Nõuka-Bullerby igal aastaajal

MAIA TAMMJÄRV

Kätlin Kaldmaa käesolev lasteraamat on vahest üks niisuguseid, mis on mõeldud nii lastele kui ka (lapsemeelsetele? lapsevanemaist?) täiskasvanutele. Umbes nagu Anti Saare raamatud kipuvad olema. Kaldmaa näitab juba pealkirjas, et juttu tuleb tüdruku(te)st, kes näiteks Saarel üldiselt (seni?) tagaplaanile on jäänud.

Raamatu tegevus toimub millalgi nõukogude ajal, võib arvata, et 1970ndatel aastatel – asjaolu, millele viitavad kolhoosid ja nende esimehed, kopikad, pähklidefitsiit ja venekeelsed slängisõnad (jõgi võib olla nitševoo, lk 29). See on aeg, mida Kaldmaa tunneb, nagu näib ka tegevuspaik „elatud ruumina“ – usutav igatepidi. Kaart saab detailne ja veenev, sellel joonistuvad välja mitmekesised lapsepõlverajad, kirjeldatakse fantaasiaküllaseid tegevusi eri aastaaegadel: „Ühtlasi on see [Keldrimägi] ka meie lemmikkoht. Siin on alati midagi teha, mis aastaaeg parasjagu ka ei käiks. Kevadel teeme peenraid, sinna teisele poole päikese kätte. Suvel on meil päikesevarjus kivivabrikud, igaühel oma. Sügisel peame plaane järgmiseks hooajaks. Ja kui talveõhtuti kaugemale ei jõua, siis suusatame siinsamas, kuni varbad sinised“ (lk 28).

Maaolustikku ja lapsepõlve poolmuretuid mänge oskab Kaldmaa suurepäraselt meie silme ette manada. Mäletame ju endagi lapsepõlvest usaldust, millega vanemad meid päevaks iseenda, vanemate õdede-vendade ja saatuse hooleks jätsid, et meid õhtu eel taas kodukatuse alla kokku koguda. Ja muidugi sedagi, et usaldust kiputi aeg-ajalt pisut kuritarvitama: jäeti mõndagi vanematele mainimata, sest kõike teadagi ei lubataks teha ja kõikjale minna. Ja millest ei teata, see ei pane ka muretsema. Seesugust usaldust on tänapäeval linnas vähem ja just sealt tuleb osalt Bullerby-paralleel. „Halva tüdruku“ maailm on võrdlemisi turvaline, ebaturvalisusest tuleb üldjuhul juttu vaid möödaminnes ja/või naljatamisi. Osutatakse, et väikesele Sassile meeldivad terariistad, metsa võib teoreetiliselt ära eksida ja põllule murettekitavalt kauaks luusima jääda, aga mis juhtus Vesi Aarnega tegelikult? Võib-olla õõvastavaim ja sellisel moel tõesti võimas koht siin teoses on see: „Lotta EI HINGA / Lotta EI HINGA“ (lk 44). Kõik ebaturvalisem on aga üldise eluterve muretuse, mis küll bullerbylikuks ideaalkülamudeliks ja üleüldiseks helguseks ei püri, taustal/varjus peidus.

Bullerbyga on muudki sarnasust. Kui jätta kõrvale mune peitvad kanad (selge see, et Kaldmaa lapsed teevad, erinevalt Astrid Lindgreni omadest, munadega sigadusi), olgu öeldud, et meie ette asetatakse üks täielik ja terve pere, kahe täiskasvanu ja kolme lapsega, kellest minajutustab vanim, Li. Nagu Bullerbys, on selles nimetus külas teisigi lapsi: on Taavi, kes elab kaks maja edasi, ja kõrvalmajas tegutseb põgusat aega Vesi Aarne oma mittetäieliku perega (ema ja õega). Lisaks nimetatuile (ja erinevalt Bullerbyst) leiame siit veel ühe pere lapsed, kelle suhtes väljendatakse vaenu, aga mitte põhjusi, mööndakse hoopis veel eriliselt üleolevalt: „Nemad meie sõbrad ei ole. Sellepärast ei ole neist senimaani ka midagi räägitud. Kui me vähegi viitsiksime, võiksid nad meie kõige karmimad vihavaenlased olla nagu mõnes raamatus, aga meil ei ole selleks aega. Meil on niigi palju tegemist. Nii et me lihtsalt ei mängi nendega“ (lk 86).

Kaldmaa keelepruuk varieerub seltsimeeslapselikust asjalik-nunnu-kopeerivaist täiskasvanuismidest, näiteks võib millegi selgitamine olla „arusaadavatel põhjustel lihtsalt mõnevõrra tüütu“ (lk 15) ja väikevenna hirmutamine „elu tõsiasjadega“ taunimisväärne (lk 16), laste onn võib vajada „omajagu kõpitsemist“ (lk 34), minajutustaja võib enesele viidata kui „vastutavale isikule“ (lk 38), mida nii umbes kaheksa-aastaselt ilmselgelt ei ootaks, slängini, mis kohati ehk liiga tänapäevalikki. Näiteks: „Mõned päevad on lihtsalt täiega igavad“ (lk 39), „Ja mul on suht piinlik seda teha“ (lk 9), „Halloo – nagu me ise ei teaks, onju“ (lk 83). Igal juhul väärib sõna- ja keelekasutus tunnustust, lapsekeelt „tõlgitakse“ kirjakeelde hästi, lisaks annab tooni juba Kaldmaa varasematest teostest tuttav tihe, teksti- ja sisutasandini jõudev koostöö kujundaja Angelika Schneideriga.

Pealkirjast algav, ühel või teisel moel pidevalt taustal olev feministlik mõõde ei ole meil lastekirjanduses kuigi tavaline. Ja Kaldmaa esitab oma hoiaku „Halvas tüdrukus …“ suurepäraselt. Nimelt ei pruugita raamatu feministlikku mõõdet lugedes üleüldse märgata, aga naisküsimusest huvitatud lapsevanemad võivad poes seda raamatut kerge vaevaga märgata. Kaldmaa raamatus ei suhtuta kodus ja külavahel tüdrukutesse Lisse ja Lottasse mitte kuidagi teistmoodi kui näiteks Taavisse või Vesi Aarnesse (väikevend Sass on nii väike, et temasse suhtutakse niikuinii natuke teistmoodi). Li vastutab rohkem, sest ta on oma pere lastest vanim.

Tüdrukolemine tuleb kõne alla koolis ja haiglas, niisiis pärineb ühiskonna hoiakust. Haiglas toimub see justkui pragmaatilistel põhjustel, sest poiste ja tüdrukute palatid on eraldi (on ilmselt tänapäevalgi?), ehkki minajutustaja põhjendus viitab muule: „Poisse ja tüdrukuid hoitakse haiglas eraldi tubades. See on selleks, et poisid oma koerusi omaette teeks ja tüdrukuid kampa ei saaks. Kui poisid ja tüdrukud koos koerusi hakkaks tegema, tuleks haigla varsti kinni panna“ (lk 122). Järgneb kirjeldus, miks poisid ja tüdrukud eri põhjustel haiglas viibivad, tänapäeval võivad ehk põhjused (ka linnapiirkonnas) suhteliselt sarnased olla. Olgu lisatud, et just haiglas saabki List päriselt(?) halb tüdruk (ehkki küll meessoost Orava kaasosalusel ja võib-olla ka teataval määral mahitusel, koos moodustavad nad kambajõmmide tiimi) ja just siin jõuab kohale arusaamine, et

„Halb

tüdruk

on jumala

hea olla“ (lk 129)

ja siin on see igatahes positiivne lahendus. Raamatu kõige negatiivsemad tegelased on haigla vanemõde ja naissoost (karvaste jalgadega!) koolidirektor – igal juhul võimu kehastused. Direktori varamusse kuulub ka selle raamatu kõige šovinistlikum lause: „Ja mina veel arvasin, et teie, tüdrukud, olete nii korralikud, et vähemalt teiega ei tule meil mingeid pahandusi“ (lk 99). Lisaks näeme ka eriti ennasttäis patsienti Kuningapoega/Kaubatundjapoega, kelle eristaatust õilistab just haigla nais­kollektiiv …

Raamat on omamoodi laste­versioon Kaldmaa kirjast „Tere, tüdruk!“, mis ilmus naisautorite kogumikus „Kolmteist Eesti kirja“ (Loomingu Raamatukogu 2016, nr 1). Kirjas ei olnud pere kaugelt nii täiuslik ja lapsepõlv kaugelt nii(gi) muretu, tulemus oli aga ometi sama – arusaam, et halb tüdruk on jumala hea olla, ja selle arusaamiseni jõudmine aitas üle saada teekonnal kogutud haavadest. Aitas muutuda ja leppida, mitte olla tubli, mitte olla hea tüdruk. Ja see oli sealgi igatahes positiivne, isegi eluliselt oluline. „Halb tüdruk …“ ja „Tere, tüdruk!“ on mulle – ja võiksid olla ka universaalselt – ühe mündi kaks poolt. Meile, täiskasvanuile. Ilma nimetatud kirjata oleks „Halb tüdruk“ minu meelest vaesem (ometi mitte vaene), aga see on minu probleem. Lastele jätame praeguse lasteversiooni ja see on jumala hea!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming