Nukker naine kirjutab lindudele

Vahur Afanasjev

Asta Põldmäe on oma mõtete vahendajana õrn ka siis, kui mõtted on kristallselged ja isegi kristallina lõikavad. Eks me ole päris erinevad inimesed, „Kirjad pääsukestele” autor ja mina. Kõrgkultuurilisus tundub Põldmäel veres olevat. Ei saa ju parata, kui õppisid algebrat, geomeetriat ja lume joonistamist ilusas Puurmanni koolis, endises mõisahäärberis (lk 40-41). Ju erineb ka autori ja minu aju elektrokeemia, kasvatusest rääkimata. „Madal naisehääl laulis Rubinsteini „Ööd””, seisab raamatus. „Hääl täitis hämara saali sügava pidulikkusega, laul rääkis igatsusest,  võttis peopesad kuumaks ja naha judisema.” Minul poleks lapsena õrna aimugi olnud, kelle pala lauldakse ja millest see räägib. Mul tekitas sellesarnase reaktsiooni Led Zeppelini „Since I’ve Been Loving You” ja näiteks, piinlik tunnistada, Scorpionsi „Wind of Change”.   

Kalast ja armastusest

Kui õigesti mõistan, peab autor maiseid asju millegi suurema pealisehituseks, kaduvaks ja ebaoluliseks. Rongis öelnud üks naine mehele (lk 42): „Ega rahvas rumal ei ole. Küll rahvas teab, mis on hea kala”. Mõttes nendib Põldmäe seepeale, et kindlasti ta teab, aga sellest veendumusest ei muutu elu olemus. Elu jaguneb Põldmäe järgi kaheks: armastuseks või  selle puudumiseks. Meedium on sõnum, on öelnud ühiskonnauurija Marshall McLuhan. Asta Põldmäe on oma mõtete vahendajana õrn ka siis, kui mõtted on kristallselged ja isegi kristallina lõikavad. Kõrk esteet vihastaks mind välja, öeldes, et hea kala pole sugugi tähtis.

Põldmäe ei ole kõrk, mistap asetun lugedes vastupanuta tema leeri. Pean siinkohal mainima, et minu jaoks isiklikult võib värske, õige tunnetusega valmistatud  forell tuua kestva õnne ja armastuse tundideks, kui mitte kauemaks. Serveerige mulle sügavkülmast võetud, plastiliinja juustu sisse uputatud ja kuivaks praetud lõhefilee ning mu maailmas on armastusega kehvad lood. Absoluutset tõde looduses ei esine nagu absoluuti kui sellist üldse. Arvan, et Põldmäega üleva ja maise teemal vesteldes jõuaksime sõbralikule kokkuleppele, et mõlemal poolel on omamoodi õigus. Hea meelega nägin,  et autor on lisanud leheküljel 19 tsiteeritud Antonio Machado hispaaniakeelsele luulelõigule tõlke. Kõrgid esteedid jätaksid teksti tõlkimata, otsekui öeldes, et nemad tunnevad keeli ja mõtteid, nemad on mitteoskajatest kõrgemal¹. Isegi maise üle naermist ei luba jutustaja endale, vaid ainult pääsukestele, õhuruumi arhitektidele (lk 12).   

Seksikas mehepilk

„Vaadake teraselt otse alla, pääsukesed, otse mu jalgade juurde – see on Amigo, suur must õrnus Paul-Eeriku pilguga,” tutvustab autor oma koera (lk 47). Tunnistan, et esimese asjana hakkasin mõttes naeru mugistama, et vaata aga vaata, kui peenelt saab öelda. Heakalanaised ütleksid „Paul-Eerik on hullult seks  mees!”. Raamatus tõlgitud hispaania vanasõna käib nõnda (lk 35): “Mees on tuli, naine takud, Kurat tuleb ja õhkab peale”. Aga pole mul tarvis hasartselt labastada. Labastamine, demüstifitseerimine kuluks ära, kui autor tunnistaks maise armastuse madalaks või olematuks, hämaks, et teda huvitab vaid suur hing, mitte muu. Palju meeldivam, palju köitvam on lugeda, kuidas naine kujutleb Teda „tema raamatukogukabiini” või „aeda  ploomioksi tagasi lõikama” või teatrisse ja bussijaama (lk 36). 

Tundemängud maailmaga

Kulus kümmekond lehekülge, enne kui harjusin Asta Põldmäe õrna kujundirohke kirjaviisiga ning sellest tõsielulist ainest avastasin.  Mõni koht mõjub rohkem tunnetusluule kui proosana, näiteks „Sosistada, tantsida, naerdanime … seda võiks!” (lk 36) võiks lainetada refräänina sisendusjõulises džässipalas. Kes on see Tema, kellest räägitakse? Kes on see, keda minajutustaja enam iial ei näe või kui näebki, siis pole see Tema, vaid võõras eemaldunud näoga inimene (lk 37). Ei saa ju nõuda igalt raamatult jutukalikku lahendust, ent õieti olen ma praeguseni pettunud, et umbes raamatu poole peal  oleks igatsetud Temaga nagu asjad ühel pool. Lihtsustatud süžee järgi algaks raamat hüljatud naise valuga, mis ulatub üsna paljudele teisme-east tuttava tahan-et-kevadsurekskoos-minuga-tundeni. Selle järel olukorraga leppimise oskasin välja lugeda, ainult et leppimine on poolik, midagi uut ei tule …

Ega ometi armastus maailmast otsa saanud? Maailmast, mis on tähendustest tulvil. Tähendusrikkus kippus ajuti segamagi. Kogu maailm on otsekui aktiivne partner jutustaja nukras tundemängus. “Tulen, ja välu annab end iga kord tõrkumata kätte, tehes mind muretuks ja hoolimatuks” (lk 65). Armas on koeraga jalutamise stseen. Inimese sõber Amigo surub ennast vastu jutustajat, kui auto pimedas mööda tuhiseb (lk 55-56). Liialdusena näib aga arvata,  et koer tegelikult ei karda autosid, vaid lausa ootab neid rohkem, et saada üha uuesti ettekääne inimsõbra lähedust tunda. “Autosid! Rohkem autosid!” ütlevad koera tulised Paul-Eeriku-pilgud. Või mine tea, viimaks esinebki koertel nõnda keeruline psühholoogiline motivatsioon. Noored, jätke meelde, kui muidu ei julge ihaldatud kaissu pugeda, öelge, et kardate autosid!       

Kõhunukrus, hingekinnisus

Kas hingenukrus saadakse elades külge või on see nagu sünnipärane kõhukinnisus? Ega ta ilus ei ole, nagu luuletaja fs oma viimases raamatus ütleb. Nukrust, kurbust, halbolu võib püüda ilusaks valetada, nii on kergem. Mõnikord kukub nukruse ilustamine  välja nõnda, et ei hakka kergem, vaid hakkab piinlik. Sammuke veel ning nurutakse kaastunnet või kasutatakse halbolu stiilielemendina (grunge-muusika). Asta Põldmäe kirjad pääsukestele on olemuslikult kurbloomulised. Alapealkirigi ütleb, et tegu on eleegiaga. Täpsemini epistolaareleegiaga. Inimene kirjutab otse vastu taevast, sest talle tundub, et inimestele pole mõtet kirjuta. Niikuinii ei loeta  või kui loetakse, siis võidakse haletseda, ja haletsust minakirjutaja ei tihka tahta. Mõistan peategelase (ja vist ka autori enda) valutavat meelelaadi. Ikka juhtub, mõnel rohkem ja mõnel vähem. Üksikutes kirjakohtades jääb mulle, loomu poolest enam süldi-kapsa kui sügisõhtu-kaotusvalu-inimesele, puudu mure põhjusest. Kisub keskpäraseks gootimuusikaks: „Ruttamatud on ka minu mõtted sel vaiksel  varjualal. Lööb leinakell” (lk 74). Tagatipuks on õhus vere ja katastroofi lõhna (lk 32); see kõlab liialdusena, sest häda on ikka sama. Miski nimetu närib, jahutab südant … Aga mis teha, kui autori sõnul „hinge entsüklopeedia seisab alati ülearu kõrgel riiulil” (lk 57).

Siis ei saagi palju paremaks minna. Vägevalt kõlas mu hinges vastu jutuke pääsukestele pesasavi toomisest (lk 67-70). Tobe on öelda, et kirjanik pidanuks tegema  nii või naa, aga ei saa mitte vaiki olla – labidatäis savi sobinuks hästi just pääsukesteraamatu lõpustseeniks. Inimene, kes aina hädaldab, on viripill. Inimene, kellel oma valust hoolimata jätkub südant pääsukesi ehitusmaterjaliga varustada, on suur ja ilus inimene. Lõpetuseks tänan lisaks Asta Põldmäele, kes andis mõtlemapaneva sissevaate jätkueleegilisse inimhinge, illustreerija 

Eve Kaske ning kujundaja Jüri Kaarmat sisuga samas rütmis hingava vormi eest. Ülespildistatud lõika-kleebi-kunsti on värske kaeda.

1 Olen minagi oma raamatutes jätnud võõrkeelsed laused tõlkimata, tõsi, teisel põhjusel – suurema reaalsustunde huvides. Elus ju ei mõisteta kõiki keeli.