Argitraagika V – Meeste hüsteeriast

JÜRI KOLK

Kümme aastat tagasi toimunud jalgpalli MMi finaalmäng oli dramaatiline. Mängu alguses põhjustas itaallane Marco Materazzi penalti ja Zinédine Zidane viis Prantsusmaa juhtima. Veidi hiljem lõi Materazzi viigivärava. Rohkem väravaid lüüa ei õnnestunud, lõppema hakkas ka lisaaeg. Siis ütles Zidane’il närv üles, ta virutas Materazzile peaga rindu. Materazzi kukkus, Zidane sai punase kaardi ning prantslased kaotasid penaltiseerias.

Märkimisväärne on see lugu seepärast, et meedias, sõpruskondades ja kommentaariumites hakati lahkama … Materazzi käitumist. Leiti peaaegu üksmeelselt, et küllap ta ütles midagi nii solvavat, mille peale tõeline mees (on see vast jäle konstrukt!) lihtsalt peab reageerima. Oletati, et küllap vastik makaroniõgija solvas Zidane’i ema. Muide, ksenofoobne eesti mees arvas toona, et ema ei maksaks solvata, kuna kultuuris, millest Zidane pärilt, ei sobi niisugune asi üldse. Selline avar käsitlus. Öeldi, et kui nad poleks palliplatsil olnud, jäänuks see solvang Materazzi viimaseks teoks, pidanukski jääma! Valdav enamik arvajaist leidis, et Zidane’i reaktsioon oli õigustatud, oli mehine.

Meie hulgas liigub suur hulk häälekaid inimesi, kes kasutavad retoorikat, mis süüdistab juhtunus alati ohvrit. Väga pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda, et nende jutus on iva. Tõepoolest, sünni miljonäri pojana ja võimalus, et sa ei saa korralikku haridust, on napp. Kanna helkurit ja tõenäosus auto alla jääda väheneb. Ära suhtle meestega, nagu need oleks sinuga võrdväärsed mõistusega olendid, ja sind ei vägistata. Tõsi, see viimane sõnastatakse tavaliselt nii, et ära tarvita alkoholi ega jää õhtul kauaks välja, aga mõte jääb samaks – jõupositsioonil olijatel oleks nagu vaikimisi õigus alluda oma tungidele (mehed jäävad alati poisteks!), sinu asi on silma alt hoiduda.

Need on veidi äärmuslikud (kuid kahjuks siiski ülimalt sagedased) näited, tavapraktika on tasasem, kuid kohati õelamgi. Kedagi märkamatult paika panna, tema ajusid pidevalt komposteerida, natuke võimu näidata, teisi alla suruda, küünarnukke laiali ajada, see pole eriti peen kunst. Tõesti – iga loll oskab seda. (Muide, väidetakse, et vaikne manipuleerimine on naiste relv, mehed seda ei kasuta. Lubage jääda eriarvamusele.) Jaa, ülitundlik mees­šovinist kukub nüüd röökima: ei maksa iga väikese asja pärast erutuda! Maksab küll. Kui teised on sinu kohta mingi pildi loonud (näiteks soopõhine standard on raudselt olemas), siis sellega võidelda on raske. Aga vaikides ei saa üldse võidelda.

Üks väga vastikuid asju on huumor. Päriselt! Nali on harva lihtsalt nali, ehkki sarinaljatlejad selle vabanduse taha poevad. Nalja tehakse reeglina kellegi, enamasti juba nõrgemasse positsiooni surutu, arvel. Naljale ei saa vastata ennast narriks tegemata. Jaa, kahtlemata on blondiinide hulgas lollpäid, aga tumedapäiste (isegi kõrgharidusega) meeste hulgas pole neid vähem. Üks kõige ilgemaid nalju (jah, seda esitatakse aeg-ajalt koguni elutõena!) on selline: kui naine ütleb ei, mõtleb ta jaa. Tegelikult ka, kui nõmedat juttu on võimalik ajada? Kui naine ütleb ei, siis ta mõtleb ei. Kui te tõesti leiate mõne naise või mehe, kes on sel määral segadusse aetud, elukestva kottimise (seda nimetatakse kohati kasvatuseks ja see kasvatus pärineb üle-eelmisest sajandist), mingi trauma või haiguse tagajärjel kaotanud julguse öelda jaa, siis vajab ta abi, mitte mõnitusi.

Seesama häälekas jõuk läheb ärevile, kui tekib hirm, et mõni nende kätteharjunud ohver võib enda eest seista. Vastuhakk tuleb eos maha suruda. Valge heteroseksuaalne meesTM, kellele meeldib kangesti mõelda, et on allasurutud, kasutab oma hüsteerias juba isegi väidet, et naised saavutavad pisaratega rohkem kui mehed kogu meie sissejuurdunud vendlusega. Öeldakse, et on kasutusele tulnud uus, naiselik domineerimissüsteem – see seisneb solvumise kasutamises. Niisugust jama ei tohi ometi lubada, et ohver abi otsib, kellelegi kaebab, õiglast kohtlemist nõuab!

Loomulikult ei ole meie sõbrad nii lollid, et kardaksid tõemeeli võimalust, et naised võtavadki nüüd maailma üle ja meie, õnnetute meeste tulevik on täis kirjeldamatuid kannatusi. Nad lihtsalt poevad tugevamale, (sellele, kes neile juurdunud jõuvahekorra järgi niisugusena paistab) ja üksteisele, alluvad kihule kambas klähvida, kardavad vähimaid muutusi, sest on loomult kartlikud. Nad poevad alati kellegi selja taha. See on osalt sama sündroom, mis vallandus Zidane’i toetamisel. Zidane oli superstaar. See mäng pidi olema tema hiilgava karjääri loogiline lõpp, tema hoiak oli võimukas, ta oli ära teeninud, et lööb oma viimases mängus värava, mis toob tiitli, et tema nimi kirjutatakse kuldsete tähtedega ajalukku. See lugu, mis oli juba tõeks saamas, oli inimestele nii ilus, et pool valiti automaatselt. Materazzit teadsid enne seda juhtumit üksikud. Meil on kalduvus uskuda, et võidavad head ja tugevad, need, kes on selle ära teeninud. Sama emotsiooni pealt kaitsevad meie koolikiusajad sisseharjunud jõuvahekordi ja asuvad igal võimalikul juhul tugevama poolele – ühtlasi enda positsiooni säilitades.

Mehed! Ärge kartke, naised ei võta maailma üle ja kui võtavadki, siis ei hakka mehed nende käes kannatama. Kui koolikiusajate hirm minu kinnitusest hoolimata ei lahtu, siis soovitan kaagutamise, lolluste rääkimise ja mõnitamise asemel pilku maas hoida, püüda koletislikele naistele mitte jalgu jääda. Ei tohiks olla raske järgida nõuannet, mida oled aastaid lahkelt jaganud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar