Auhind: Ilmar Taska kirjanduslik milonga

Hille Karm

Ajakirja Looming tänavuse lühijutupreemia pälvis Ilmar Taska novelli „Pobeda” (Looming 2013, nr 10) eest. Tõepoolest, ei ole liialdus nimetada Ilmar Taskat uueks ja omapäraseks nähtuseks meie kirjandusmaastikul. Omalaadsete lakooniliste, kuid pingestatud lühijuttudega paistis Taska silma juba raamatus „Parem kui elu” (2011). Rootsi kirjastuselt Soleka Förlag ilmus äsja tema novellikogumik „Ilusam kui elu” („Skönare än livet”).

„Pobedas” on kujutatud küüditamist ekskurssidega poisi sisemaailma. Taska lühijuttude voorus on minimalism: olukorra pinge ei upu sõnavalingusse, vaid otsustavad hetked on tähistatud täpselt ja lühidalt. Lapse tunded ja mõtted on kirja pandud peaaegu jahedalt, kuid tekitavad sügava emotsiooni. Jutus kajastub nii lapse uudishimu kui täiskasvanu kaval manipulatsioon. Ülima täpsusega on loodud kontrapunkt suitsuse halli kodu ning uhiuue auto nahkistmete ja läikiva kroomi vahel. Saatana võlu ja ilu on sugestiivselt kajastatud. Selles oleks peaaegu midagi meeleliselt ohtlikku, kui julgeolekusüsteemis ei puuduks sensuaalsus.
Märksa emotsionaalsemalt on Taska kajastanud tegelase siseelu jutus „Peatage muusika”. Oma tundliku sõrmega puudutab kirjanik just kõige hellemaid närvipunkte. „Öömuusikas” ja „Singapuri kalas” on juttu helide ja keelte erinevusest, kommunikatsiooni võõrandumisest ning inimkõrvale kuuldamatutest madalsagedushelidest. Sotsiaalpoliitilist irooniat võib leida jutust „Araabia Lawrence”, kus kodutu sõjaveteran, kaotanud kõik, ei tunnista oma kaotust. Urbanistliku võõrandumise ja eksistentsiaalse mõtte-mõttetusega mängib Taska juttudes „Poiss” ja „Bannõi põiktänav”.
Taska kangelased on võõrandunud ühiskondlikest süsteemidest. Näiliselt tarmukad ja tublid, on nende tegude taga sügav traagika, nukrasse huumorisse peidetud absurd. Täna­päeva ühiskonna mudelid ja ideaalid, olgu siis Hollywoodis, Moskvas või Tallinnas, ei taga neile püsivat õnne, vaid üksnes õhkõrna õnneaimduse ja kätte­saamatu lubaduse. Taska näib oma tegelaste kaudu mõtisklevat teemal, kas inimene on ühiskonna või ühiskond inimese jaoks. Kes kellele jääb jalgu?
Taska värske stiil tekitab sõltuvust, soovi näha üha järgmise mõttekäänaku taha. Lakoonilisusele vaatamata on tema juttudes palju visuaalset informatsiooni, vajalikke detaile ja küllaldaselt viiteid, mis loovad atmosfääri. Punktid, taandread ja emotsionaalsed katkestused on kui pöörded ja pausid vaoshoitult pingelises tangos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming