Mõni mõte Hiina kultuurist, ideoloogiast, ideaalidest

Võib-olla peab Hiina liikuma demokraatia poole, kuid ka läänemaailm võiks loobuda selle demokraatia kitsast ja dogmaatilisest mõistmisest.

JAAN KAPLINSKI

Põhiküsimus nii konfutsiaanidel kui taoistidel oli inimese ideaal, see, milline peaks olema inimene,  kes teisi juhib, õpetab,  perekonna ja riigi asju korraldab.

Põhiküsimus nii konfutsiaanidel kui taoistidel oli inimese ideaal, see, milline peaks olema inimene, kes teisi juhib, õpetab, perekonna ja riigi asju korraldab.

Piia Ruber

Kord sattusin oma kadunud sõbra, Soome filosoofi-loogiku Georg Henrik von Wrighti pool lugema kirja, mille teine suur XX sajandi loogik ja matemaatik, Ameerika hiinlane Hao Wang talle oli saatnud. Professor Wang kirjutas nukralt, et tunneb end ikka enam hiinlasena ja selletõttu ka ei sobi hästi keskkonda, kus elab ja töötab. Umbes nii, tema täpset sõnastust ma ei mäleta.

Võtsin julguse kokku ja kirjutasin Wangile; küsisin, mida ta oma hiinlane-olemisega täpsemalt mõtleb. Ja imet küll: sain ka vastuse, mille olen kahjuks kaotanud, kuigi selle koopia on ehk Wangi arhiivis olemas. Filosoof võttis hiina kultuuri eripära kokku kolme punkti, millest mäletan hästi üht. Nimelt leidis ta, et hiinlased ei tõtta muutma paradigmasid, süsteeme, vaid püüavad kasutada täielikult ühe para­digma võimalusi. Olen sellele palju mõelnud ja minu mõtetes haakub see hästi mu enda tähele­panekutega.

Mulle paistab, et läänemaailmas on viimase pooleteisesaja aasta jooksul väga palju tegeldud nimelt paradigmade, süsteemide kiire vahetamisega. Seda nii poliitikas, kunstides kui isegi filosoofias ja teaduses. Kõige enam muidugi kunstides. Oluline, vahel kõige olulisem on see, kas looja on leidnud mingi uue stiili, meetodi, lähenemise, isegi ideoloogia ja filosoofia. Nii on tekkinud aina uusi kunstivoole, koolkondi, kes rõhutavad oma uudsust, sageli kõike senist maha tehes. Kes tahab kunstis midagi saavutada, peab tegema midagi uutmoodi, teistmoodi. Uus tähendab automaatselt midagi hääd, positiivset, vana – negatiivset. Kuigi looduses, ka meie organismis, enamus uuendusi-muutusi, olgu geenimutatsioone, on kahjulikud …

Riik ja inimene

Hiina loogiku kirjas öeldule mõtlen tihti, kui jälle loen reformidest, olgu haridusreformist, haldusreformist, nüüd siis juba riigireformist. Ikka on tegu süsteemi, reeglite, seaduste muutmisega. Reformidega, revolutsioonidega. Mille suhtes olen aina skeptilisem. Osalt sellepärast, et reformiõhinas oleksime nagu unustanud kõige olulisema, selle, milleta-kelleta süsteem, olgu siis reformitult või reformimata, korralikult-tõhusalt ei tööta – inimese. Ja siin tuleb meelde Hiina traditsiooniline mõttetarkus ja praktika. Hiinas on süsteemi parandamisest-reformimisest tähtsamaks peetud inimese kasvatamist. See, mida nimetame Hiina filosoofiaks (filosoofia mõiste puudus Hiinas eelmise aastasaja alguseni, kui see Jaapani kaudu läänest laenati), on suuresti filosoofiline pedagoogika.

Põhiküsimus nii konfutsiaanidel kui taoistidel oli inimese ideaal, see, milline peaks olema inimene, kes teisi juhib, õpetab, perekonna ja riigi asju korraldab. Üldine arusaam oli, et ideaalinimene, konfutsiaanide junzi tegutseb vähem eeskirjade, seaduste kui oma sisetunde järgi, milles kõige olulisem on ren, inimlikkus, empaatia.

Muidugi on konfutsiaanlikus traditsioonis väga oluline olnud etikett, õige käitumine, milleks olid olemas üksikasjalikud reeglid. Näiteks selle kohta, kuidas peab perepoeg istuma, kui külas on isa vanem vend, või kumb jalg ees peab majaperemees astuma külalisega trepist üles. Samal ajal on Hiina vanas jurisprudentsis pretsedendid, ajalooline pärimus olnud olulisem kui läänes, seadusetähe jälgimist on peetud vähem oluliseks kui Euroopas. Meil JOKKiks kutsutud olukordi tekkis Hiinas kindlasti harvemini, kuna kõrgem võim sai alati sekkuda, kui seadusetähe jälgimine oleks riivanud inimsust, inimsuhete harmooniat.

Hiina-huvilistele võib soovitada kergeks, ent siiski erudeeritud lektüüriks Robert van Guliku kriminaalromaane kohtunik Di’st. Van Gulik oli tunnustatud sinoloog, kes ka oma juttudes püüab lugejale Hiina kombeid ja kultuuri tutvustada, vahel lisades raamatutele põhjalikud saatesõnad. Märkimisväärt on siin näiteks see, et kohtuvõim ja haldus ei olnud VII sajandi Hiinas lahutatud: Di oli ühtaegu midagi meie maavanema kui maakonna ülemkohtuniku taolist. Pole ülearune mõelda ka kohtuniku vastutusele kohtualuste ees: piinamine kuulus asja juurde, kuid süütut inimest piinanud kohtunikku võis karistada samasuguste piinadega. Ning vastukaaluks tsentraliseeritud, meie mõttes autoritaarsele „võimuvertikaalile“ pidi kohtunik Di kogu aeg arvestama avaliku arvamusega, eriti mitmesuguste ametiühingute või tsunftide taoliste ühenduste mõjuvõimuga.

Muidugi tuleb siin üldistustega olla ettevaatlik. Radikaalseid riigireforme ja majandusreforme tunneb ka Hiina ajalugu, kuigi nad enamasti varem või hiljem tühistati või sumbusid vaikselt. Konfutsianismiks kutsutud ideoloogia põhialuseid needki reformid ei riivanud. Siin sobib peatuda veel ühel Hiina traditsiooni eripäral, nimelt harmoonia, tasakaalu ideaalil. Läänes on väga oluline olnud kujutelm vastandite võitlusest, kus üks on Hää ja teine Kuri. Hiinaski on samuti maailmas toimuvat kujutatud kahe vastandjõu – yin’i ja yang’i kaudu. Kuid kumbki neist jõududest pole loomuldasa kuri või hää. Halvad on asjad siis, kui kaob nende jõudude vaheline tasakaal. Nii püüabki näiteks Hiina traditsiooniline meditsiin haigusi seletada yin’i ja yang’i tasakaalust hälbimisega ning ravida seda tasakaalu taastades. Samamoodi tuleb siis vaadata riigi hädadele: ka siin võib olla tasakaalust väljas suhe ülemate ja alamate, rahva ja võimu, makrokosmose ja mikrokosmose vahel. Traditsioonipäraselt on riigiasju ikka nähtud seoses suure maailma asjadega. Kui riik on korrast, tasakaalust väljas, on seda ka loodus: tulvaveed murravad tammisid, põud hävitab viljasaagi, barbarid tungivad maale. Nagu perekonna eest vastutab pereisa, vastutab riigi korra ja käekäigu eest riigiisa, Taevapoeg, kes on ka omamoodi vahemees loodusvägede, Taeva ja inimeste, riigi vahel. Nagu varasematel aegadel Euroopas oli kuningas või tsaar Jumala armust, oli Hiinas valitseja Taeva armust. Leiti, et temal on „Taeva volikiri“ riigi valitsemiseks. Kui ta oma ülesannetega hakkama ei saa, võtab Taevas temalt volikirja ja selle saab keegi teine. Hiinas olid riigiasjad kõigi haritud inimeste asi ja nii pidi kriitilises olukorras haritlane riigiasjadesse ka sekkuma, äärmuslikul juhul isegi Taeva volikirja kaotanud valitseja kõrvaldamiseks. Tavaliselt piirdusid rahulolematud haritlased küll märgukirjade kirjutamisega ülematele. Muidugi mitte alamatele, harimatule rahvale, keda riigiasjade ajamise juurde ei lastud. Demokraatiast oli traditsiooniline Hiina ühiskonnakorraldus üpris kaugel.

Haritlastel oli Hiina traditsioonilises kultuuris ja riigis eriline roll. Haritlane pidi olema humanist, tema tegevus pidi aitama hoida riigis harmooniat, olema eeskujuks, inimeste mõjutajaks-kasvatajaks, ent ka konkreetsete asjade ajajaks, riigiametnikuks. Selliseid humanistidest haritlasi pidid kujundama koolid, haridussüsteem, mis oli meie mõttes humanitaarne: õpiti kanoonilisi kirjandusteoseid, lugusid ajaloost, endistest ideaalvalitsejatest, etiketti ja väljendusoskust. Haritlane õppis kirjutama esseid ja klassikalises vormis luuletusi. Tänapäeva maailmas nii oluliste asjadega nagu loodusteadused, toonane Hiina haritlane ei pidanud tegelema, kuigi võis seda teha oma lõbuks. See, et vanas Hiinas tehti olulisi avastusi ja leiutisi (kompass, püssirohi, alkoholi destilleerimine, meditsiin), sündis suuresti tänu alternatiivkultuurile, mida ehk kõige enam kannab taoismiks nimetatud nähtus, milles on elemente vanadest rahvauskumustest, müstilisest filosoofiast, varasest harrastusteadusest ja boheemlusest. Taoismis võib hää tahtmise juures näha ka muistse feminismi elemente. Isegi protesti Hiina ühiskonna ja perekonna äärmise patriarhaalsuse vastu. Laozi näeb naiselikkuses mehelikkusest vägevamat ürgjõudu. Väga lihtsustatult võib öelda, et Hiina ühiskonda ja vaimuelu on aidanud tasakaalus püsida nende kahe algme, nimetame neid tinglikult konfutsiaanluseks ja taoismiks, koos­eksisteerimine ja konkurents.

Vana ja uus

Eespool nimetatud vastandipaaril „vana“ ja „uus“ on Hiinas olnud ja on mõnel määral nüüdki teine tähendus kui läänemaailmas. Nagu keskaja Euroopas, on Hiinaski uuendustesse suhtutud umbusuga, tihti lausa tõrjuvalt. Ometi on Euroopa kultuuris kujutlus sellest, et uus on vanast parem, et uus peab vana kaotama ja asendama, juba põline, oletatavasti pärit Iraani dualistlikust religioonist, kust ta jõudis kristlusse ja sealtkaudu mõjutas ka mitmesuguseid radikaalseid ideoloogiaid. „Internatsionaalis“ kõlavad muistsed Iraani motiivid päris äratuntavalt: prantsuse originaalis on „Du passé faisons table rase“ – „Minevikust teeme valge lehe“. Siena Caterina on ühes kirjas kirjutanud, et uue tulekuks on vaja vana alusmüürideni maha kiskuda …

Hiina kultuurile, kui jätta kõrvale mitmesugused sektid ja salaseltsid, milliseid sääl oli omajagu, on säärane arusaam uue ja vana vahekorrast võõras. Mida näitab kasvõi Hiina luulelugu, kus võime jälgida seda, kuidas uus vähehaaval kasvab välja vanast, nagu noor võrse vanast oksast. Hiina luule algab rahvaluule antoloogiast Shijing („Laulude raamat“), mille koostajaks ja redaktoriks pärimuse järgi on Konfutsius – Kong Fuzi ise. Shijing’i tekste tundis iga Hiina haritlane pääst ja neid on tsiteeritud, neile viidatud juba üle kahe tuhande aasta. Hani dünastia (206 eKr – 220 pKr) ajal asutati niinimetatud muusikaamet – Yuefu, mis pidi koguma rahvalaule. Selle kogumise eesmärk oli anda võimudele ülevaade sellest, mida rahvas tunneb ja mõtleb, niisiis omamoodi avaliku arvamuse monitooring. Yuefu laulud said populaarseks ning neid hakati samuti tsiteerima ja isegi matkima, nii et üleminek rahvaloomingult individuaalsele loomingule on Hiinas sujuv.

Niisamuti ei tähenda luule uuenemine vana luule ja tema mallide kõrvale­heitmist. Üks Hiina luule eriteadlasest Kanada professor rääkis, kuidas luule on sääl muutunud aastasadade jooksul aina mitmekihilisemaks, uued tekstid sisaldavad aina enam viiteid senistele, nii et nende põhjalik mõistmine ja kommenteerimine nõuab uurijalt aina suuremat eruditsiooni ja vaeva.

Ühiskond, kus valitseb selline suhtumine uue ja vana vahekorda, muutub kahtlemata aeglasemalt, on konservatiivsem. Mida Hiina ka viimased paar tuhat aastat, Hani dünastia aegadest eelmise sajandivahetuseni ka oli. Hiina on olnud omamoodi muuseum, kus nüüdki võib leida palju sellist, mis mujal, reformi- ja revolutsioonimeelsemates kultuurides on kadunud. Nii on Hiinas tänini rahvakesi, kus valitseb täielik matriarhaat, kus mehed on naise kodus lihtsalt, olgu juhuslikud või püsivad, külalised. Hiinas on säilinud šamanism. Taiwanil, kus usuvabadust rohkem, kutsutakse šamaane inglise keeles medium’ideks, neil on omad vastuvõtuajad ja telefoninumbrid nagu tohtritel. Sellise šamaani või meediumi töö on minna teise ilma, surnuteriiki ja korraldada suhteid elavate ja surnute või surnute ja surnute vahel, näiteks panna paari meie hulgast lahkunud noormees ja neiu, kes oleksid pidanud abiellu astuma, ja selle täitmata leppe tõttu elus olevatele sugulastele unes etteheiteid teevad.

Hiina traditsioonilises kultuuris on mõndagi sellist, mida tunneme vanast Kreekast-Roomast või meie oma keskajast. Nagu juba nimetatud vastumeelsus uuenduste (novitas rerum) vastu või ideaali-eeskuju nägemine sakraliseeritud minevikus, mis hellenitele oli kunagine kuldajastu, kristlastele alg­kristlus ja hiinlastele muistsete ideaalvalitsejate aeg. Hiinlased on oma traditsionalismis olnud järjekindlamad, mida näitab ka Hiinas tänini kasutuses olev „hiero­glüüfkiri“, milletaolistest lääne­maailmas (Egiptuses ja Mesopotaamias) loobuti juba kaks tuhat aastat tagasi. Sellel muistse kirja püsimisel on muidugi mitmeid, nii sügavkultuurilisi kui praktilisi põhjusi. Esimestest võib kindlasti nimetada hiina kultuuri (ja keele) püüet jääda konkreetsete asjade juurde, umbusku abstraktsete sõnade vastu. Mis omal moel haakub soomeugrilaste kalduvusega üldmõisteid väljendada sõnapaaridega nagu kopsud-maksad või puud-põõsad. Hiina analooge on näiteks maastiku, looduse üldnimetus shan-shui – mäed-veed, maastik tervikuna.

Hiinas, kus esivanemate kultus on olnud omamoodi riigiusk, teatakse esivanematest hoopis rohkem kui läänes. Konfutsiuse otsesed järeltulijad on praegugi elus ja alles. Konfutsius elas üle saja aasta varem kui Platon! Mäletan oma üllatust, kui oma esimesel Hiinas-käigul küsisin ekskursiooni giidilt, kas tema peres on olemas genealoogiaraamatud, mis, nagu olin lugenud, on igas korralikus Hiina peres. Giid ütles, et on, ta isa pidi nendega tegelema. Aga nende pere polevat eriti vana, esivanemad tulnud Mongooliast XII sajandi paiku … Mõtlesin siis, et heldeke, kui palju on Euroopas aadlisuguvõsasid, kes teavad midagi oma esivanematest XII sajandil.

Nagu kõik traditsionalistlikud rahvad, pidasid ka hiinlased XIX sajandi alguseni oma kultuuri ainsaks tõeliseks kultuuriks, oma riiki ainsaks tõeliseks tsiviliseeritud riigiks. Muud rahvad-riigid või vähemalt enamik neist olid barbarid, kellel polnud tõelist, põlist kultuuri, nende valitsejad pidid Hiina makse maksma ja võisid Hiina sõjaväes teenida.

Nagu kõik traditsionalistlikud rahvad, pidasid ka hiinlased XIX sajandi alguseni oma kultuuri ainsaks tõeliseks kultuuriks, oma riiki ainsaks tõeliseks tsiviliseeritud riigiks. Muud rahvad-riigid või vähemalt enamik neist olid barbarid, kellel polnud tõelist, põlist kultuuri, nende valitsejad pidid Hiina makse maksma ja võisid Hiina sõjaväes teenida.

Piia Ruber

Põline ja võõras

Nagu kõik traditsionalistlikud rahvad, pidasid ka hiinlased XIX sajandi alguseni oma kultuuri ainsaks tõeliseks kultuuriks, oma riiki ainsaks tõeliseks tsiviliseeritud riigiks. Muud rahvad-riigid või vähemalt enamik neist olid barbarid, kellel polnud tõelist, põlist kultuuri, nende valitsejad pidid Hiina makse maksma ja võisid Hiina sõjaväes teenida. Sellisest rahvuskõrkusest hoolimata võtsid hiinlased ka endistel aegadel naabritelt üle mõndagi. Nii tuli Indiast Hiinasse buddhism, Iraanist üle Kesk-Aasia manihheism, Tangi ajastul said Hiinas populaarseks türgi rahvaste laulud. Võõrastelt laenatusse suhtuti aga kaksipidiselt, nii haritlaste kui valitsejate hulgas oli näiteks hardaid buddhiste kui ägedaid buddhismi-vastaseid.

Hiina ajalugu aga on mõjutanud kõige enam kontaktid Indiaga, viimastel aegadel läänega. Esimesed põhjalikumad kokkupuuted kristliku Euroopaga algasid XVI sajandil, kui Hiinasse jõudsid ja sääl alustasid tegutsemist jesuiidi misjonärid, kellest kõige tuntum on Francesco Xavier, Jeesuse ordu asutaja Ignatius Loyola lähikondlane. Jesuiidi misjonärid õppisid põhjalikult selgeks hiina keele ja klassikalise konfutsiaanliku kaanoni, nii said neist Hiina haritlastele tõsiselt võetavad vestluskaaslased.

Misjonitöö Hiinas oli sellele vaatamata keeruline, kuna kultuuride erinevused olid väga suured. Nende kontaktide kaudsed mõjud on aga olulised: hiinlasteni jõudsid mitmed olulised Euroopa teaduse ja tehnika saavutused – kellad, teleskoobid, teadmised astronoomiast ja matemaatikast. Teisalt said Euroopa haritlased teada, et on olemas Euroopa kultuurist üpris erinev kultuur, kus eetika aluseks pole religioon, vaid lihtsalt pärimus. Konfutsius ja tema järgijad suhtusid religiooni, „jumalatesse ja vaimudesse“ respektiga, kuid vältisid liigset lähedust nendega. Jesuiitide poolt Euroopas avaldatud põhjalikud aruanded-ülevaated Hiina kultuurist ja elust mõjutasid Euroopat tublisti. Hiina konfutsianismi austajad olid Voltaire ja Leibniz, taoistlikust „toimimata toimimise“ õpetusest said otse või vahendatult inspiratsiooni laissez-faire-majandusõpetuse pooldajad. Adam Smithi „nähtamatu käe“ taga viirastub Laozi „mina ei aja asju ja rahvas saab ise rikkaks“.

Muidugi on Hiina kultuuris palju seda, mis ei sobi kuidagi kokku valgustatud humanismiga, mida lääs Hiinalt õppis. Hiina rahvas on väga ebausklik ja konfutsiaanide püüded selle ebausuga võidelda erilist vilja ei kannud. Kuigi naiste jalgade moonutamise komme on kadunud, pole kadunud usk ninasarviku sarve erektsiooni soodustavale väele, mis on ninasarvikud Aasias ja Aafrikas viinud väljasuremise äärele. Üht-teist Hiina ebausust on nüüd jõudnud ka meile, olgu siis feng shui, usk maastikus peituvatele „energiatele“, Hiina astroloogia ja ennustamisviisid. Eks koos tarkusega kipume õppima ka rumalusi.

Kahe kultuuri kohtumine muutus kokkupõrkeks XIX sajandi alguspoolel, kui Briti impeerium hakkas vajama oma toodetele uusi turge. Leidmata tooteid, mis hiinlasi oleksid huvitanud pääle kulla-hõbeda, alustasid britid oopiumi eksporti Hiinasse, millele järgnesid oma alamate tervise pärast muretsevate Hiina võimude karmid keelud, oopiumilasti hävitamine ja niinimetatud oopiumisõjad, mis Hiina kaotas ja mille tõttu pidi kuni XX sajandi keskpaigani vastu võtma ühe alanduse teise järel. Hiina kaotas kontrolli osa oma territooriumi üle, võimude ja traditsiooni autoriteet lõi kõikuma. Ühiskonnas viis see ühelt poolt eurooplaste vastastele mässudele nagu kurikuulus bokserite (Yihetuan’i) mäss 1900–1901. Teisalt levis Hiina haritlaste seas läänemeelsus: leiti, et Hiina kultuur on aegunud, riik vajab hädasti reforme, tuleb üle minna läänelikule ühiskonnakorraldusele. Hiinasse jõudsid liberaalsed, ka sotsialistlikud ideed, mis viimaks viisid vabariigi kehtestamisele 1911.

Oma roll oli viimase, Qingi dünastia kukutamises ka selles, et see dünastia oli võõrast päritolu, selle olid asutanud mandžudest palgasõdurid, keda paljud hiinlased ei sallinud. Nii ei puudunud revolutsioonis natsionalistlik suundumus, mis on mõjutanud ka kommunistlikku ideoloogiat, on üks maoismi komponente. Kuni kommunistide võiduni 1949 oli olukord riigis kaootiline, keskvõim puudus või oli nõrk, provintsis peremehetsesid sõjapäälikud oma armeedega. Olukorda kasutas ära Jaapan, kes alates 1931. aastast hõivas ühe piirkonna teise järel.

Läänemeelsed äärmuslased leidsid XX sajandi algul, et Hiina peaks kõrvale heitma kogu oma traditsioonilise kultuuri, olgu uskumused, konfutsianismi kui isegi vana kirjasüsteemi. Nii kaugele ei ole asjad siiski läinud ja pärast Mao Zedongi surma on ka maoistliku radikalismi asemele tekkimas midagi, mida võiks hiinapäraselt pidada lääne liberaalse majanduse ja Hiina traditsioonide harmooniliseks sünteesiks, või vähemalt püüdeks sellise sünteesi poole.

Kulub ilmselt veel mitu inimpõlve, enne kui selgub, kas Hiinas selline süntees õnnestub saavutada või ei pea riik maailmas kasvavatele pingetele vastu. Kuid ometi tuleb meeles pidada, et Hiina kultuur ja Hiina riik on kestnud suuresti järjepidevana üle kahe tuhande aasta. Nii peab selles kultuuris, ennekõike konfutsianistlikus ideoloogias olema midagi, mis annab rahvale jõudu kesta, ajaloo katsumustest läbi tulla. Mis tähendab, et siit oleks teistel rahvastel ja riikidel vahest midagi õppida. Võib-olla peab Hiina liikuma demokraatia poole, kuid ka läänemaailm võiks loobuda selle demokraatia kitsast ja dogmaatilisest mõistmisest ja asuda kasvatama eliiti, kelle kätte võiks usaldada riigiasjade ajamise, poliitika, millega ei saa enam hästi hakkama ei rahvas ega tema valitud esindajad. Tuleb leppida sellega, et vabadus ja demokraatia ei asenda tarkust ja eetilisust, väärtusi, mida traditsiooniline Hiina suutis kaua hoida ja mis hoidsid ka teda. Võib-olla hoiavad edaspidigi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar