Mängu maailma tühjad kohad

TAIMI LAUR

Kai Aareleid on varem avaldanud romaani „Vene veri“ (2011), luulekogud „Naised teel“ ja „Vihm ja vein“ (2015) ning perioodikas novelle, luulet ja artikleid. Novelli „Tango“ eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna.

Romaani „Linnade põletamine“ kujunduses on Mari Kaljuste andnud mälupiltidele albumis tuhmunud mustvalgete fotode vormi. Osa piltide tähendustest on mälus kustunud. Need, mis alles, vajavad lahti seletamist. Ja seda Aareleid teeb, meisterlikult.

Romaani ambivalentne pealkiri – „Linnade põletamine“ – hõlmab mängu eri tasandeid, ja tõsidust, mis mängule vastandub. On mängud, mida mängivad täiskasvanud eri vahendite ja riskidega, ja teisalt reaalne maailm, nagu seda tajub laps ja kus ei ole veel põletamise eripalgelisust enesestmõistetavaks tunnistatud.

Mängult ja päriselt

Ida õpetab viieaastasele Tiinale kaardimängu: „Aga mäng?“ küsib Tiina lõpuks lootusetul häälel. /„Aga mäng – mäng on näiteks linnade põletamine.“ /Tiina silmad lähevad suureks. /„Linnade põletamine?“ küsib ta sosinal. /„Jah. Linnade põletamine. Kõige lihtsam mäng,“ vastab Ida, samuti sosinal“ (lk 76).

Hollandi ajaloolase Johan Huizinga arvates võiks mängu mõistet defineerida umbes nii: mäng on vabatahtlik toiming või tegevus, mida sooritatakse teatud kindlaksmääratud aja- ja ruumipiirides, vabatahtlikult omaks võetud, kuid tingimata siduvate reeglite järgi. Mängu eesmärk on temas eneses, teda saadab põnevus- ja rõõmutunne ning teadmine tema „teistsugususest“ „tavalise eluga“ võrreldes.

Keel on osa kultuurist ja keelemängud kuuluvad selle juurde. Aareleid laseb tegelastel mängida ja lugejal Ida ja Tiina keelekasutuse parajaks timmimist imetleda: „Ida. Muidugi mind ei olnud! Mina sündisin pärast sõda! Esimesel rahu aastal!“ / „Ah soo.“ / „Soo-soo, Ida!“ / „Kes sulle seda kõike rääkis?“ / „Ma ei teagi. Juuli.“ / „Sa oled ju nii tark, et võid varsti kooli minna.“ / „Ida, ma olen viiene!“ / „Oi, pardon.“ / „Kooli minnakse seitsmeselt.“ / „Selge asi“ (lk 72).

Aareleid ühendab keele, nagu varem „Vene vereski“, rahvusküsimusega, seekord eesti ja vene laste vahel, kes 1959. aastal erineval pool planku koolis käivad. Kaegla Ats, krooniline istumajääja, kes on plangu ääres turninud ja üle aia vahtinud, ei suuda enam vene eakaaslaste häälekaid vahetunde välja kannatada ja kutsub eestlasi barrikaadidele. Tiina ei arva venelastest mitte midagi, nood on omaette maailmas ja tema teed selle maailma esindajatega ei ristu. „Kui just see … kisa. Jah. See ajab tõesti vahel vihale,“ otsustab Tiina (lk 182). Ja nii ühineb temagi „sõjaga“ ja toob lahingupäeva hommikul kooli kaasa suure valge kanamuna. Vastasleeris käib palli tagaajamine. Tammelinna aiaomanike riknenud tomatid ja ploomid tabavad neid ootamatult. Vova on Tiina poolt virutatud munale täpne saak. See tabab rohkemat kui poisi otsaesine. Kui Tiina taipab, mis juhtus, on löök rikošetina juba tabanud ka teda ennast – seda poolt, mis sõjale järgnenud rahvaste sõpruse õhtul vabandust palub. Talle andestatakse ja temast ei suudeta loobuda. Ka siis, kui Vova sõjaväeinsenerist isa perega Tartust edasi peab liikuma.

Tiina ja Vova side on romaani ainus siiras armastusliin, mis algab suurest valgest munast ja lõpeb kaugel Valge mere ääres. See on kahe inimese suhe, kellel ei ole veel õigust oma ühtekuuluvuse üle otsustada. Vova palub äraootamist ja kirjutamist, aga ei saa jätta aadressi koha kohta, mida ei ole legaalsel geograafiliselt kaardil. See on teismeliste ehe siirus, mis ei hävita end seestpoolt, vaid mille muudavad traagiliseks Suure Mängija malekäigud.

Romaani üks olulisi allhoovusi ongi juhuse ja individuaalse valiku suhestumine.

Juhused ja eksitused

„Maailm koosneb juhustest ja eksitustest,“ ütleb Aareleid (lk 46). Juhused ja eksitused on minevik, mis kirjutab üle oleviku ja tuleviku. Juhus võib olla kujustatud vettinud pruudina teepervel. Äsja abiellununa on too saatnud oma mehe sõtta: „… ta pidi minema, nad kõik läksid, tema ja seltsimehed, vabatahtlikult,“ kinnitab Liisi oma mehest rääkides Peetrile, kes ta autosse vihma eest varju kutsub (lk 27). Vettinud pruudi Viljandis Vabaduse platsil maha pannud Peeter vaatab vabadussamba rususid platsi serval ja mõtleb Valdekule, kes peaks sõjas Liisi vabadust kaitsma.

Neli talve hiljem on hukkunud punaarmeelase lesk Eestis tagasi. Kui Liisi Peetri käest tööd küsib, ei tea ta veel, kas nende kohtumine on juhus või eksitus. „Jaroslavlis … Huvitav. Kuidas te üldse Venemaale sattusite?“ /„M-mind saadeti Nõukogude tagalasse, kuna ma … olin punaarmeelase perekonnaliige“ (lk 32).

Liisi usub, et suudab oma minevikust lahti lasta, sest surnud ei saa elavaid kinni hoida. Peeter oma valikute tegemise vabaduses nii kindel ei ole. Minevik ei kustuta end ära. Mälu toob kaotatu intensiivsemalt pinnale kui kohaloleva ja Peeter laseb puuduoleva täita mängul.

Mängu üks elemente on maskide kandmine. Tiina isa Peetri tumeda deemonliku poole varjamiseks on mees valinud hoolimise, hoolitsemise ja asjade muretsemise maski. Tiina ise tunneb piinlikkust, kui saab klassiõe Marta keldrikorrusel asuvas kodus teravalt teadlikuks oma uutest kevadkingadest, villasest mantlist ja punasest baretist. Kohal olemise puudumise täitmine asjadega – see on Peetri viis isaks olla. Hoolitsemist kui maski, mille taha varjata sõltuvust kaardimängudeemonist, kasutab mees aastaid.

Peeter tahaks öelda Liisile: „Mäng aitab mul kanda korraliku kodaniku maski. Taluda igapäevaseid kohustusi, tühiste asjade tüütut kordumist. Elu üllatab mind harva. Mäng üllatab mind alati. Ei ole olemas kahte ühesugust mängu“ (lk 142). Üksiti tahaks ta Liisile kinnitada: „Iseenda eest ei saa põgeneda“(lk 142). Peeter elab iseenda elu ja valides pooli eelistab ta kaardikuradit Liisile ja Tiinale. Mäng ei salli valemängijaid ja mäng hävitab mängu rikkujad.

Tiina ema Liisi mängud uue elu otsimisega vastavad Huizinga mänguteooria vabatahtlikkuse printsiipidele. Nendel mängudel Kalju veetornikorteris on algus ja lõpp. On tundmiste muutumine utoopilisest kirelõõmast pettumuse argilanguseni ja tagasitulek ruumi, kust alustati. Ometi ei ole suhteruum enam endine ja selles hävinut ei suuda ega taha valemängijad enam üles ehitada.

Saladuste hoidja

Aareleiu romaani võib lugeda mitmeti. Hoiatusromaanina räägib „Linnade põletamine“ heaks lapseks olemise püüdlikkusest, mille abil Tiina püüab avada ust oma isa hinge. Tiina teab: „Isaga tuleb olla väga ettevaatlik. Kui ta on kodus ja sa tahad, et ta kuhugi ei kaoks, on kõige parem olla hea, olla vaikne, peaaegu mitte olla“ (lk 105). Isa ennast on lapse elus harva ja vähe. Jäävad üle vaid asjad ja saladused. Tiinast saab saladuste hoidja, kes on kõrvaltvaataja oma vanemate mängudes, täites mitte-rääkimisega seda kohta, mida isa ja ema oma lapsele on jätnud. Saladuste hoidja õpib puudu olemist täitma elutarkade vanaprouadega, kes oskavad hoida nii saladusi kui ka saladustehoidjat.

Reaalsus on isa matustele järgneval hommikul iseenda eluga edasi minemine. Tiina sunnib end spordiriided selga panema ja Tartu kaardi ketsitaldadesse jooksma. Alasti elu vaatab vastu võlanõudjate silmadest ja nende agressiivsuse eest ei kaitse teda ja Liisit mitte keegi ega mitte miski. Tiina tõdeb: „Mu isal ei olnud sõpru. Tal oli hulk tuttavaid, kes olid kõik kasu peal väljas, aga sõpru tal ei olnud“ (lk 316).

Kaleidoskoobi mänguline pööre vahetab 1940ndate ja 50ndate mustriringi 60ndate vastu ja annab lugejale vaadata 90ndatest ja 2013. aastast moodustunud pilti. See on Tiina isa portree. Groteskne kild selle hinnast ja väärtusest – raamist, mis maamajas 1998. aastal käinud vargas huvi on äratanud. Maamajas, mille uste lukud küll ragisevad, aga on terved. Kõige valusamini varastavad need, kellel on võtmed. Kunstnik restaureerib võõraste näojoontega mehe portree, kellega Tiinat seob vaid ähmane valus mälestus. Pleekimata koha seinal saab täita raamiga, kuid raami sees oleva mehe portree ei kata kinni puudu olemist.

Aareleid kujustab romaanis „Linnade põletamine“ mängu eri vorme, lisaks eelpool nimetatud kaardi-, sõja-, armu- ja keelemängudele ka male- ja sotsiaalseid ringmänge, aga tuumset mõtet kannab mängust välja jääv reaalsuse seisukoht, mille ütleb välja Liisi ema: „Uut elu ei ole olemas“ (lk 172).

On üks elu – algusest lõpuni. Lapsepõlve tegude-, mõtte- ja mälukildudest alates kannab inimene kõike endaga kaasas. Temast väljaspool asuvad kogukonna liikmed, sealhulgas lähedased sõbrad, võivad soovitada alustada uut elu. Inimene ise võib kinnitada, et tal on teine elu. Reaalset tegelikkust ei saa petta, ja nii elab inimene ikka edasi oma ainukest elu, mängides selles erinevaid mänge.

* Johan Huizinga, Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Tlk Mati Sirkel. Varrak, 2004, lk 38–39.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar