Elu pärast elu

MAIT VAIK

Kuna HAPKOMAHi raamatust on kirjutatud juba hulk sisukokkuvõtteid nagu ka teose kasulikkusest (annab meile pildi fentanüülinarkomaania olemusest ja katastroofilisest seisust sellega võitlemisel), siis ei tahaks sellel peatuda. Pigem huvitab mind raamat kui kirjandusteos ning autori isik, tema eetilised hoiakud. Just viimased väljendused teevad päevikusarnase teose kurb-nauditavaks, autor mõjub inimesena ja tänu sellele ehedalt ka ümbritsev – trööstitu keskkond, kuhu meist (või meie lähedastest) igaüks võib kukkuda.

Autorit on õnnistatud särava tähelepanuvõimega. Hästi kasvatatud, mõtleva ja empaatilise inimese vaatlused on üles kirjutatud heas stiilis ja raamatus leidub peaaegu igal leheküljel ka hinnanguid oma tegevuse kohta. Peatükkide kaupa on ka langusi, äratuntavat eemalolekut, kuid isegi siis jääb tekst ladusaks. Minategelase juhtumiste kõrval leiame kaante vahelt ka lausa novelli mõõtu jutustusi teistest saatusekaaslastest, mis on juba selgelt kirjandus. Ometigi on raamat paljudele lugejatele eeskätt teatmeteos ja giid maailma, millega ollakse tuttav vaid arvudena politseikroonikast ning kaadritena mõnest mängufilmist. Selle kõik on nüüd üks siseringiinimene raamatusse raiunud.

Asi, millest HAPKOMAH ei kirjuta, sest võib-olla ei ole sellest veel teadlik, ning millele ma tahan tähelepanu juhtida, olgu siis või autori enda pärast, on see, et narkomaani elustiil ise võib olla nauditav. See, et homset ei tule ja eilset ei ole, teeb selle elu ebareaalseks, ebainimlikuks (tavatähenduses) ja on kaif juba iseenesest, kuigi seda on raske tunnistada ning väliselt viitab kõik vastupidisele. Selline elustiil on tegelikult muretu, kohustusteta, sest ainus probleem on aine, ja see on kuradima irratsionaalne, absurd. Selline elu on alati kirglik ja kirglik selles hetkes, kus aine hankimine võib olla (juhul kui on edulootust, aga võib-olla mitte isegi seda) omaette feel: kõik need ootamised, külmetamised, kiunumised ja telefonikõned, valed ja võlad.

Kui minna veel julmemaks, siis elab ju selline inimene mõnes mõttes vägagi kristlikult, välja arvatud varastamine, petmine ning keha ja vaimu hävitamine. See elu on täis enesesalgamist ja enesekaotust, sõltlane on osaliselt kindlasti Jumalale lähemal kui keskmine väikekodanlane. Ärge olge leiged, ütleb pühakiri – leigeid te narkomaanide hulgast vaevalt leiate … Nende elu mõte ei seisne homses palgapäevas või soojamaareisis ega ka eilsetes vigades, mida me inimestena lõputult eneses järame või mille poole õhkame. Kui haigused, üledoosid ja võõrutus välja arvata, siis on see uskumatult väike ja turvaline maailm, 24 h sisustatud ja ei mingeid globaalseid jamasid. Tihti ei pöörduta pärast võõrutust tagasi ainete juurde mitte kaifi pärast, vaid otsitakse uuesti seda enesekaotuse seisundit koos kõige juurdekuuluvaga.

Raamatu autor ei ole veel omadega lõplikult põhjas, väärikus annab endast lehekülgedel märku, samuti teatud põhimõttekindlus (vist). Näiteks vanemate televiisor müügiks ei lähe, selle kohta öeldakse, et mitte veel, justkui aimates, et millalgi saab ka see piir ületatud. Autor erineb inimestest, kes doosi nimel ennast tänaval müüvad, või, mis veelgi alandavam, lepivad sellega, et seda teeb elukaaslane. Ta koguni muretseb oma välimuse pärast ja masendub, kui torkab võõrastele oma olekuga üheseltmõistetavalt silma. Eetilised tõekspidamised eristavad teda inimestest, kes annavad südamerahus teisele kasutatud süstla või röövivad tänaval-bussis-kodus vanurit. Inimestest, kes süstivad akuutses võõrutuses vangile rahusti asemel glükoosi ja viskavad ta siis kartsa mädanema.

Autor ei ole, vaatamata sellele, et „istub igati otsas“, siiski päris klassikaline ja tüüpiline narkomaan. Kõrgem positsioon, millelt toimuvat veidi distantsilt vaadeldakse, kumab kirjutatust tahtmatult läbi nagu seegi, et looja on sellest ise teadlik. Kohati tekivad koguni teatud kahtlused, kas kirjutajaid ei ole mitu. Asja olemust see ei muuda, sest iga rida on olemuselt autentne, ja nagu ikka – see, mis tundub liialdus, seda enamasti just ei ole.

Aga isegi kui narkomaan ei varasta, ei tee silmanähtavat kurja ja saab oma laksu kolme sendi eest, ei ole ta n-ö kohal, ei võta osa – ja see on juba kuritegu iseenesest. Ei ole nii, et oma asi, minu elu, minu tervis, minu raha. Juba inimese õige tähelepanu ja valmisolek on tegu, esmapilgul küll nähtamatu, aga ometigi … Narkomaan neid kindlasti ei evi. Vähemalt mitte kogukonna heaks. Vastupidi: ta vajab ise tuge ja toetust, tekitades kaost, ohutunnet, ning ruineerib pelgalt olemasoluga. Niisama juhmardeidki, kellel tuleb silm peal hoida, on ju maailm niigi täis.

Lõpetuseks tahaks HAPKOMAHile kangesti head soovida. Usun, et kirjutamine teda ei jäta. Kirjutamine on üks sillake tagasipöördumiseks ühiskonda. Muidugi on neid veel, kuid kahjuks ei oska midagi originaalset pakkuda, mida inimene juba ei teaks.

Ja kordan üle, et raamat on sugestiivne, hea lugeda ja lõppsõnas antakse ka ülevaade fentanüüliga seonduvast Kaur Kenderi pilguga ja ametliku statistika toel. Loodame, et kõik kokku muudab ka lugeja (ja otsustajate) suhtumist ning et süstimistoad ja meditsiiniline heroiin ei ole enam kauge tulevik, et narkopoliitika muutub juba lähiajal, aga mitte paarikümne aasta pärast. Nagu ähvardatakse.

Veel midagi: süstimistoad hävitaksid ka tolle fluidumi, mis narkomaania ümber auratseb. Bisnis kukuks suuresti kokku ning kuigi fentanüül ei kaoks punkritest ja urgastest päevapealt, ei vajaks sõltlane enam enda kõrvale omasuguseid ega toodaks neid tahtmatult või tahtlikult juurde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar