Esimene maailmasõda mälestuste kaleidoskoobis

Maria Mälksoo

Pikapeale saab sõjast tavaline seisund, millele tsiviilisikud enam eriti ei mõtlegi, sest rahuaja olud hakkavad vaikselt meelest kustuma. Peter Englund, Sõja ilu ja valu. Esimene maailmasõda 241 lühipeatükis. Tõlkinud Ivar Rüütli, Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2011. 544 lk. Kuidas me mäletame sõda, mille tunnistajaid ei ole enam? Kuidas teha niisuguse kaalu ja mastaabiga ajaloosündmus nagu Esimene maailmasõda elavaks ja tunnetatavaks – väljaspool traditsioonilist sõja põhjuste, kulgemise ja tagajärgede narratiivi? Rootsi ajaloolane, ajakirjanik ja rahvusvaheliselt populaarsete ajalooraamatute autor Peter Englund, kes on ühtlasi ametis Nobeli kirjandusauhinda välja andva Rootsi akadeemia peasekretärina, on võtnud eesmärgiks kirjutada Esimesest maailmasõjast just sõda reaalselt kogenud inimeste mälestuste kaudu, mitte traditsioonilise ajaloolase kombel uusi fakte paljastades või seniseid teadmisi värskelt ümber mõtestades. „Sõja ilu ja valu” toob lugejaini paarikümne tavalise inimese, kelle elusaatus sõjas muidugi kõike muud kui tavaliseks kujunes, päevikutes, kirjades ja memuaarides jäädvustatud sõjakogemuse. Nende seas on ameeriklannast Poola aadlidaam, kes oli sunnitud sõja jalust kolme lapsega tagasi endisele kodumaale pagema ega naasnud Poolasse enam kunagi; saksa koolitüdruk, kes teeb oma noorusele vaatamata erakordselt erksaid tähelepanekuid sõja kohta, tunnistades seda Saksamaa idapiirilt; austraallannast Serbia armee autojuht ja inglannast Vene armee sanitar. Lisaks jala-, ratsa- ja suurtükiväelased ning insenerid Vene, Saksa, Briti, Itaalia, Austria-Ungari, Austraalia ja Osmanite vägedest; Ameerika armee välikirurg, Belgia hävituspiloot, Itaalia mägikütt, Saksa lahingulaeva madrus ja Prantsuse ametnik. Mõni kaotab sõjas elu, teine jala, kolmas aru; mõni kodumaa, ent ühelgi raamatus ristatud lühibiograafiate subjektidest ei jää alles kuigipalju illusioone ega sõja alguse õhinat; ükski ei ole sõja järel see, kes ta oli enne. Autor, kes ise on nimetanud oma raamatut katseks „antiajaloo” vallas,1 käitub suure lõimijana, jälgides päevhaaval sõja algusest lõpuni oma kangelaste elukäiku (ja mõnel juhul selle katkemist) kängitsetuna paralleelselt kulgevaisse lühipeatükkidesse. Tulemuseks on omalaadne kollektiivne sõjapäevik, kust ei kooru välja mitte niivõrd Esimese maailmasõja akadeemiliselt lahti mõtestatud kulg (ehkki mälestuste palimpsest on varustatud autori paljude sisukate kommentaaridega) kui sõja inimlik ja ühiskondlik tähendus inimeste kogemustest lähtuvalt.

Englund lähtub ajalookirjutuse paradoksist, mille kohaselt on tagantjärele tarkuse ning erinevate perspektiivide korjevõimalusega varustatud ajaloolaste ettekujutus kaugete ajalooliste sündmuste kulust terviklikum ja adekvaatsem kui neis sündmusis reaalselt osalenuil; suurte narratiivide konstrueerimise käigus kipub siiski hägustuma sõja igapäevane pale.2 Oma tegelaste lugude esitamine olevikuvormis süvendab „Sõja ilu ja valu” maailmasõjakäsitluse intiimsust ning päevikulisust. Englundi stiil on puhas ning nauditav: autor on suutnud vältida õõnsat paatost ja aitab üldiselt nõtke tõlke toel lugejal loovida oma tegelaste galerii eripalgeliste maailmade vahel.

Raamatu pealkiri läheb esmapilgul vastuollu terve mõistusega – kas siis sõjas saab olla ilu?! Ometi avab Englund õige mitmeplaaniliselt sõja vastuolulise loomuse, sealhulgas selle võlu ja külgetõmbe sõja kaasaegsete jaoks, ning näitab õnnestunult sõda kui erilist meeleseisundit.

Seejuures ei keskendu ta dramaatilistele lahingustseenidele, vaid paljastab sõja lubadusi ja koledusi selle argipäeva najal. Ilu on rangelt võttes sõjas muidugi vähem kui valu. Kui sõja algust saadab massiline ind, vaimustus ja lootusrikkus millegi uue ja murrangulise järele, kasvab valu intensiivsus sõja kulgedes üha jõulisemas crescendo’s. Samas on Esimesele maailmasõjale järgnenu viinud sõjakoledused (ja nende dokumenteerimise) niisuguste sügavusteni, et Englundi kompileeritud sõjakogemuste „valutipud” kahvatuvad näiteks Jonathan Littelli Teise maailmasõja konteksti asetatud monumentaalromaanis „Heasoovijannad” („Les Bienveillantes”, 2006) kirjeldatu ees. Päriselt võrrelda neid teoseid mõistagi ei saa, ent omas võtmes eksperiment ajalookirjutuse vallas on need siiski mõlemad. Bestsellerid nagunii. Siiski: kui Littelli peategelane SS-Obersturmbannführer Max Aue osaleb või on tunnistajaks uskumatule hulgale Teise maailmasõja võtmesündmustele ja -isikutele, puudutatakse Englundi Esimese maailmasõja loos sõja sõlmsündmusi sageli vaid riivamisi. See ei ole kindralite, poliitikute ega suurte lahingute lugu, vaid rõhutatult ning ilmsesti Prantsuse annaalide koolkonnast sütitust saanud, nn väikeste inimeste lugu.

Kõikide asjade isa ja kuningas

Englundi mittekonventsionaalne Esimese maailmasõja käsitlus taaskinnitab ometi nii mõndki klassikalist tõdemust sõja olemuse kohta. Kõigepealt ilmneb sellest Herakleitose vaimus, et sõda on kõikide asjade isa ja kuningas. Sõda on küll hävitav, ent ka loov jõud, sest raputab alusmüürideni lahti ühiskonnad, kultuurid ja poliitika, mida ta puudutab, sundides peale suured muutused. Esimene maailmasõda tuulas põhjalikult vana imperiaalselt maailmakorda, rebis maski seniselt klassisüsteemilt, vallandas sotsiaalse revolutsiooni ja äärmusliku natsionalismi ning sünnitas uusi tehnoloogiaid ja riike. Seejuures määrasid selle näo ja kulu just omavahel kisklevad Euroopa imperiaalvõimud ning üha jubedamate sõjapidamisvahendite katsetamine. See sõda oli tõepoolest, nagu tõdes noor Briti armee jalaväelane Alfred Pollard novembris 1914, „kolossaalne sõda, mis ähvardas maailma teistpidi keerata; mis ähvardas, pigem lubas – mõned hurraatasid just seepärast: sõda tõotas põhjalikku ja radikaalset muutust”. See lubadus meelitas ja peibutas paljusid, andes võimaluse oma ettemääratud sotsiaalse rolli ahtusest ja igavusest välja murda, kogeda midagi erilist ja „tõelist”, saada osa „põlvkonna suurimast seiklusest”. Nii lootis ka seiklusaldis austraallanna Olive King, kellest sõjas sai Serbia armee autojuht, äratada oma hinge “sellest kõikeneelavast tardumusest”; nii ootas Alfred Pollard oma esimest rünnakut juunis 1915 magusa ärevusega nagu laps sünnipäevahommikut.

Sõja alguse elevusest ja ettekujutatud ülevusest ei jää aga midagi järele, kui lapsed hakkavad surema tüüfusesse ja nälga ning seni truult teeninud hobused tuleb sõdurite söögiks tappa; kui kangelastest saavad mädanevad kangelased ning surijate suud „täituvad ja tühjenevad inimese jõuetute liigutuste taktis arvutute kärbestega”. Nagu Prantsuse armee jalaväelane René Arnaud tõdeb, on sõda lõpuks siiski ilus vaid kindralite, ajakirjanike ja õpetlaste silmis. Reamehed kogevad järjest rünnakute mõttetust: kus suure hulga elu hinnaga saavutatakse rindejoone mõnesajameetrine nihutamine ühele või teisele poole. Vastuoksa romantilisele sõjapaatosele on sõja reaalsus hall ja „mitte ainult oma igapäevasuses, vaid ka koloriidis”. Tegelikes sõjasurmades puudub ülevus.

Itaalia armee mägikütt Paolo Monelli märgib oma päevikus oktoobris 1916: „Kui me sureme, siis sureme maailmast äralõigatuna, tundega, et tegelikult ei huvitu meist keegi. Olles eneseohverdamise mõtte ees heitunud, soovitakse vähemalt, et ohverdus toimuks pealtvaatajate silme all. Oma maa eest surra tuleks ikka nii – langeda päikese käes, selge pilguga, …lahtisel laval: kuid siin sarnanetakse pigem surmamõistetud mehele, kes kägistatakse salaja.” Kui sõja alguses valitseb elev lootus, nagu annaks sõda inimestele erilise elusolemise tunde, ja ajuti seda ilmselt surmahirmu tagant piitsutatud sugutungi ajel nii ka kogetakse, paljastub sõja lõpuks oodatud uue tõelisuse asemel hoopis kõige seni tuntu kahvatu jäljendus. Nagu saksa koolitüdruk Elfriede Kuhr 1918. aasta juulis märgib, valitseb kõikjal Ersatz: kohvi jaoks on registreeritud 511 aseainet, vorsti valmistamiseks 837 heakskiidetud lihaasenduspreparaati.

Clausewitzi kaja

Englundi käsitlusest õhkub läbivalt ka „sõdurfilosoof” Carl von Clausewitzi terast tähelepanekut, mille kohaselt kipub sõda ületama talle algselt seatud eesmärke, väljudes inimeste kontrolli piiridest ning alludes lõpuks ikka oma loogikale, mitte teenides sõjaplaneerijate poliitikat. Esimene maailmasõda on õpikunäide sõja alustamise lihtsusest emotsioonide laineharjal – ning selle lõpetamise tohutust keerukusest. Sõja paradoks ongi, et vahel hävitatakse sõja käigus just see, mille pärast üldse sõdima hakati. Mõttetud purustused ja hävitustöö eskaleerub ning sõjast saab „sügavalt irooniline nähtus, mis muudab sageli seda, mida soovitatakse säilitada, soodustab seda, mida soovitakse takistada, lammutab seda, mida soovitakse kaitsta”. Vene ratsaväelane Vladimir Littauer meenutab 1914. aasta augustis: „Me rüüstasime ja hävitasime ja vihkasime hiljem selle omaksvõtmist.”

Englundi punutud mälestuste põimik näitab õnnestunult, kui kiiresti sõja „tegelik” ja „tõeline” põhjus kaob sõdimise fakti varju; kuidas sõjast saab asi iseeneses. Sõda on kokkuvõttes liiga suur ja keeruline, et inimene saaks seda oma kontrolli all hoida. Pidurdamatus võidutuhinas kaldutakse ohverdama kõike. Lõpuks purustab aga sõda inimeste ettekujutused ja lootused niisamuti, nagu sõjas lastud mürsud kisuvad puruks sõdurite keha. Ilmselt on raske leida teist ajaloosündmust, kus ootuste kõrgelennulisuse ning lõpp-plaanis pettumuse sügavuse vahel oleks vahe olnud nii suur nagu Esimese maailmasõja puhul.

Üleminekukogemus ühiskondlikus mõõtkavas

Englundi käsitlus sõjast kui erilisest liminaalsest meeleseisundist on nähtavalt tõukunud Ameerika kultuuriajaloolase Paul Fusselli omanäolisest analüüsist Esimese maailmasõja rollist ajaloomälus.3 Liminaalsus tähistab kultuuriantropoloogias vaheetappi üleminekuriitustes, kus vanad hierarhiad ja struktuurid mängitakse ümber ning traditsiooniline autoriteet võib sattuda ohtu.4 Viimane kehtib iseäranis just suure skaala liminaalolukordade nagu sõjad ja revolutsioonid puhul, kuivõrd naasmine algolukorda ning juurdunud võimusuhete ülekinnitamine on sõja oma loogika sissemurdmise tõttu sõja lõppemisel (ehk postliminaalses faasis) märksa ebatõenäolisem kui taasühinemine väikeste inimgruppide siirderituaalide korral, mida uurisid liminaalsuse kontseptsiooni verminud antropoloogid. Nii suures kui väikeses mõõtkavas on aga liminaalsus märkimisväärse ühiskondliku uuendamispotentsiaaliga nähtus.

Kõik sõjad on oma olemuselt üleminekukogemus. Esimene maailmasõda ehk iseäranis, nagu on kujukalt näidanud Englundi käsitluse eeskujuks olnud Fussell. Sõjad märgivad ajastute lõppu ja uute algust. Nagu liminaalsuselgi on sõdadel oma iseloom ja loogika, mis ei ole taandatav ühelegi teisele ühiskondlikule ilmingule. Sarnaselt antropoloogide kirjeldatud liminaalfaasiga on sõda suure määramatuse ja ebakindluse olukord, mis võib ühiskondlikud struktuurid ning rahvusvahelise süsteemi põhjani läbi raputada. Erinevalt väikese mõõtkavaga siirderituaalidest ei pruugi sõja lõpp aga markeerida taasühinemist traditsioonilise maailmaga, vaid üleminekukogemuse käigus sündinud uus kord jääbki ühel või teisel moel püsima. Lähtudes vaatepunktist, mille kohaselt oli Teine maailmasõda sisuliselt oma eelkäija jätkusõda, näeme, kui pikale võib suures sotsiaalses plaanis venida sõda kui üleminekuprotsess.

„Sõja ilu ja valu” ajaloo- ja mälukirjanduslik õnnestumine seisnebki Englundi võimes peegeldada sõda kui piiriloleku kogemust, kus inimesed ei ole enam endised – ent pole veel ka päriselt uuenenud; kus vanad institutsionaalsed tugipinnad on lagunemas, aga uued ei ole veel tekkinud. Mitmed Englundi sõdalased kogevad Esimest maailmasõda kvintessentsiaalse piirkogemusena, ajana väljaspool head ja kurja. Sõda on „tunne, et oled tundmatu nukunäitleja kätes olev marionett, ja see tunne rahustab mõnikord südant, nagu oleks saabunud surm ise,” tõdeb Itaalia armee mägikütt Paolo Monelli, illustreerides oma nendinguga liminaalsele kogemusele tüüpilist kalduvust otsida kõigi väärtuste ümbervääristamise keskel pidepunkti väljastpoolt traditsioonilise maailma toetusvõrgustikku. Englundi koostatud mosaiik näitab ühtlasi kujukalt, mida teeb inimestega pikaleveninud, äärmuslik ja ulatuslik liminaalolukord nagu maailmasõda; kui raske on sealt „endisena” väljuda ning tegelikult luua „uut normaalsust”. Sõja jälg on pöördumatu – „ja see kammitseb meie mälestusi igaveseks” (Monelli). Nii peavadki kannatuste tapalavalt maha astunud tõdema, et nad ei ole enam samad inimesed (Arnaud), tuues meelde Esimese maailmasõja kirjanduslike klassikute Remarque’i ja Hemingway kibemagusa kadunud sugupõlve kujundi.

Sõja iroonilisus väljendub ka erakordse muutumises tavapäraseks: pikapeale saab sõjast tavaline seisund, millele tsiviilisikud enam eriti ei mõtlegi, sest rahuaja olud hakkavad vaikselt meelest kustuma (Elfriede Kuhr). Muidugi avaldub siin ka inimeste sünnipärane vajadus luua endale nn normaalsus igas olukorras, kujundada endale „argipäev ka äärmuslikes oludes” (Michel Corday). Sõjakoleduste kiuste inimeste väärikuse au sees hoidmine (näiteks püüdes oma langenuid minimaalsegi sündsusega matta) on selle üks väljendusi. Isegi kaevikuis on alles aumehelikkuse riismed: nagu selgub Vladimir Littaueri mälestustest, järgisid sakslased ja venelased Esimeses maailmasõjas vaikivat kokkulepet teineteise väliköökide pihta mitte tulistada.

Polüfooniline ajalugu

„Sõja ilu ja valu” on mitmehäälne ajalugu, kus sõna saavad mõlemast soost, eri rahvusest ning ise vanuses (ehk küll valdavalt väga noored) inimesed, kes kogevad sõda oma mitmesuguste eelarvamuste pinnalt küllalt erinevas rollis. Englundi käsitlus avardab ka traditsioonilist läänerinde kaevikusõja-keskset ettekujutust Esimesest maailmasõjast, tuues sõjamälestuste kaudu sisse sõjatandrid Alpidest, Balkanist ja idarindest Mesopotaamiani. Muu hulgas näitab autor, kuidas Aafrika geograafia külge poogitakse Euroopa suursõja loogika, kui Ida-Aafrikas otsib oma kümme tuhat relvil meest üksteist „piirkonnas, mille pindala vastab Lääne-Euroopale, kuid kommunikatsioonid pole võrreldavad”, kus „kõige raskem pole mitte vaenlase alistamine, vaid temani jõudmine”.

„Sõja ilu ja valu” ei ole küll rangelt võttes „romaniseeritud memuaarid nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan” (Jaan Kross), ent mõjub siiski enamana kui pelgalt sõjamälestuste kollaaž. Kui Erich Maria Remarque ja Ernest Hemingway romaniseerisid vahetult oma sõjakogemuse, siis Englundi loodud mosaiik annab märksa kirevama pildi Esimese maailmasõja jäljest seda kogenud inimeste elus, ehk küll Esimese maailmasõja sündmuste jada taaselustamiseks tasub ilmselt siiski pöörduda lakoonilisema ja traditsioonilisema ajalookirjutuse poole. Oma õnnestunud katses lõimida sõda eri rindeil ja tandreil kogenute muljeid, meeleolusid ja elamusi, nii ülevaid kui võikaid, on Englundi teose põhihoovus ennekõike humanistlik. Sõda on koos kõigi oma koledustega ikkagi läbinisti inimlik asi – ja sestap alati ühtaegu peibutav ja pelutav. Raamatu lõppsõnum Esimese maailmasõja otsustavast rollist Adolf Hitleri poliitikuks hakkamisel annab koodi Englundi põhiteesi mõistmiseks: Esimene maailmasõda oli võtmetähtsusega sündmus Euroopa ajaloos. Enamgi veel, see sõda oli XX sajandi katastroofide läte, kuna ilma Esimese maailmasõjata poleks olnud ka Teist, vähemalt mitte sellisena, nagu seda teame. Maailm, kus praegu elame, kannab endiselt selle suure sõja pitserit.

1 Vt pikemalt http://www.peterenglund.com/beauty_and_sorrow_FAQ.htm
2 Vt Peter Englund, Remembering the First World War: Touched from a distance. – History Today 2011, kd 61, nr 11.
3 Vt Paul Fussell, The Great War and Modern Memory (Oxford: Oxford University Press, 2000 [1975]).
4 Vt Arnold van Gennep, The Rites of Passage. The University of Chicago Press, Chicago, London 1960; Victor W. Turner, The Ritual Process. Structure and Anti-Structure. Penguin Books, Harmondsworth 1969.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming