praha kevadele järgnenud ühiskonna „normaliseerimise” ajast. Nende lugude tegelased on kirjanikud, kunstnikud, näitlejad, poplauljad, lavastajad. Ühesõnaga kultuurintelligents, Praha kevade vedur.
Suurte lugude sees on lihtsalt faktid inimestest, kes normaliseeriti avalikkusest minema. Neist said aknapesijad, katlakütjad, vabrikutöölised jms. Need ei ole lood vabatahtlikest katlakütjatest ja öövahtidest, kellele see oli võimalus olla maksimaalselt sõltumatu nõukogude süsteemist.
Lugude sees on lood inimestest, kes kirjutasid alla petitsioonidele, mis mõistsid hukka neid, kes mõistsid hukka süsteemi. Ka kes ei taju siiani, et tegid midagi viltu. Nende argumendid on lihtsad ja väga tuttavad: meid oli palju ja kangelast mängida polnud mõtet. Hulk vabastab. Elu tahab elamist. Selle seltskonna kohal kõrgub pooljumalana kohalik megastaar Karel Gott. Mees, kes tegi vajalikud sammud kaasa. Kelle muuseumiks on Gottland. Ja kelle maailmapilti annab edasi otse Putini Venemaa maailmast pärinev lause, et seesama süsteem valitseb kõigis režiimides.
Need lood on vastikuseni tuttavad. Ei, ma ei suuda leida ühelegi neist üksühest vastet. Need on lood, mis võinuksid juhtuda, ja tükkidena juhtusid N Eestis kogu aeg. Aga üks asi on erinev. Suures osas on need lood normaliseerimisaegsest Tšehhimaast. See oli N Liidus Brežnevi aeg. Tšehhimaa karistusmaailm meenutab vaid killuti Eesti oma. See, mis sealt paistab, meenutab stalinistlikku jälitushullust ilma otseste tapmisteta. Midagi, mille põhjuseks tundub olevat ülemuste pidev pisike hirm, et nad ei suuda olla meele järele suurele vennale. Ja soov maksta kätte neile, kes rikkusid nende rahuliku elu.
Aga kõige taustal elab ja tegutseb vaikiv, normaliseeritud mass. Need on inimesed, kes läksid kaarega mööda vaenatute sugulastest, keda nad kunagi olid tundnud.
Need on inimesed, kes kuulasid meediast kedagi reeturiks tegevaid tekste ning said endale öelda „meie ei ole sellised, me oleme paremad”. Mõni uskus ja leidis, et tema on kindel kui kalju. Teised andsid endale aru, et elada saab ainult siis, kui teha süsteemiga koostööd.
Need on inimesed, kes seniajani keelduvad rääkimast, sest „see pole lugu, mida meenutada”. Inimestest, kelles elab autori arvates alusetu hirm. Neil inimestel on hirm, ütleb talle stalinismi uurija. Viimased viisteist vaba aastat on nende vanade inimeste elus vaid lühike hetk, mis ei anna kuidagi kindlust tuleviku suhtes. (See lõpp jäi mind kummitama. See näitas mulle sümpaatse autori teist poolt. Tahtmatust mõista inimese hirmu olemust.)
Need on inimesed, kes mõistavad seniajani vastu astunud vaikides hukka, sest tunnevad endal vaikivat kaassüüd. Need on inimesed, kes lähevad nüüd Gottlandi otsekui saama tagantjärele lubatähte oma elatud elule. Me elasime sama elu – ja meie elu on olnud õige. Või vähemalt vaid veidi viltu. Minevikuga on kõik korras. Sest tähtis, ei, kõige tähtsam on alati vastu tulla süsteemi ootustele.
Raamatus on lugu sellest, kuidas praegusaja Tšehhi loetumaid tabloide Blesk pildistas üles kuulsa lauljanna prügikasti ja paljastas väidetava abordi aastakümneid tagasi. Autor kirjutab: „Küsin, mille poolest see erineb kommunistliku Julgeoleku meetoditest.” Kõige poolest, vastab talle üks Bleski ajakirjanik. „Esiteks, vastupidiselt julgeolekule tuleme meie vastu ühiskonna ootustele. Teiseks pole meie kirjastusel midagi tegemist kommunismiga, sest me oleme Šveitsi kapitalistlik kontsern.”
**
„Kollaboratsionism” on sõna, mida me peaaegu kunagi ei kasuta, kuigi see on Eesti ajaloo kese.
Mis on kollaboratsionism? Koostöö vaenlasega sõja ajal oma maa vastu, ütleb Wikipedia. Me kõneleme 1940. aasta kollaborantidest. Oli siis sõda või ei olnud? Maailmasõda oli, aga Eesti-Nõukogude sõda ei olnud, oli hääletu alistumine, mis alles Sinimägedel muutus surmaeelseks vihakarjeks eelmise alistumise pärast.
Kes oli õieti see, kes vaikides alistus ja Eesti Vabariigi ära andis? Kas naistearst Johannes Vares? Või president Konstantin Päts?
Me ei kõnele natsiaegsest kollaboratsioonist. See lükatakse kõrvale lausega: meie liitlane võis küll olla vale, aga vaenlane oli õige. Kummaline on vaid see, et just sama lauset võiks pruukida (ja on mõnikord pruukinud) ka teine pool, rääkides võitlusest fašismi vastu koostöös sovettidega. Veel olulisem on aga selle lause seos kollaboratsionismiga. Kollaboratsionism nimelt ei küsi vaenlase järele, ta küsib just selle järele, kellega koostööd tehakse. Ja see muudab sõna tabuks, millest on parem eemale hoida.
Aga sellega jääb ka küsimata kõik see, mida oma lugudes küsib see raamat. Kes on kollaborant? Mida tähendab töötada koos okupantidega? Mille poolest see erineb töötamisest okupantide heaks? Mis määrab piiri? Kust algab ja kus lõpeb vaba tahe sõja- ja okupatsiooniajal? Kui tõsiselt tuleb võtta Ain Kaalepi lauset, et kestva okupatsiooni ajal on kollaboratsionism kohustuslik?
Ja lõppeks: kes määrab piiri? Kellel on õigus öelda teisele: kollaborant. Kas ja kui palju tundis igaüks ennast kaasvastutavana? Jah, oli võimalik maksimaalne vabadus riigist. Mida madalamale ühiskonna hierarhias inimene ennast jättis, seda suurem oli ta sõltumatus ja seda väiksem ta suhe selle võimuga. Mida kõrgemale ronib ahv, seda kaugemale paistab ta punane perse, ütlevat Aafrika vanasõna. Aga Kafka küsimus jääb: mis on inimese süü?
**
See on raamat süsteemist, mille mõju on alati kahepalgeline. Süsteem loob masinavärgi, mis orjastab inimese ja laseb sellesama kaudu sama inimest paremini elada. See on raamat süsteemi kahepalgelisest mõjust inimeste peale. Ja sellest, kuidas inimene käitub selle süsteemi suhtes.
Lõpuks on XX sajandil olnud kolm suurt organiseerivat võimu, kelle suureks eesmärgiks on kontrollitud ja juhitud rõõm. USA, Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit. Need süsteemid laenasid üksteiselt ideid ja mõtteid. Aga nende süsteemide vahel on piir. Vahe on esiteks selles, kui palju on süsteemi sees tasakaalustavat jõudu ja kui avalikult see tegutseda saab. Teisisõnu demokraatias. Ja vahe on selles, kui palju on neid, kes ei lase ennast vabatahtlikult organiseerida. Kelles puudub see pidev pisike ohutunne, mis sunnib vaikima seal, kus peaks rääkima, ning tegema pidevaid pisikesi kompromisse, millest kumuleeruvad suured kuriteod. See vahe on põhimõtteline. Süsteem kas loob või ei loo seda hirmu.
Paneme kaks mõõdet kokku ja saame lihtsa skaala, mille üheks teljeks on demokraatia ja teiseks teljeks hirmu määr. Sellele skaalale saab paigutada nii kingavabrikandi impeeriumi kui Eesti Vabariigi.
**
PS Selle raamatu kõige olulisem sõna on „vaikimine”. Aga lõpuks näitab raamatu olemasolu ise, et keegi ikkagi hakkab rääkima. Keegi, kes on mõelnud järele ühiskonna ja iseenda üle. Raamatus on pisike lugu kirjanikust, kes emigreerus enne kommunistlikku putši. Kakskümmend aastat hiljem ütleb ta, et emigreerus iseenda eest, sest kartis seda, mida ta võinuks korda saata kommunistide võimu all. Selle üle tasub mõelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming