Aus tuleb olla!

Johanna Ross: „Eesti kriitikas on akadeemilise arvustuse ja ajalehetutvustuse vahel liiga suur lõhe.“

PILLE-RIIN LARM

Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna laureaat Johanna Ross Tartu Loodusmajas.

Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna laureaat Johanna Ross Tartu Loodusmajas.

Lauri Kulpsoo

Arvustus, mis laskub analüüsi. Analüüs, mis asetatakse konteksti. Kriitik, kes on oma maitseotsustuses suveräänne. Mõte, mis on vahe; keel, mis on täpne; stiil, milles on isikupära ja elegantsi.

Nende sõnadega võib iseloomustada keda tahes tänavustest Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kandidaatidest: Hasso Krulli („Tunnusteta luule“), Alvar Loogi („Lavalt alla, iseenese juurde“), Aare Pilve („Afanasjevi kommunikatiivne blues), Johanna Rossi („Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga“) või Märt Väljataga („(:)kivisildniku kakangeelium“). Parima arvustuse autorina pärjati 8. detsembril, Ants Orase 115. sünniaastapäeval neist Johanna Ross.

Kui oluline on sulle tunnustus? Oled varem saanud arvustuse eest Loomingu aastapreemia1 ning üks sinu artikkel oli Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia kandidaat.2

Johanna Ross: Tunnustus on oluline küll, ega ma ei salga. Kui üritada seda viisakalt põhjendada, võiks öelda, et see on tagasiside üks vorme ja tagasiside on mõistagi tähtis – eriti humanitaaria ehk inimteaduste vallas tegutsejale, kes võibki ainult teiste inimeste käest teada saada, kas tema jutul üldse mingi mõte on. Kuid loomulikult on olemas ka vähem viisakaid põhjusi. Ja ka need peavad kõik paika.

Millised on su tõekspidamised kriitikuna, n-ö kriitikukreedo?

Aus, aus tuleb olla! Aga aususe all ei mõtle ma ainult seda, et ei tohi oma arvamust varjata või faktidega eksida. Mõtlen ka näiteks selliseid asju, et kui arvustatavas raamatus millestki aru ei saa, ütleme, süžees ei lähe mingid otsad kokku, siis ei tohiks arvustusse koba peale kirjutada, et „lahendus jääb mõistatada lugejale enesele“ või „esineb postmodernistlikku mängu reaalsusega“, ja järgmise teema juurde minna. Tuleks hoopis rahulikult järele mõelda, veel kord lugeda, vajadusel konsulteerida asjatundjatega ja jõuda selgusele: kas segaduse läte on raamatus või lugejas, on see kavatsetud või kavatsemata, on see teose seisukohast hea või halb ja nii edasi.

Või mõnikord ei viitsi õieti välja mõelda, mis ma raamatust arvan: ei ole nagu liha ega kala, päris piinlik ei hakka, aga kaasa ka ei kisu. Tekib kiusatus, et kui kiidaks õige lihtsalt moepärast osavaid vormivõtteid ja uudset teemaasetust ja jätaks asja sinnapaika. Ei! Tuleb välja mõelda, tuleb. Ega see alati kerge ei ole, seetõttu ei jaksa alati ja lõpuni ka aus olla.

Kuidas iseloomustad eesti (kirjandus-)kriitika praegust seisu? Mil määral seda üldse jälgid ja näiteks mõne muu keeleruumi omaga võrdled?

Eks ikka jõudumööda jälgin, muude keeleruumidega regulaarselt ei võrdle.

Paari aasta tagusest kogemusest soomekeelses internetis mäletan, et neil oli rohkem asjatundlikke, põhjalikke ja järjepidevaid raamatublogisid, kust leidis kohati täiesti kirjandusväljaannete-väärilist analüüsi. Ingliskeelsest meediast mõne raamatu kohta infot otsides sattun enamasti fännilugude ja kiidulaulude peale, aga ilmselt on need lihtsalt kõige kergemini leitavad, kindlasti on seal ka muud.

Eesti kriitikas on akadeemilise arvustuse ja ajalehetutvustuse vahel liiga suur lõhe – puudub korralik „keskpõrandakriitika“, nagu sina ise oled seda varasemates vestlustes nimetanud. Kui kevadisel kohtumisel teiste maade kriitikutega selle probleemi üles võtsin, siis nemad minust väga hästi aru ei saanud, paistab, et seal on see päevalehtede kirjanduslisades paremini esindatud. Aga ega ma ise ausalt öelda ka eriti ei pinguta, et seda lõhet ületada. Kirjutan ikka kitsalt spetsialiseerunud kultuuriajakirjandusse, kus minu kriitikat loevad ilmselt ennekõike teised kriitikud, ja päris õige asi see ju ei ole.

Žürii meelest võib küll sinu arvustuse just nimelt liigitada keskpõrandakriitikaks, mis on ka põhjus, miks kriitikaauhind sulle otsustati anda. Võib-olla on asi hoopis selles, et meil polegi õieti päevalehtede kirjanduslisasid, kus seesugust kriitikat avaldada. Mis on aga su arvustuste impulss – on need pigem tellimustööd või pakud neid väljaannetele ise? Mis on üldse sinu meelest arvustus, on see tarbetekst või midagi muud?

Arvustus on ikka tellimustöö, tellimuse peale kirjutatud tarbetekst. Emotsioon peab ka olema, aga seda on võimalik teatud piires esile kutsuda. Ja emotsiooni juurde ei tohi pidama jääda.

Viimase kriitika mõtestamise puhangu üks keskseid tekste on olnud Aare Pilve „Kaasaloova kriitika hüpotees“3 ja kui ma Pilve sealset tüpoloogiat vaatan, siis omast kohast peab see küll paika, aga päris õigeks, klassikaliseks arvustuseks kvalifitseerub minu meelest ennekõike tema esimene punkt, „vastuvõttev kriitika“. Nn „tõlkiv kriitika“ on pigem kirjandusteaduse pärusmaa, seal vaadeldakse lausa süstemaatiliselt samu tekste läbi eri filtrite, tõlgitakse need eri metakeeltesse, et näha, mis siis saab. „Kaasaloov kriitika“ jällegi on ilmselt huvitav teose autorile ja võib-olla ka teistele pühendunud fännidele, kuid võhiklikumale lugejale jääb tõenäoliselt pahatihti arusaamatuks. Siin muidugi kõneleb minus juba ka toimetaja.

Oled kirjandusteooria ja -kriitika valdkonna toimetajana ametis ajakirjas Keel ja Kirjandus. Milline on su toimetajakreedo?

Ajakirjandusliku väljaande toimetaja töö sisaldab väga erinevaid osiseid, nagu sa ju isegi tead, ja kreedot on keeruline sõnastada. Aga kui mõelda konkreetselt tekstiga töötamise peale, siis vahest ehk „igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele“? Head teksti ei ole mõtet väga palju torkida. Autorile, kes teab, mida ta teeb, olen valmis lubama ka mõne iseleiutatud sõna, kohatu märkuse või tüütuvõitu mõttekeeru. Teised tekstid tahavad jällegi jõulisemat sekkumist. Noh, siia tuleb lisada veel tõdemus, mis vähemalt kommunismi teooriaga enam nii hästi kokku ei lähe: on olemas ka tekstid, mida ei tasu ülepea toimetama hakatagi.

Oled figureerinud feministlikes ettevõtmistes, uurijana huvitavad sind nõukogude eesti naisromaanid. Naisõiguslikke seisukohti esindab ka mõnigi su arvustus. Hiljuti viskas Mihkel Kunnus sulle Facebookis kinda ja andis sisse „kaebuse feministide suhtes seoses „Tõe ja õiguse“ esimese osa sagedase tendentsliku ja vaenuliku tõlgendamisega“. Mida vastad?

Valvefeministi positsioonilt vastaksin, et naisõiguslikud kaebused ühe või teise kirjanduse suurkuju aadressil ei ole kunagi suunatud ainult ja ainult sellele suurkujule. Ühelainsal Tammsaarel, Kunderal, Mannil või Dostojevskil on loomulikult õigus kirjutada täpselt nii, nagu nad kirjutasid. Liiatigi peetakse kirjanduse üheks oluliseks omaduseks seda, et see võimaldab meil vahetada vaatepunkti, heita pilk sisse teiste ellu – nii peaks ka veendunud feministil olema huvitav sisse vaadata veendunud šovinisti hinge, eriti kui seda on meisterlikult kujutatud. Kuid neil suurkujudel on õnn ja õnnetus esindada kirjandust kui institutsiooni. Ja kui vaadata kirjandusloolist kaanonit, on see tõepoolest nii mehekeskne, et pea hakkab lausa pööritama. Feministlik kriitika selle suhtes on igati õigustatud. Mõnikord, tõsi, läheneb see kriitika objektile niisuguse hooga, et ei võta kurvi päris välja, kuna kirjandus on nii mitmekihiline materjal. See on siiski pigem meetodi väärkasutus kui põhimõtteline viga.

Isiklikult positsioonilt hakkaksin siia aga igasuguseid lisandusi ja „agasid“ otsa lükkima. Nii peadpööritavalt maskuliinne kui see kaanon ka pole, ajalugu ei saa paraku muuta. Ühiskondlik feminism võib loosungite ja kampaaniatega üht-teist saavutada, kirjandusteaduslik mitte eriti. Ka ei ole seda mehekesksust huvitav teab kui kaua analüüsida, tahaks kuhugi edasi liikuda. Lugesin hiljuti üle Virginia Woolfi „Oma toa“ – tema ütleb targalt ja ilusti, et igaühele, kes kirjutab, on soost mõtlemine hukatuslik.

Ettekandes A. H. Tammsaare muuseumis4 ütlesid, et oled oma arengus feminismi teise laine lõpus. Palun selgita.

On tavaks kirjeldada feminismi ajalugu lainetena. Jämedalt öeldes paigutub esimene laine XIX sajandi lõppu ja XX sajandi algusse. Tollal keskenduti peamiselt sugude võrdsusele seaduse ees, näiteks valimisõigusele. Teine laine saab alguse 1960ndatel ja seondub ennekõike naiste seksuaalse ja sedakaudu ka ühiskondliku võrdsuse saavutamisega. Kolmas laine algas 1990ndatel ja tegu on juba rohkem tähenduste lahtimuukimisega: laenatakse poststrukturalistlikelt teooriatelt, rõhutatakse naiskogemuse mitmekesisust, dekonstrueeritakse sugu kui sellist ja lõhutakse selle binaarsust. Ühesõnaga aetakse pilt keeruliseks.

Eks see oli naljaga pooleks öeldud, aga pidasin silmas, et mulle üldiselt meeldib, kui asjad on lihtsad. Sellepärast on teine laine mulle pikka aega sümpaatsem tundunud: seal opereeritakse veel üsna jämedakoeliste ja tervele talupojamõistusele arusaadavate jaotustega. Seni ongi mulle sellest piisanud. Kuid viimasel ajal hakkab tekkima paheline iha rohkemates kihtides sobramise järele. Ei saa salata, et mu feministlikke veendumusi on ümber häälestanud ka lapsesaamine aasta aega tagasi.

Johanna Ross: „Twitteri-kriitika ei näita, et raamatuarvustused ongi nüüd 140 tähemärki ja pikemaid ei suudeta enam lugeda ega kirjutada.“

Johanna Ross: „Twitteri-kriitika ei näita, et raamatuarvustused ongi nüüd 140 tähemärki ja pikemaid ei suudeta enam lugeda ega kirjutada.“

Lauri Kulpsoo

Võiduarvustuses „Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga“ vaatled Andrus Kasemaa romaani „Minu viimane raamat“ Y-generatsiooni esindaja teosena. Kui eesti ühiskonnas ja kirjanduses on täheldatav Y-generatsiooni hoob, siis kas kriitikas on ka?

Kriitika on sekundaarne tekst, see ei ole iseseisev. Sellepärast saavad kriitikas igasugused põlvkondlikud omadused üldse avalduda märksa nõrgemalt ja ridadevahelisemalt. Pealegi peetakse üheks Y-generatsiooni tunnuseks just nimelt enesekesksust, vastutusest keeldumist – kriitika ei saa olla enesekeskne, ta vastutab paratamatult objektteksti ees. Nii et kui selliseid ilminguid ka on, siis olen neid nähtavasti pidanud lihtsalt kehva kriitika juhtumiteks.

Y-generatsiooni peetakse tehnikapõlvkonnaks, nii et vormilises mõttes võiks siin nimetada kriitika kolimist internetti ning kõike sellega kaasnevat. Mina siiski ei usu, et see kriitika sisu väga muudab. Suuresti on muutus illusoorne, kuivõrd osa varem suulisest suhtlusest kristalliseerub nüüd kirjalikuks. Twitteri-kriitika ei näita, et raamatuarvustused ongi nüüd 140 tähemärki ja pikemaid ei suudeta enam lugeda ega kirjutada; lihtsalt varem oleks sama lause öeldud sõpradele kohvikus, nüüd pannakse kirja.

Aga lõpuks kuulun ma ka ise sellessesamasse generatsiooni ja iseennast on väga raske lahterdada, seda peaks tegema keegi teine. Põlvkond, see on kolmkümmend aastat. Kolmekümne aasta tagused arvustused on detailides muidugi hoopis teistsugused, kuigi suuresti kirjandus- ja kriitikavälistel põhjustel. Ametlikult kehtis Eestis siis muide veel tsensuur, mis just perestroika ajal ajutiselt koguni tugevnes, vähemalt metakriitikas tuli ajada n-ö parteilist joont. Mingis mõttes mõeldi aga ikka samu radu pidi. Näiteks 1970ndate ja 1980ndate vahetusel arutati selle üle, kas kriitika on pigem kunst või teadus, kas ta peaks olema deskriptiivne või preskriptiivne. Minu meelest on viimastel aastatel räägitud üsna samasugustest asjadest.

Kas sinu arvates on eesti kirjanduses või kirjanduskriitikas olemas mingi Tallinna-Tartu veelahe või on see pigem müüt?

Muidugi on see müüt, aga müüdid on inimestele vajalikud, neid tasub elus hoida. Selle elushoidmise nimel tasub esile tuua näiteks erinevust Tallinna ja Tartu kirjandus(teadus)asutuste töökultuuri vahel. Vähemalt minu kogemuse järgi kestavad Tartus koosolekud mitu tundi, kõik on väga demokraatlik ja tihti ei jõuta kuhugi välja, kuid sisse jääb soe ja pehme tunne; Tallinnas vältab kõik viisteist minutit, koosolekul on juhataja ning asjad saavad otsustatud. Tekstidele võib siis vastavalt omistada mingeid samasuguseid kvaliteete.

Kuid tegelikult on olemas päris palju nii-öelda libatartlasi ja libatallinlasi, kes näiteks elavad ühes ja töötavad teises kohas, kuuluvad märgiliselt ja tekstildasa justkui ühe koha juurde, aga tegelikult veedavad suure osa ajast ka teises. Ma ise olen vist ka selline.

Ja lõpuks on Eestis olemas veel päris mitu paika peale Tartu ja Tallinna.

Mis olid sinu meelest selle aasta suured kirjandussündmused, ükskõik, kas miinus- või plussmärgiga?

Minu kirjandussündmus oli vist see, et festivalil „HeadRead” käis Margaret Atwood. Eks intervjuu temaga oli nagu oli, aga juba lihtsalt suure staariga samas saalis viibida oli elamuslik. Atwood on esimene kirjanik, kellelt olen autogrammi küsinud – isegi kui tahaks küsida, siis harilikult ei luba snooblik loomus sedasi suhkrusabas seista. Atwoodi nimel seisin küll, koguni kahes sabas, sest ka sissepääsu juures oli järjekord. Ja seisaksin veel.

Milline teos oli su viimane lugemiselamus? Milline teos on aga eestikeelsest kirjandusest puudu (kirjutamata, tõlkimata)?

Lugemiselamus on Pavel Sanajevi „Matke mind põrandaliistu taha“, mille on eesti keelde tõlkinud Veronika Einberg. Märkimisväärne on juba see, et heal raamatul on hea pealkiri. Väga sageli on headel raamatutel mittemidagiütlevad pealkirjad ja huvitavate pealkirjade taha on jällegi peitunud nõmedad raamatud. Praegusel juhul on mõlemad tasemel. See raamat räägib ühe väikese poisi elust koos vanaemaga ja eksitab lugejat osavalt: lubab alguses mõnusat jämedat koomikat, aga läheb märkamatult üle rabavalt traagilisse registrisse. Eriti inimesena, kes raamatutega rohkem tegeleb, on vaimustav niiviisi petta saada.

Kui täpselt teaks, mis on kirjutamata, poleks ju mingi asi see ise ära kirjutada. Juba mõnda aega tögatakse näiteks „suure eesti romaani“ igatsejaid ja selgitatakse, et tegelikult pole midagi sellist puudu, nii on väga tobe arvata – kui pole kirjutatud, järelikult pole tarvis. Alles pärast mõne teose ilmumist võib täie tagantjäreletarkusega öelda, et just seal oligi lünk … Mina loeksin muidugi heameelega sedasama suurt või ka rohkem väiksemaid, kuid tihedaid naisperspektiivist kirjutatud romaane.

1 Johanna Ross, Kirjandusliku psühhiaatriakomisjoni murelaps. – Looming 2009, nr 6.

2 Johanna Ross, Naisterahva mõnitus. Toidu valmistamine eesti nõukogude olmekirjanduses. – Looming 2009, nr 1.

3 Aare Pilv, Kaasaloova kriitika hüpotees. – Sirp 21. XI 2014.

4 „Kuidas feministid raamatuid loevad?“, 19. XI 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming