Selge jälg Eesti kirjanduselus

Mihkel Kaevats, Voronež

Elo Viiding, SELGE JÄLG. Tuum, 2005. 84 lk.  

Elo Viiding on praegu kõige vastuolulisem Eesti luuletaja. Arvestades, et kirjandusvestluses on selline hinnang vaat et kõige positiivsem, mida anda saab, peab seda veidi seletama – miks ei mahu teisi tema kõrvale selle magusa koha peal. Esiteks, ei ole ühtegi nn skandalisti-luuletajat, kes kirjutaks Viidinguga samal tasemel. Teiseks, keegi teine lihtsalt ei ole nii vastuoluline: seda, mida Viidingu kohta saab head öelda, võib samal ajal pidada tema puuduseks.

Mõned loojad on “loojate loojad” – Viiding on üks neist. See tähendab, Elo Viiding pole rahvalaulik, ta on elitaarne ja raskepärane harjumata silmale. Kaasaegse kirjanduseluga mitteseotud inimesel on raskusi Viidingu luulega kontakti saamisel. Küll aga on Viiding oluline sellelesamale kirjanduselule, mida ta ise oma raamatuis nii sapiselt salvab – arvatavasti on tema loominguga kursis kõik Eestis vähegi arvestataval tasemel kirjutajad.

 

 

Eesti luules on vähe kirgastust

Lugedes arvustusi Viidingu kohta, jäi mulje, et arvustajad ei julge päriselt kõike öelda, ütlemata jäänud negatiivne hõljub neis nagu paha hais. See ütlematuse ja puutumatuse vaakum on aga kõige ohtlikum luuletajale endale. Arvustamata jätmisest hullem on veel ainult arvustus, mis midagi ei ütle.

Viidingu viimaste aastate kõige tugevam raamat ei ole käesolev. On hoopis “Teatud erandid” ja mitte tervikliku koguna, vaid tänu ühele luuletusele – “Ühele häälele”. Kuigi tundus, et sealt saaks palju kärpida (aga võib-olla oligi tema võlu just tsenseerimatus), on see kõige võimsam ja valusam üksik luuletus, mis viimastel aastatel kirjutatud. Selles saab Viidingu tavaline iroonia-sarkasm ka voolusängi, oma valuvormi. See isast kirjutatud luuletus (nagu ka paljud teised) soovib paratamatult kirjutada ka Eesti kultuurilugu ja ainult luuletaja ise teab, millest ta kirjutamata on jätnud.

Nii nagu Elo Viidingust kirjutatud arvustusteski on ka tema enda luules annus ebamäärast, nõrkust, mida pahatahtlik ütleja võiks otse valelikuks nimetada. Viiding seisab teistest natuke kõrgemal (see ei ole halvustavalt mõeldud – ta teeb seda hästi) ja nii tema publitsistlikumates kui lüürilisemates palades saavad kõik teised ja igatpidi mööda päid ja jalgu nii et tolmab. “Nähtav kuri ei ole ümberringi, vaid vaatajas iseendas” on Tõnu Õnnepalu kirjutanud – tundub, et seda lauset võib Viidingu tusameelsuse kohta tarvitada küll. Miks seda üldse tegema peab? Sest Viidingu võimsaim relv – iroonia, mis sageli läheb üle sarkasmiks – on kasutuses liiga sageli, nii et see muutub nagu KesKusi ühiskonnakriitika lihtsalt üheks meelelahutuslikuks kirjutamisviisiks.

Elo Viidingu luules on, nagu kaasaegses Eesti luules üleüldse, vähe kirgastatust. Võib-olla on see peamine, mispärast Viidingu tugevate, peaaegu vängete sõnade tagant kumab nõrkus. See on aeg-ajalt võluv, sageli aga mõjub kohalseismisena. Viiding üritab olla sotsiaalne, saavutabki selle, aga midagi olulist läheb kaduma. Selle väite sobivaimaks näiteks on tsükkel “Emadepäev” ja nimiluuletuses sisalduvad read “kõik õpetajad usuvad /—/ et kõik emad võtavad südamesse oma laste julma hoolimatust / rohkem kui ühiskonna kaunist kahepalgelisust” (lk 20). Selle iroonitsemisega kaardistab Viiding nii mõndagi oma eelistustest ja jääb lugeja otsustada, kas see suund on absurdne või ei.

 

Antipood

Viidingul on tugevalt isikupärane käekiri, mis tundub, võib-olla vaieldavalt, mitte arenevat. Või, võiks öelda, Viiding ei ürita väga ulatuda kaugemale. Kuigi see teema on arvustajale ebamugav, aga – Elo Viiding on oma isa Juhan Viidingu selge antipood. Selles võib peituda ka tema kirjutamise omapära ja paigalseis: kirjanduslikult ei seisa ta iseendast ligilähedalegi sama palju kõrgemal, nagu ta on kauge oma isast. Üksnes antipood olemine lakkab paratamatult mingil hetkel olemast produktiivne. (Kuigi Elo Viiding on eraldiseisev ja tugev loojaisiksus, mida ei saa just kõikide Eesti luule suurkujude luuletavate laste kohta öelda.)

Tundub, et Viiding avaldab enda kirjutatust lihtsalt liiga palju. Sest igas tema luulekogus on mõned luuletused, mis avanevad ka sellele, kellele ei lähe korda autori ebamäärane, õel ja justkui kõiketeadev sõim. Mälustatistikat tehes võib väita, et kõik Viidingu luuletused, kus on juttu mõnest järjekordsest veinisest ja igavast luuleüritusest (tsükkel “Luuletaja”!), ei jõua mitte kuhugi välja. Neid on kahjuks palju – tundub, et Viiding ei soovigi selliseid üritusi vältida, kuivõrd need moodustavad nii rasvase suutäie järjekordseks sapiseks inspiratsiooniks. Viiding üritab liiga palju, aga ei ürita rohkemat – see võikski olla selle arvustuse lühikokkuvõte.

Kuid on veel midagi. On midagi, mis teeb Viidingust tema põlvkonna olulisima naisluuletaja. Selles kogus ilmneb see kõige enam tsüklis “Kodu põlemine”. See on valus mälestuslik isiklikkus, perekondlikkus, mäletamise tühjus. Kui Viiding vabaneb oma tusastest ühis- või seltskondlikest kuljustest, jäädes muidugi edasi teravaks, on ta hea luuletaja. Siingi pole ta just lihtne lugemine, aga arusaadavam – kuigi mitte just avatum – mõnele teisele inimesele, kes võib-olla pole oma ühiskondliku positsiooniga rahulolematu luuletaja.

Minu üks kõige võimsamaid luuleõhtukogemusi on olnud Elo Viidingu lugemine, mis sasis lahti mõned lootusetud umbsõlmed ja andis lootust. Või teise sõnaga: kirgastatust. Nii mõnedki Viidingu palad on rohkem ettelugemise kui lugemise luuletused. Võib arvata, et tema “Best of”-kogu saab kunagi mõne tema enda häbimärgistatud kirjanduspreemia. Sest on seda väärt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming