Energiavabaduse juured

SAALE KAREDA

Läänelik-ratsionaalne, tehnokraatliku progressi usku tsivilisatsioon on jõudnud oma kasvu piiridele, täpsemalt öeldes on kasvu kõrgpunkt jäänud selja taha, järeldub Kaupo Vipi raamatust „Globaalpohmelus. Naftatipuvaade tööstusühiskonnale. Mahavaikitud seostest meie maailmapildi, globaalmajanduse tänaste murede ja homse kollapsi vahel”. Ta kirjutab: „Tööstusühiskondade poolt odavaile energiasisendeile ja pidevale majanduskasvule rajatud hedonismipillerkaar on pöördumatult ümber ja globaalne heaolupohmelus haaramas kogu tsivilisatsiooni. Olukord on juba meie kontrolli alt väljunud. [...] Üha paisuvat globaalkriisi ei saa lihtsalt olematuks vaikida. Jätkuv pea liiva alla peitmine on vastutustundetu, isegi kui seda tehakse paanika vältimise ettekäändel.”1

Kontrast karmi, end üha selgemalt ilmutava tegelikkuse ja poliitilise fassaadi vahel pole vist kunagi olnud nii suur kui praegu. Palju kohtab mingit kummastavat kaksikelu: ühest küljest justkui mõistetaks, et silmakirjalik poliitiline paatos ei kanna enam ammu (üks selgesõnalisemaid viimase aja väljaütlemisi oli Mati Hindilt 30. V Klassikaraadio „Quo vadis’e” saates), ent paljudel pole veel olnud jõudu oma elu muuta, vanadest stagneerunud struktuuridest välja astuda ning luua uusi, mõtestatumaid ja jätkusuutlikke lahendusi. Suurepärane oli 6. VI „Quo vadis’e” saade Artur Talviku ja Peeter Vihmaga, kus kõneldi kodanikuühiskonna tegelikust olemusest, selle halvamise metoodikast ning kodanikuühiskonna liikumise viimisest uuele tasandile, kus tasalülitamise strateegia enam ei tööta.

Elavat vastukaja tekitanud Vipi „Globaalpohmeluse” näol oleme vastamisi biofüüsikalise majandusteooria hiilguse ja viletsusega. Ühest küljest eksponeerib see väga selgelt praeguse tööstustsivilisatsiooni termodünaamilisi piire ning majanduskasvu jätkumise võimatust fossiilse energiasisendi drastilise vähenemise tõttu, teisest küljest ilmneb selles lähenemises materialistliku maailmapildi hämmastav abitus ja piiratus. Mihkel Kunnus toob oma retsensioonis raamatule tolle piiratuse tabav-irooniliselt esile: „Mitte valgustus ei toonud meile laialdast kooliharidust ja kodanikuõigusi, vaid hoopis odav energiasisend võimaldas ühiskonna sisendenergia hankimisel asendada inimtöö fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega [—] Kui aga see maast leitud sisend kokku kuivab, siis peab paratamatult langema madalamale komplekssusastmele kogu ühiskond, tähendab, progress lõpeb koos naftaga.”2 „Globaalpohmelus“ on kahtlemata hädavajalik kainestav lugemisvara mõistmaks, kuhu oleme tsivilisatsioonina praeguseks jõudnud, ent siit on vaja mõelda edasi.

Klassikalise, tasakaalu termodünaamika kõrval arendati XX sajandil ka mittetasakaalu-termodünaamikat, Ilya Prigogine pälvis 1977. aastal Nobeli preemia dissipatiivsete struktuuride eest. Ei maksa alahinnata dissipatiivsete struktuuride – termodünaamilisest tasakaalust kaugel asuvate avatud mittelineaarsete süsteemide – iseorganiseerumisvõimet. Teatud kriitilistes bifurkatsiooni punktides (äärmuslikult ebastabiilsetes olukordades, kus leiavad aset dramaatilised ja ettearvamatud sündmused) võib dissipatiivne struktuur nii hävida kui ka teha läbimurde, luues uue(d) kompleksse(d) struktuuri(d). Just sellel hetkel võib transformatsiooniprotsessi saatuse otsustada nähtamatute jõuvahekordade muutus, mis tuleneb mingist tugevast impulsist. Asume praegu inimkonnana ühes sellises dissipatiivsete struktuuride harunemispunktis, kus on võimalik nii häving kui ka läbimurre uuele tasandile. Antud juhul pean tugeva impulsi all silmas inimeste teadlikukssaamist ühiskonna, sealhulgas rahanduse ja majanduse tegelikest hoobadest ja manipulatsioonimehhanismidest, aga ka väga selget ja teadvustatud vastutuse võtmist nii omaenda elu kui ka ümbritseva eest ning manipuleeritava mutrikese staatusest väljaastumist. Jõuvahekorrad maailmas muutuvad3 – ning see loob erakordse võimaluse luua hoopis teistel alustel elukorraldus.

Inimkonna globaalsest kriisist väljumiseks ei ole teist teed kui vahetada paradigmat ja liikuda terviklikult mõtestatud ehk holistlik-integraalse ühiskonnakorralduse suunas. Või kui korrata palju tsiteeritud Einsteini maksiimi: ühtegi probleemi pole võimalik lahendada samal tasandil, kus see on tekkinud. Vaja on vahetada tasandit. Suured muutused saavad välja kasvada ainult inimeste seest – nendest, kes ei ole nõus enam vaikimisi taluma pealiskaudset poliittsirkust, mis osutub lähemal vaatlusel rahva ja looduse kestmist ohustavaks hävitusskeemiks. Vana kaardipaki ümberjagamine ei too midagi. Vana erakondlik süsteem oma tagatubade ja finantsskeemidega on oma aja ära elanud. NO99-Teatri „Ühtne Eesti” tegi puust ja punaselt ette, miks ka uue erakonna loomine ei ole lahendus. Kui säilib sama struktuur, siis on ainult aja küsimus, millal too uus erakond korrumpeerub. Mingit muud alternatiivi kui kodanikuühiskonna jõuline jaluletõusmine ma ei näe. Pole mõtet võidelda vanade struktuuridega, vaid tõmmata oma energia neist välja ja luua uusi, paremaid. Ainult arukas koostöös ning kasumiahnusest loobudes on võimalik leida lahendusi kriisist väljumiseks. Majanduskasvu ideoloogia juurutamise käigus on inimesest tehtud pelgalt majanduskasvu instrument. Süsteemi kokkujooksmise tõttu saab ka selle teema teravamalt päevakorda tõsta, mida ongi saksakeelses kultuuriruumis viimased kümmekond aastat intensiivselt teinud nn tingimusteta põhisissetuleku (bedingungsloses Grundeinkommen), meil käibele läinud terminiga kodanikupalga liikumine.4 Inimesele majandusliku elementaarbaasi loomine, et ta saaks maksimaalselt avada ja rakendada oma andeid ning teha seda tööd, mis on talle kõige südamelähedasem, peaks olema riigi ja majanduse esmane ülesanne. Põhisissetuleku idee on vabastada inimene kasutust, pealesunnitud ja ebaefektiivsest tööst selleks, et teha mõtestatud tööd. Kas oskate ette kujutada, milline loomepotentsiaal vabaneks, kui kõik inimesed saaksid teha seda tööd, mida nad armastavad? Selle asemel et klammerduda ebarahuldava (ja sageli suuremas plaanis ka ebavajaliku) töö külge, raisates aega, energiat ja vaimset potentsiaali.

Praegune globaalne kriis väljendab küll ühe ajastu langust, ent selles ilmutab end justnimelt reduktsionistliku mõtteviisi piiratus, milles on mõõdupuuks ainult jämemateriaalse maailma seadused. Elu ei kulge aga üksnes jämemateriaalsel tasandil. Kõigest eksisteerivast näeb inimsilm ainult 4–5% jagu, seda on ammu tunnistanud ka peavoolu teadus. Nähtamatu maailma kõrval on nähtav osa maailmast naeruväärselt tilluke. Maailmaruum pole tühi ega passiivne, see on täidetud energia ja informatsiooniga. On taas aeg astuda esile tervikut aduvatel teadlastel ja filosoofidel, kes mõistavad ringi käia ka nähtamatu maailma informatsiooni ja energiaga – Pythagorasest, Platonist, Brunost, Keplerist, Goethest, Hegelist jpt kuni XX sajandi ja tänapäeva visionäärideni.

Tehnokraatia ajastule on sümptomaatiline ka hapnikuteema ignoreerimine – kuulub ju seegi n-ö nähtamatusse maailma. Eestis hapnikuteemat uurinud teadlane Arno-Toomas Pihlak (1926–2013) hoiatas oma publikatsioonides5 juba aastaid tagasi, et inimkonna tegevuse tõttu ülemäära suur hapniku tarbimine pole tasakaalus loodusliku tekkega ning toimub atmosfääris talletatud hapnikuvarude arvelt: „Õhuhapnik on meie planeedi tähtsaim loodusvara. Hoolimata sellest ei uurita ega kontrollita hapniku tarbimist ja taastootmist üldse, rääkimata statistilisest arvestusest. [—] Lähtudes akadeemik Mihhail Budõko arvestatud hapniku bioloogilisest toodangust aastas –200 miljardit tonni –, moodustavad hapniku aastased kaod 7,8 protsenti, mis on ligi kaks korda suurem kui Vassili Bgatovi määratud oletatav kriitiline piir neli protsenti. Kui see piir osutub õigeks, siis oleme kontrollimatult õhuhapnikku raisates põhjustanud ülemaailmse katastroofi alguse. Selle ulatust ja tagajärgi ei oska me isegi mitte aimata, kuid see annab endast juba praegu mitmel moel märku.”6 Miljonite kalade suremise põhjuseks ookeanides7 võib olla hoopis liiga madalale langenud hapnikutase (temperatuuri tõustes tekitab see täieliku hapnikupuuduse).

Üleminek fossiilkütuste arutult põletamiselt loodust säästvatele, fossiilkütusevabadele tehnoloogiatele on inimkonna ellujäämise peaküsimusi. Kogu maailmas, sealhulgas ka Eestis on tegutsemas leiutajaid-visionääre, kes töötavad alternatiivlahenduste kallal, et tagada inimestele energiasõltumatus, mis ei sünni looduse arvelt, vaid kooskõlas kõige elavaga. Niipea kui inimesed on valmis loobuma vanadest, oma aja ära elanud struktuuridest ning võtma teadlikult kasutusele loodussäästlikud tehnoloogiad, saame ühiskonna tasandil alustada üleminekut. Esialgu juhtub see ilmselt väikestes kogukondades. Järgnevalt tutvustan üht energiavabaduse tervikkontseptsiooni.

Planeedi energiatarbimine

Esmalt tuleks kokkuvõtlikult kaardistada praegune energiatarbimine planeedil. Globaalne energiatarbimine jaguneb järgmiselt (ligikaudsed andmed8): 86% fossiilkütused, 6% hüdro- ja tuuleenergia, 6% tuumaenergia, 2% biokütused (jt alternatiivenergiad).

Globaalses energiakasutuses on elektri osakaal ainult 10%, millest omakorda 60% kasutatakse jahutamiseks. Kui tehnoloogiline kinnisidee on leida lahendusi üksnes elektri tootmiseks, siis see on väga kallis ja piiratud lähenemine. Kõige olulisem on leida terviklahendus, kus võimalikult otstarbekale energiatootmisele lisandub odav energiasalvestustehnoloogia. Väga oluline on teadvustada, et fossiilkütused ei ole pelgalt energiaallikas, vaid need funktsioneerivad ka energiasalvestina. Energia on salvestatud fossiilkütustes keemiliselt pakitud kujul igal hetkel kasutamiseks (analoogiliselt akuga). Kuna oleme fossiilkütuseid põletades tarbinud hapnikku (hapnik kui energiaallikas9) kriitilise piirini, siis peame leidma asenduse 86% energiale. Praegused alternatiivid ei saa asendada fossiilkütuseid eelkõige sellepärast, et ei ole leitud praktilist lahendust energia salvestamisele: akusid ei jätku energia pikemaks salvestamiseks ja tehnoloogia on liiga kallis. Alternatiivsete energiaallikate puhul on salvestamine võtmetähtsusega. Kütmiseks vajalikku sooja ja jahutamiseks vajalikku külma saab aga keskkonnast salvestada otse, ilma seda elektriks muundamata.

Et teha võrreldavaks ja mõista erinevate energialahendustehnoloogiate otstarbekust, saab kasutada sellist mõistet nagu tasuvusaeg. Mida lühem on tasuvusaeg, seda rutem saame tagasi investeeritud raha ja edasi teenib energialahendus meile tulu. Kui üksikisiku ja riigi tasandil võtta vastu otsuseid, mis võimaldavad kasutada keskkonnast saadavat (päikese-, tuule-, hüdro- jm) energiat tehnoloogia abil, mille tasuvusaeg on võimalikult lühike, siis tagab keskkond meile energiasõltumatuse.

Kallis alternatiivtehnoloogia

Elektrit tootva päikesepaneeli (PV-paneel) tasuvusaeg on umbes 20 aastat (eluiga mõni aasta kauem). See lahendus ei paku reaalset vabadust ega vabasta meid sõltuvusest. Küll aga on see alternatiiv elektrivõrkudest kaugetes kohtades, kus liitumine võrguga on liiga kallis ja ainus võimalus on elada autonoomsete süsteemidega.

Kui paigaldada PV-paneelid standardsetest ettekirjutustest lähtudes, siis rahuldab paneelidest saadud energia ainult osa tarbimisvajadusest ning põhjamaistes tingimustes tuleb talvel elektrit hankida diiselgeneraatori abil. Niisiis lisandub generaatori kulu ja akude väljavahetamise suur kulu (minimaalselt nelja aasta tagant).

Kõige parem PV-paneeli lahendus on amorfse räni (a-Si) päikesepaneel, mis pilves ilmaga annab 50–80% maksimumtootlusest. Palju kiidetud mono-kristallilised paneelid, mis tegelikult on loodud NASAs kosmoseorbiidile, kaotavad aga pilves ilmaga suure osa tootlusest. MPPT laadimiskontrollerid10 korrigeerivad nimetatud paneelide puudusi mõnevõrra, kuid kokkuvõttes mõeldakse ikkagi vales suunas.11 Järgmine häda on akudega, mis salvestavad päikesepaneeli energiat. Suurim puudus on laadimisprotsess, sest aku ei saa keemiliselt 100%-ni laaduda. Laadimistehnoloogia peaks olema selline, et akut saab laadida nii, et iga tsükli järel ei väheneks aku kvaliteet (niisugune aku on ka juba olemas).

Rohelise mõtteviisi pooldajad propageerivad päikeseenergia kasutamist, sest päike on ammendamatu energiaallikas. Praegu kasutusel tehnoloogia on siiski nii kallis, et Eesti Energiast elektrit osta tuleb palju kordi odavam. Seega ei tasu praegune kallis PV-paneeli tehnoloogia ennast energia tootmiseks ära ega anna tegelikku energiavabadust.12 Lisaks olgu mainitud, et tuule-, hüdro- ja laineenergia kasutamine on piiratud, nende tehnoloogiate abil saab toota maksimaalselt kuni 10% kogu vajalikust energiast.

Energiatootmise tehnoloogiad

Uus lahendus on selline päikesepaneelitehnoloogia, kus pole kasutusel kallid metallid, vaid soodsa hinnaga plastikmaterjalid13. Kogu kontseptsioon põhineb tsirkulatsioonis alarõhu kasutamisel (kuni 20%), süsteem on praegusest päikesepaneeli lahendusest 10 korda odavam. Päikesepaneeli materjali hinna tasuvusaeg on üksnes paar nädalat.

Kuna ühele ruutmeetrile langeb üle kilovati kasutatavat päikesekiirgust, on suuremas skaalas võimalik selline lahendus, et 3×3 km pindalaga ujuv päikesepaneel Tallinna lahe peal varustab soojus- ja elektrienergiaga kogu Eestit. Kuum ja külm (sest paneel võimaldab erinevalt teistest paneelidest luua ka miinuskraade tänu öisele energia kiirgumisele, seega paneel töötab 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas) salvestatakse päikesepaneeli all asuvasse ujuvasse (soojusisoleeritud) mahutisse. Puudub vajadus kaevata salvestust maasse, kuna vesi (mahutis) on parim soojussalvesti. Sealjuures saab ära kasutada olemasoleva infrastruktuuri (katlamajad) ja transportida merelt kogutud soojuse majadeni. Samuti saab transportida (kaubanduskeskustele, toiduainetetööstusele jne) jahutamiseks külma vedelikku. Sooja vee temperatuuri saab ka veidi soojuspumbaga tõsta; need on vaid mõned tehnoloogilistest detailidest. Selline on pikaajaline energiasalvestuse lahendus, mille tasuvus on kuus aastat. Selline 9 km2 pindalaga süsteem tagaks Eestile täieliku sooja- ja elektrienergia autonoomsuse, võimaldades toota kuuma ja külma erinevusest ka elektrienergiat (vastavaid tehnoloogiaid on mitu14).

Väiksemas ulatuses sobib selline lahendus ka kodumajapidamisele, kus aastase soojusenergiatarbe 15–30 MWh tootmiseks vajaliku tehnoloogia saab soetada 5-6aastase tasuvusajaga. Nii ollakse aasta ringi energiasõltumatu. Lisaks päikesepaneelile on vaja maasisest uuenduslikku energiasalvestustehnoloogiat (vee ja soojuse suunamine alarõhuga, passiiv- ja vaakumisolatsioon) vt joonis 1.

Inimesel, kes elab paneelmajas (põhjapoolses ilmakaares) ega saa ise ehitada päikesepaneeli, peaks olema võimalus omada osalust 9 km2 suuruses päikesepaneelis (Tallinna lahel), millega saab tasaarveldada kodu soojakulu.

Ühe variatsioonina veel näide, kuidas kasutada päikesepaneeli tehnoloogiat asfaltteedel. Üle asfalttee tuleb paigaldada polükarbonaadist kasvuhoone kaar ja sellega katta sobiv asfaldilõik. Tulemuseks on soojem kliima, vihma ei saja, asfalt ei pragune jää tõttu, puudub vajadus remondiks, vähem müra, vähem saastet. Asfaldi alla on võimalik salvestada kuumust ja osa pinnasest isoleerida ja külmutada (teatud kiht, et vältida tee vajumist). Ning jällegi – iga inimene võib olla teatud teelõigu investor ja omanik vt joonis 2.

Elame kliimavööndis, kus on väga suured temperatuurikõikumised ka lühiajaliselt, ja siin on abiks energiasalvestustehnoloogia. On ka osalise sõltumatuse tehnoloogiaid, mille tasuvusaeg on üks aasta, näiteks päikese-õhu ja päikese-õhu-vee kollektortehnoloogia (energiat jätkub pärast päikeselist päeva paariks ööpäevaks). Targalt valitud materjalidega püütakse kinni päikeseenergia, akumuleeritakse see ööpäeva(de)ks, selle võib kombineerida ka soojuspumbaga. Näide: 20 m2 päikesepaneel kogub paari tunniga ja salvestab vette (ka kivisse või betooni) 10–20 kWh energiat, millest piisab majapidamisele terveks ööpäevaks.

Ülimalt oluline on põhiseadusega sätestada, et tehnoloogiaid, mis tagavad energiasõltumatuse, ei hakata kunagi maksustama. See peab olema meie põhiõigus.

Energiasalvestus

Nagu mainitud, on energiasalvestuse tehnoloogia võtmetähtsusega, sest ilma selleta ei saa fossiilkütustelt alternatiivlahendustele üle minna. Lisaks eeltoodule veel mõned ettepanekud.

Eestis on mitmeid tühje kaevandusi, mille seinad saab külmutada (lisada mineraalfiiber; külmutamise käigus vabanevat soojust saab kasutada majade kütteks), et struktuur oleks tugev ja seejärel pumbata sinna suure rõhu all vett. Vee pumpamisega surutakse seal õhk kokku. Sel viisil salvestatud energia saadakse vee rõhust kätte veeturbiini abil.15

Elektrijaamad töötavad ööpäev läbi, kuid kuna öine tarbimine on väiksem, siis on vaja (öine) energia salvestada. Samuti saavad tuulikud jm alternatiivenergia tehnoloogiad salvestada energiat puhvrisse. Kui investeerida kaevandus-salvestistesse, pole vaja Eesti Energia tootmisvõimsusi suurendada. Nii on võimalikud ka palju odavamad tuulikud, mis pumpavad vett otse energiasalvestusse (surudes õhku kokku). See on palju odavam kui elektrituulik oma elektroonika ja sünkroniseerimisega, mille skaleerimine toob kaasa kõrge hinna. Salvestusteenust võiksime pakkuda kogu Skandinaaviale.

Survesalvestisest tulevat veesurvet kasutatakse elektri tootmiseks. Veesurve ajab ringi standardset generaatorit, garanteerides stabiilse kolmefaasilise elektri. Surve tekitatakse veepumpadega, mille sisendiks on mis tahes (alternatiivne) energia, mida soovitakse salvestada. Kodumajapidamise jaoks sobib vertikaalse ehitusega pumbaga tuulik, mis on 10 korda odavam (seega on 10 korda lühem ka tasuvusaeg) kui elektrituulik. Samuti on olemas väga hea vertikaaltuuliku lahendus sooja tekitamiseks ilma elektrita: tuul pumpab õli, mis kütab spetsiaalses radiaatoris või seadmes liikudes tuba.

Fossiilkütusel transpordivahendite asemel on kõige otstarbekam kasutada suruõhumootori lahendusi, mida annab kohandada praegustele bensiini- või diiselmootoriga autodele. Saab kasutada fiiberballoone, mis ei plahvata ja on ohutumad kui praegune kütusepaak. Kõik komponendid on juba praegu olemas. Vesiniku kütuseelemendiga auto tehnoloogia ei lahendaks iialgi fossiilkütuse probleemi, sest selle tasuvusaeg on ülimalt pikk ja tehnoloogia puuduseks on vajalike kallite materjalide nappus.

Praegu kasutatakse globaalselt energiasalvestust 90% ulatuses kogu energiatarbimisest (sellest enamik on fossiilkütused energiasalvestuse rollis), transpordile kulub sellest põhiosa. Asenduslahendusena sõidukitele tuleks kasutada suruõhusalvestustehnoloogiat.

Kokkuvõtteks: käsitletud energiatootmise ja energiasalvestustehnoloogiad lahendavad koostoimes fossiilkütuse probleemi. Joonisel 3 on antud salvestusel põhineva fossiilkütusevaba energiatarbimise tuleviku üldpilt (kuni 12 miljardi inimese jaoks). Energiatootmise üldpilt on järgmine: termiline energia (vesi, geotermiline, päike) – 60%, taastuvenergia (tuul, lained, vesi) – 10%, keskkonnast saadav energia (teised uuenduslikud tehnoloogiad) – 30%. Energia tarbimise osas vajab 60% transpordi osakaal kindlasti energiasalvestuse katet.

Geotermilised energiatootmissüsteemid

Energiatootmine tuumalagundamise teel on äärmiselt ebatõhus, sest kasulikuks energiaks muutub ainult marginaalne osa. Tekkiva kuumuse jahutamisel jõgede temperatuur tõuseb (sama on ka tööstuses) ning vesi ei lange merre jõudes enam põhja, et anda edasi hapnik ja mineraalid, vaid tõuseb keskmistesse kihtidesse. Selle tulemusena on praeguseks vees eksisteeriv biomass suurelt osalt surnud.

Tuumajaama kompleksi (mittetöötava tuumajaama puhul) või näiteks Narva elektrijaama saaks kasutada geotermilise energiatootmissüsteemina (muutmaks maa magma soojust elektrienergiaks). Unikaalne lahendus oleks kasutada 12 m diameetriga auku (praeguse kitsa augu asemel geotermilistes jaamades), mis tuleb palju odavam – nii paradoksaalne kui see ka ei tundu. Laiema augu puurimiseks on olemas tehnoloogia: puuritakse sügavamal tänu maapõue kuumusele, kasutades „kütuseks” üksnes külma vett.

On olemas palju teisigi efektiivsemaid ja neutraalsema saastega tehnoloogiaid kui need, mis kasutusel tuumaenergeetikas. Olgu selle tõestuseks tehnoloogia, mis võimaldab peaaegu 100% efektiivsusega konverteerida alfa radiatsiooni (näiteks radoonist, mis meil lausa „tasuta käes”) otse elektriks.16

Uued võimalused elu korraldamiseks saavad täies ulatuses avalduda siis, kui innovatsioon ei tule enam looduse arvelt, vaid kooskõlas ja koostöös kõige elavaga. Kõik ühiskonna ümberkorraldamisega, sealhulgas teravad energeetikaga seotud probleemid ning juba seniste alternatiivsete lahenduste kasutuselevõtt oleneb sellest, kas ja kui kiiresti suudavad inimesed saada seesmiselt vabaks ja sõltumatuks ning luua ühiselt uusi tervikpilti mõistvaid ja mõtestavaid lahendusi grupiintelligentsi vaimus, mis erineb kardinaalselt püramidaalsetest võimuhierarhiatest.

1 Kaupo Vipp, Globaalpohmelus. Naftatipuvaade tööstusühiskonnale. Mahavaikitud seostest meie maailmapildi, globaalmajanduse tänaste murede ja homse kollapsi vahel. DS Varahaldus OÜ, 2012. Samal teemal tasub kuulata ka hiljutisi „Ööülikooli” saateid Kaupo Vipiga: „Inimõnn ja termodünaamika” ning „Tsivilisatsiooni kasvu piiridel”. Samuti: Clive Ponting, Uus maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine. Varrak, 2009.

2 Mihkel Kunnus, Majandusteaduse blues ja tragöödia surm kõhukorinast. – Sirp 17. I 2013.

3 Vt nt http://www.whiteoutpress.com/articles/2014/q2/133-g77-nations-vow-destroy-americas-new-world-order

4 Vt šveitslaste tehtud filmi „Grundeinkommen” (valikus on ka eestikeelsed subtiitrid): http://dotsub.com/view/26520150-1acc-4fd0-9acd-169d95c9abe1

5 Vt nt Arno-Toomas Pihlak, Õhuhapniku probleemid. Tallinn, 2008; Arno-Toomas Pilhak, Kilde isesüttimise protsesside ja õhuhapniku probleemide uurimise ajaloost Eestis. Tallinn, 2009.

6 Arno-Toomas Pihlak, Tähtsaima loodusvara hulk väheneb. Eesti Loodus 2002, nr 10. Eesti Rohelise Risti initsitatiivil tõsteti teema 1990ndatel rahvusvaheliselt üles, UNESCO eraldas isegi raha koordineerimisnõupidamisteks, ent finantseerimise puudumise tõttu jäid tööd teostamata. Vt Pihlak, Kilde isesüttimise protsesside …, lk 31–33.

7 Vt http://www.naturalnews.com/045542_fish_dying_mysterious_animal_deaths_global_pollution.html

8 vt http://oilprice.com/free-widgets

9 „Õhuhapnik on meie peamine energiaallikas, mida oleme kasutanud väga mitmeid tuhandeid aastaid orgaaniliste taimsete ja fossiilsete kütuste abil, viimastel sajanditel peamiselt fossiilseid kasutades. Kui nende meile kättesaadavad varud lõppevad, ei ole õhuhapniku energia … meile enam tööstuslikuks kasutamiseks kättesaadav.” Pihlak, Kilde isesüttimise protsesside…, lk 35.

10 Maximum Power Point Tracker ehk maksimum võimsuspunkti kontrollerid.

11 Vt Peter Lindemann, Solar Secrets, Debunking Myths of the Solar Industry, 2014; http://freesolarsecrets.com

12 Arengufondi energiatalgute koostööveebis esitatud PV-paneeli kontseptsioon oleks väga inves-teerimismahukas, kuna pindala ulatuks sadadesse ruutkilomeetritesse (et ka päikesevaestel talvekuudel kindlustada soovitud tootlus) ja sellise kontseptsiooni tasuvusaeg oleks väga pikk. Samuti tähendaks 2500 km2 suuruse maa-ala kinnikatmine ökoloogilise tasakaalu rikkumist (väheneks taimede hapniku ja niiskuse tootmise). Vt http://www.energiatalgud.ee/index.php?title=P%C3%A4ikeseenergia_ressurss

13 Polüetüleen ja polükarbonaat.

14 Uuemaid elektritootmise tehnoloogiaid on ORC (Organic Rankine Cycle): soojust muundatakse mehhaaniliseks energiaks Rankine’i tsükliga orgaaniliste vedelike abil.

15 See on lihtsustatud kirjeldusega ilma tehnoloogiliste üksikasjadeta, mis teevad süsteemi veel efektiivsemaks. See on oluliselt odavam kui akude tehnoloogia, millel on kõrge saastetegur.

16 Tegemist on patenteeritud lahendusega (USA patent nr 7800286, Alpha Fusion Electrical Energy Valve), mille puhul on toru sees nõrk alfakiirguse allikas (radoongaas), mis aktiveeritakse elektripotentsiaaliga ja millele lisandub stohhastilise resonantsi käigus samasuunaline elektriimpulss tänu alfafusiooni käigus tekkinud beeta-radiatsioonile (elektronidele).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming