Kirjanduse oleviku ristlõige

Muljeid 2015. aasta Betti Alveri kirjandusauhinda püüdnud debüütteostest

Indrek Ojam

Piret Jaaks pälvis 23. novembril Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna, mis antakse kahe hingedepäeva vahel ilmunud parima debüütteose eest.

Piret Jaaks pälvis 23. novembril Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna, mis antakse kahe hingedepäeva vahel ilmunud parima debüütteose eest.

Elise Kasak

Betti Alveri kirjandusauhinnaga pärjatakse Alveri testamendis avaldatud soovi kohaselt kahe hingedepäeva vahel aasta jooksul ilmunud parim debüütteos. Nii konkureeris selle aasta auhinnale ka 2014. aasta lõpul ilmunud tekste ja mõnigi selle aasta lõpu verivärske ilmuja lükkus järgmise aasta auhinnapretendendiks.

Veidi statistikat: žürii tegi valiku 49 debüütteose seast, millest 29 olid luule- ja 20 proosateosed. Nende hulgas oli 34 nais-, 12 mees- ja 3 soo mõttes raskesti määratletava pseudonüümiga autorit. Žürii valis debüüdiauhinna kandidaatideks Billeneeve luulekoguga „Sügis nagu lõppev suhe“, Piret Jaaksi jutukoguga „Linnalegend“, Kristjan Haljaku luulekoguga „Palavik“, Eero Lattu romaaniga „Kaitstud Eesti“ ning Mudlumi jutukoguga „Tõsine inimene“.

Kui mõelda väljendile „kirjanduslik debüüt“, võivad kergesti meelde tulla mõne aasta tagused kriitilised arutlused ebaküpsete noorautorite üle või vähemalt noortekirjandus kui kriitikas levinud kategooria. Sellele vastavalt peaks debüüdiauhind olema alustavale autorile hooguandva ja tunnustava funktsiooniga. Tänavune esmaraamatute saak näitas esiteks kindlasti seda, et alustav autor ei pruugi tingimata olla konventsionaalses mõttes noor. Selle aasta debütantide seast valitud viie nominendi hulgas käib vaid üks oma elu kolmandat kümnendit – Kristjan Haljak –, ülejäänud on vanemad. Alveri preemia pälvinud Piret Jaaks alustas kirjutamist juba 2001. aastal, vanim debütant oli 88aastane Aino Tammeorg.

2015. aasta paistis silma pigem tugeva proosa-aastana. Kõige heledamalt säras kindlasti Mudlumi ja Jaaksi täht, kelle raamatud mõjuvad rikastavalt mitte ainult debüütide kontekstis, vaid kogu kirjanduspildis. Nominatsioonivääriliste isikupäraste luuleraamatutega said hakkama Kristjan Haljak ja Billeneeve, allapoole nominatsiooni läve jäänud luuletekstide seas võib täheldada tugevat klassikaliselt lüürilisema allhoovusega kesktaset. Žürii valis nominentide hulka ka Eero Lattu alternatiivajaloolise sõjaromaani, et tunnustada autori suurt tööd dokumentaalsete allikatega ja katset kujutada usutavalt Eesti ajaloo niivõrd tundlikku teemat nagu Molotovi-Ribbentropi pakt ja Teine maailmasõda, mis ilmselt ka kogenud kirjaniku kujutlusjõule tugevat vastupanu osutavad.

Kui palju annab sellise kireva tekstihulga pinnalt ausal viisil üldistusi teha? Loobun kohe püüdest olla objektiivne ja esitan vaba kirjelduse, mis võiks olla lihtsalt minu kui žüriiliikme kogemuse kokkuvõte. Kõigepealt näen Tartu linnaraamatukogu kabineti lauda katvat tohutut hunnikut teoseid, mis kõik ootavad mingisugusele normile allutamist ja paremusjärjestusse seadmist. Žürii jaotab teosed omavahel ära. Esimestel kordadel saadakse kokku, et selgitada välja need, kes kindlalt välja jäävad. See faas ei ole kriitiliselt ja kirega lugejatele iseenesest raske. Viimastel kordadel tihenevad vaidlused, paljastuvad vastuolud eelistustes. Mitme hea vahel valida pole enam üldse lihtne. See on ka loomulik, kirjanduskultuuris ei kehti siiski Lev Tolstoi maksiim „Anna Karenina“ algusest: kõik head raamatud tegid vähemalt minu erineval moel õnnelikuks ja kõik mannetud ühetaoliselt õnnetuks.

Lugemisnädalate jooksul selgus, kui erinevas ajalis-kogemuslikus tegelikkuses on elanud teoste autorid. Proosas on meil romaan, mis põhineb eelmise sajandi alguse Eesti Vabariigi aegsetel mälestustel, meil on sellele järgnenud murranguperioodi kujutav tummine alternatiivajalooline katsetus, leidub üsna lapsiku faabulaga katseid oma juttu midagi hõlmavamat kokku suruda. Luules kohtab haikukogusid, kümnete aastate jooksul kirjutatud juhuluulet koondavaid raamatuid, sürrealismikatsetusi ja üsna alverlikke riimitraditsioone jätkavaid klassikalisi lüürilisi tekste. Kõik see kokku moodustab mingisuguse kultuurilise oleviku ristlõike ning on aukartustäratavalt mitmekesine. Ja tegelikult erinevad teineteisest vägagi palju kaks selle aasta kõige tugevamat debüütteost ehk Mudlumi „Tõsine inimene“ ja laureaadi Piret Jaaksi „Linnalegend“. Kui esimest võib lugeda kui tugeva keskse motiiviga fragmentaarset romaani juttudes, siis Jaaksi raamatut kannab klassikaline dramatiseeriv novellipoeetika, kasutatud on pinget ja puänti ning lood on pigem iseseisvad.

Alveri debüüdipreemia žüriiliikme kogemusega saab kirjakultuuri olevikust väga tugeva maitse suhu. Selle aasta uuslooming näitab, et see olevik võib tuua meeldivaid üllatusi mitmest suunast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar