Pudrust kujude valmistamise õpetus

Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel

JOHANNA ROSS

Isegi kui võtta arvesse, et kriitikast kõnelemine käib puhangutena ja iga kord tuleb mõningad tõed uuesti üle korrata, on käesoleva puhangu jooksul kõik seegi juba ära tehtud. Aare Pilv on „kaasaloova kriitika“ hüpoteesiga proovinud laiendada kriitika teoreetilist mõistmist; Märt Väljataga on vaigistanud, et ei tasu arvustamise proosalise töö koha pealt väga lennukaks minna; Jaak Tomberg on teinud üldistavaid kokkuvõtteid neistsamadest metavestlustest ja Janika Kronberg kriitikast enesest. Vabamas vormis sai mõtteid vahetada Alatskivil kirjanduse suvekoolis pealkirjaga „Kriitika võrgus – saak või kütt?“.

Nii ei jää mul üle muud kui laureaadi õigusega olla konkreetne, läheneda funktsionaalselt ja oma mätta otsast. Ilukirjanduslikes žanrides tekste tootma õpetavad (:)kivisildnik, Kristiina Ehin ja Drakadeemia. Aga kuidas kirjutab kriitik arvustuse?

Arvustuse tellib toimetaja. Mõnikord õnnestub tellimusest ära öelda, kuid see on keerukas. Toimetajad kasutavad alatuid nippe, rääkides temaatilisest erinumbrist, kuhu läheb ilmtingimata tarvis just selle raamatu arvustust, või pakkudes välja mitu teost ning luues nii tohutu valikuvabaduse petliku mulje. Üldjuhul ei ole kriitik – mina – teoseid enne lugenud, kuigi võimalik, et on neist midagi kuulnud ja välja kujundanud eelarvamuse. Tuleb minna raamatupoodi ja loota, et lehitsemisel tekib emotsioone. Kuigi arvustus ei ole „veri sinu südamest“, vaid tellitud tarbetekst, on kirg hädavajalik ilukirjandusliku teose arvustamiseks ning ei tule kahjuks ka artiklikogumiku või muu teaduslikumat laadi raamatu puhul.

Kasulike emotsioonide spekter iseenesest on lai: üllatus, rõõm, hirm, häbi, imetlus, viha. Vahel võib emotsiooniks lugeda ka ükskõiksuse, ent see peab siis olema tõepoolest silmapaistev ükskõiksus. Mõned ei pea õigeks kirjutada arvustust negatiivsete emotsioonide varal, ent mina tegin seda näiteks Kadri Kõusaare romaani „Alfa“ puhul. Vihale ajas sealjuures romaanist enesest enam see, et autor sidus reklaamikampaanias teose n-ö tugevate ja iseseisvate naiste kirjandusega, tehes viimase mainele niimoodi korvamatult liiga. Tõsi, ei tasu kirjutada kõiki arvustusi ühest ja samast sentimendist lähtudes, neid peaks varieerima. Kriitik pole enam huvi- ega usaldusväärne, kui on ette teada, et ta reageerib tekstidele alati ühtemoodi. Esineda võib ka mitu emotsiooni korraga, siis on endalgi põnev jälgida, missugune neist peale jääb.

Kui olla kogemata lubanud arvustada raamatut, mille lugemisel emotsiooni kohe ei teki, õnnestub mõnikord see kunstlikult üles piitsutada. Selleks on igal kriitikul kindlasti omad nõksud. Võimalik, et aitab, kui lugeda raamatut näljasena, palavikus või pärast peretüli. Mina kasutangi selleks juba kaude kõne all olnud soouurimuslikku lähenemisnurka. Näiteks Kaur Riismaa romaan „Pühamägi“ koos oma peategelase ning keerukate ajakonstruktsioonidega jättis mind üldiselt üsna külmaks, kuid naistegelasele Emiliale, tema soorollile ning suhtele meespeategelasega keskendudes õnnestus mul mõni tundmus välja meelitada. Rõhutan, et mitte tingimata negatiivne.

Tundmus purgis, võib asuda kirjutama. See omakorda seisneb põhimõtteliselt emotsiooni varjamises, selle ülesilumises ja kinnimätsimises. Silmanähtavalt emotsionaalset kriitikat nimetatakse halvustavalt „muljekriitikaks“ ega peeta heaks tooniks. Nagu omal ajal Rein Veidemanni loengus õppisin, on kirjanduskriitika institutsioon, sestap peab ta olema väärikas. Tundlemisele tuleb anda objektiivne väljanägemine: see tuleb maskeerida neutraalkõlaliste lausete ja keeruliste teoreetiliste konstruktsioonidega. See pole lihtne, kuna tunded ja mõtted inimese peas on segi nagu puder ja kapsad – amorfne mass, kus sees palja käega sobramine, et midagi toekamat pihku saada, on kaunis ropp töö.

Samuti lähevad pihkusaadud kübemed enamasti üksteisega vastuollu, eriti siis, kui need kirja panna. Võib selguda, et raamatu keel on leidlik ja loominguline, kuid ühtlasi läilalt ilutsev ja käib kohutavalt närvidele; et ebamäärane lõpplahendus jättis lohaka mulje, kuid kokkuvõttes ometi sobis teosele; et peategelane oli esimeses peatükis väga ebasümpaatne, kuid viiendas tabas kriitikut äkki täielik samastumine. Siis on tarvis hinnata, millise mõtte võib maha vaikida, milline tuleb esitada kesksena, milline toore jõuga kuhugi konstruktsiooni sisse kiiluda. Vahel võib aidata väidete omavaheliste suhete ümbermängimine. Kui ei sobi „Kuna A, siis B, kuigi mingil määral ka C“, võib sobida „Esmapilgul küll B, kuid tegelikult siiski C, mis siis, et A“. Näiteks arvustuses Andrus Kasemaa „Minu viimasele raamatule“ ei suutnud ma kuidagi ära otsustada, mida järeldada sellest, et raamatu kaks osa on kirjutatud täiesti eri laadis. Kirjutasin kompromislikult: ühtpidi justkui A, järele mõeldes B, niisiis kokkuvõttes C.

Kui peas valitsevast kartulipudrust on värisevate kätega voolitud esialgne lumememm, tuleb sellest paar sammu eemale astuda ja vaadata, kas ikka seisab püsti. See ei erine ilmselt igasuguse muu kirjutamise protsessist enam kuigivõrd: vaja on maha tõmmata suuremad lollused ning kindlaks teha, kas suur sõnum ka lugeja perspektiivist paista on. Lihtsalt kriitikuna on häbi suurem, kui ehitis kokku vajub: ise oled veel pudrust kujude valmistamise teadlane, tuled teisi õpetama, aga vaata, mis sul endal … Peaks ehitis juba kaugele paistma ohtlikult kipakana, võib seda siit-sealt toestada mõne kargu, näiteks väärika tsitaadiga, või vähemalt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks lisada suure punase ninaporgandi: mõne halva nalja.

Nõnda on valminud arvustus. Toimetaja saab selle kätte, võtab maha mõned kriitikul enesel veel kahe silma vahele jäänud lollused ja avaldab. Arvustust loevad teised kriitikud, arvustatav autor ning võib-olla veel mõni juhuslik lugeja. Seejärel on tema aeg läbi. Ta variseb kokku, vajub hunnikuks, moodustab maas loigu, voolab laiali ning järgmisel aastal ei mäleta teda enam keegi. Kriitikul on aga karmanis vaimustav teadmine: ta suudab lugeda raamatut ja selle tulemusel midagi tunda, kuid ühtlasi seda enam-vähem varjata, nagu viisakas seltskonnas kombeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming