„Helekamber“ eesti keeles

Linnar Priimägi

Valik „Camera lucida“ eestikeelse väljaande kujundusi.

Valik „Camera lucida“ eestikeelse väljaande kujundusi.

Paul Kuimet

Roland Barthes, keeruline inimene ja nakatav mõtleja, oli grafomaan. Ta kuulus prantsuse esseistikakoolkonda, mille alguses seisab Montaigne, ja jätkab tema joont. Nad mõlemad teavad ainult üht kirjasuunda: edasi. Nad ei tõmba iial midagi selja tagant maha. Kui mõte sõlme jookseb, siis nad mitte ei kohenda varem öeldut, vaid püüavad välja vingerdada, evitades mingeid ennekuulmatuid ad hoc-mõisteid ja mässides ennast ning lugejaid veel suuremasse segadusse. Roland Barthes’i puhul on teada, miks. Tal polnud elus eriti kedagi armastada peale iseenda – ja ta armastas ennast jäägitult. Kõik tema tekstid on protokollid, autopsühhograafia. Tema meetod seisneb iseenese – targa ja tundliku katseisiku – proovilepanekus. Ta vaatab, kuidas asjad talle mõjuvad, ja kannab siis ausalt ette. Kuidas tema peal töötab reklaam, kuidas mood, kuidas kirjandusteos, kuidas foto …

Nüüd jõudsimegi fotoni. Tema parim raamat, mida olen sattunud lugema, on surma-aastal 1980 ilmunud „La Chambre claire“, „Helekamber“. Vist inglise tõlke mõjul on nüüd eestindus ilmutatud nime all „Camera clara“ – täiesti asjatult. Iga kord, kui prantsuse vaimu kiiratakse läbi inglise keele prisma, haarab mind tunne, et olen sattunud poolharitlaste hämarasse seltskonda. Mul on täna barthes’likult viha tuju – küllap nõnda kõlbangi temast kirjutama –, sestap meenutan Franz Grillparzeri ütlust, et mitu eeslit in concreto annab kokku ühe eesli in abstracto – ja see on üks kole loom. Ma pole eesti tõlget lugenud, ei taha riskida. Isegi juba vihane.

Roland Barthes’i prantsuse keel on väga peen. Seda peenem, et ta kompab keelega oma hinge samme fotograafia kitsal nööril. Et ta püüab väljenduda õrnalt ja täpselt, endale jumala eest liiga tegemata. Niikuinii on tundmused, mis teda valdavad noid raamatusse trükitud fotosid vaadates, nii volatiilsed, nii efemeersed, nii fragiilsed, et lugeja peab tekstile lähenema sulgpehme skalpelliga. Iga järsk mõistmisliigutus lõhub pildiportselani.

Ja hirmus kannatlik peab olema, et Roland Barthes’ist üldse aru saada. Ta ise mõtleb kiiresti, kardab tundmussaba käest kaotada, tõttab isegi omaenda mõttest ette. Aga lugeja peab minema mööda tema teksti aeglaselt-aeglaselt. Kui tuleb keerulisem koht, siis peab nagu tsirkuse elevant enne londiga proovima, kas trumm ikka kannab, enne kui peale ronida. See muudab Roland Barthes’i autorina peaaegu intiimseks. Teda ei saa lugeda ega mõista distantsilt. Tuleb minna väga lähedale. Londiga tugevust proovida.

Aastal 1806, kui Jena põles, vaatas Hegel oma ülakorruse aknast välja ning nägi Napoléoni alt mööda ratsutamas. Jena põles, Hegel pidi kibekähku lõpetama oma käsikirja – „Vaimu fenomenoloogia“. Tal ei olnud aega pikalt järele mõtelda, leegid lõõmasid akna taga, Berliini ülikool ootas, ta peaaegu et viskas viimased peatükid paberile. Lugege! Kõik sõnad on valed – aga kogupilt on kokku õige. Ta kirjutas visiooni, mitte vokaableid, tal oli ükskõik, mis sõnu panna – et aga pilt saaks paberile. Ja valgus sai.

Ka Roland Barthes’i vahekord sõnamaterjaliga on keeruline. Kellel pole tema mõttepilti silma ees, see ei tarvitse üldse aru saada, mis ta jaurab. Veel seesama paralleel: kui Immanuel Kant on mõistetav liitmistehte tulemusel (et vaatame kuidas ta on mõisteid defineerinud ja nendest ütlusi koostanud), siis Georg Wilhelm Friedrich Hegelist saab aru saada ainult jagamistehte abil: teda kuulmaks on tarvis enne teada, millest ta räägib.

Roland Barthes asetab lugeja samasugusesse olukorda. Me peame juba enne olema taibanud, mida ta tahab öelda, kui ta lausub: studium ja punctum. Kuidas ta neid asju nii imelikult, mingis oma idioomis seletab. Et punctum on torge, piste. §10: “… [Punctum] murrab studium’ist läbi (või skandeerib seda). [„Skandeerib”! – kes teab selle sõna tähendust?] Seekord pole mitte mina, kes selle üles otsib… vaid see element ise pistab nagu nool oma seostest esile, läbistamaks mind. Ladina keeles leidub sõna, et märkida seda vigastust, seda torget, seda jälge, mille jätab terav riist… element, mis lööb studium’i tasakaalust välja… Foto punctum on too juhuslik asi temas, mis mulle silma torkab (kuid ka riivab, tabab mind).” Palun väga!

Ning oli tal üldse neid ladina sõnu nii väga vaja kui ta saanuks studium’i asemel öelda „etüüd“ – mida see tegelikult ongi. Ja punctum’i asemel „puänt“ – mida see tegelikult ongi.

Oo, ma võlgnen talle palju. Aastal 1995 leidsin ühest riiulist „Helekambri“ ja kirjutasin protesti pealkirjaga „Inimese foto“. See essee aktifotograafiast peaks nüüd kohe-kohe raamatuna trükki saama – minu meelest tuleb hea. (Toomas Volkmann vaatas maketti, tema meelest samuti.) „Helekamber“ on tõesti ainus teos, mis tegeleb foto esteetikaga – mitte läätsede, lampide ja lahustega. Õieti on alles alates aastast 1980 fotograafia iseseisev kunstiliik, oma esteetikaga, mille talle andis Roland Barthes.

“Helekambri” sõnum on lihtne: fotod jagunevad kolmeks – etüüdideks, puänteerituteks ning ülejäänuiks. Etüüdid on need, kus on vastamisi seatud kaks maailma (näiteks suur SEB-panga hoone ja väike armeenia kirik, vana mees ja kassipoeg). Puänt on miski, mis kellelegi korda läheb, mida pildipinnal ei tarvitse olla võimalik lokaliseeridagi, aga mis vaatajat kiusab, teda aheldab ning ahistab, mingi element, mis rahu ei anna, mis pildi elama paneb ja painavaks muudab, meelde jätab. See je ne sais pas quoi. Barthes püüab paaril korral endas selgusele jõuda, et mis see ikkagi ühel või teisel fotol on, näiteks “poisi käsi, mis on avatud parajal määral”. Ütle nüüd!

Hea, et “Helekamber” nüüd lugeda on. Ehk tõukab see tagant meie fotograafiat, mis praegu on seisakusse sattunud. Pärast 1990. aastate manerismi ei olegi õieti midagi tulnud, klõpsitakse niisama. Peeter Laurits lummab. Ja Kristel Lukats hoiab veel mälestust sellest, mis on kunstiline foto. Muidu aga – igav liiv ja tühi väli. Nüüd ehk annab Barthes hoogu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar