Niiske püssirohi

EKA magistrantide siduva kontseptsioonita aus ülevaatenäitus

PEETER TALVISTU

Kaarel Kütase installatsioon „Deutsche-Ugrische“ ja Edgar Juhkovi maaliseeria „Tln – Trt“  on ainukesed otseselt  Andres Tali püstitatud teema alla mahtuvad tööd Tartu Kunstimaja näitusel.

Kaarel Kütase installatsioon „Deutsche-Ugrische“ ja Edgar Juhkovi maaliseeria „Tln – Trt“ on ainukesed otseselt
Andres Tali püstitatud teema alla mahtuvad tööd Tartu Kunstimaja näitusel.

Indrek Grigor

EKA vabade kunstide magistrantide näitus „Loading … 100%” ehk „Laadides … 100 %“ Tartu Kunstimajas kuni 8. II. Osalevad EKA kunstiõppekava magistrantuuri II kursuse üliõpilased Indrek Aavik, Eldar Jakubov, Edgar Juhkov, Mikk Jäger, Kaarel Kütas, Katarina Meister, Ats Nukki, Alina Orav, Deniss Orlov, Sven Parker, Kadri Pihlakas, Hanna Piksarv, Mari Prekup, Ede Raadik, Kaspar Tamsalu, Aap Tepper, Mari Volens ja Kristina Õllek. Juhendanud Andres Tali.

Kunstnikega saab näitusel kohtuda homme.

Ilmselt on kaks põhjust, miks see artikkel telliti just minult. Esiteks olen viimastel aastatel kirjutanud Tartu kunstiõppeasutuste lõputööde näitustest ja mul on võrdlusmoment. Teine põhjus on kahtlemata ka Tartu kunsti „väljasõit rohelisse“ ehk siis minu kuraatoriprojekt Tallinna Kunstihoones. Sellele on Tartu Kunstimaja näituse saatetekstis viidanud ka Andres Tali. Avamiskõnes nimetas Tali praegust väljapanekut juurte juurde naasmiseks, sest teaduskond võlgneb ju oma eksistentsi Pallasele. Aga selles peitub ka „Laadides … 100%“ peamine probleem: näiliselt kindla eesmärgi või teemaga tehtud magistriprojekt osutub lõppkokkuvõttes Kunstimaja (osaliselt) täitvaks teoste kogumiks.

Siit jõuame ka võrdluse juurde Tartu ülikooli maaliosakonnaga. Ülikooli maaliosakonna magistrandid on juba aastaid osalenud Jaan Elkeni maali dekonstruktsiooni projekt-loengus, mis lõpeb alati näitusega (mõnikord Tartus, mõnikord Tallinnas). TÜ ja EKA magistrantide näitused erinevad ennekõike aga selgelt püstitatud teema osas. Kuigi maaliosakonna väljapanekudki koosnevad ju tegelikult juhuslikult ühel ajal ühes õppeklassis valminud teostest, on neid kandnud mingi sisemine loogika või jutustus, mis on tööd ühte liitnud. Teema olemasolu määrab ära, kas selliste projektide õnnestumine sõltub pelgalt osalevate teoste kvaliteedist või on veel midagi vaja.

Sisuliselt teemata näituste positiivseks näiteks võib lugeda eelmisel aastal Tallinna Kunstihoones toimunud „Sundi“ (või ka vähemal määral teemata „Võimatu minna. Kindlasti minna“) ning kahvatumateks ja kipakamateks aasta(lõpu)näitusi. Praegusel juhul on siiski tegu kompotiga.

Tali püstitatud idee väljendub kõige paremini Tartu Kunstimaja suures saalis, kus sisenejat tervitavad esmalt Edgar Juhkovi suured maalid. TÜ maaliosakonna bakalaureuse lõputööde näitusel oli Juhkov võtnud koduse Annelinna juhuslikud kohad ning asetanud neis päeva jooksul toimunu läbi ajaliste rebendite kohakuti – niiviisi moodustas ta anonüümsetest nurgatagustest tegeliku iseloomuga paigad. Nüüd on ta sama teemat laiendanud füüsilise ruumi abil, asetanud kohakuti Tartu ja Tallinna: Tallinnast voolab läbi Emajõgi ning ülikoolilinnas asuva Tallinna ööklubi kõrval seisab Russalka monument. Justkui ei oleks ühes linnas piisavalt teisele iseloomulikke tunnuseid (ka pealinn vajab kampsuneid!).

Juhkovile sekundeerib Kaarel Kütase kuuseokstest, heinast ja loomanahksest pärimustekuhilast ning ürgugrilikke pseudoreligioosseid performance’eid dokumenteerivatest videotest koosnev installatsioon „Deutsche-Ugrische“ ehk „Saksa-ugri“. Saksakeelne piibel, Kasseli Heraklese treppide juures ringimüttav üdini eestimaiselt pulstunud mehemürakas ning loomasarvede kokkutäristamise saatel toimuvad rituaalid räägivad justkui sellest, et ristitud ja valmiskoolitatud välimuse all peitub meis kõigis veel midagi muinasaegset, mida salaja ülikonna alla peidetuna libahuntidena Brüsselisse smugeldada. Või võtame hoopis aastataguse konteksti Tartu kunstimuuseumi näitusel, kus keskne teema oli kuraatoreid söövad metslased ja nüüdiskultuuri toovad tsivilisatsioonituuled. Milline on kolonialistlik situatsioon siis selles olukorras?!

Nende kahe õnnestunud näitega ka teemasse puutumine lõpeb ning jätkub selge narratiivita teoste abil „vaatajatega otsese kontakti“ otsimine, nagu on sõnastatud saatetekstis. Näituse tugevaimaks teoseks on Sven Parkeri „Not Yet Titled (Canvases for a Disassembled Shelving Unit)“ ehk „Veel pealkirjata (lahtivõetud riiulile mõeldud lõuendid)“, mille väändunud metallriiuli detailidest konstruktsioonile on kinnitatud viis värvitut lõuendit ning üks külgekleebitud roosiga siniseks võõbatu. Varem oleksin nimetanud seda installatsiooniks, aga nüüd võin südamerahus kutsuda (post-)maaliks ning saan selle kõhklemata tõsta võrdväärsena ilusate Estna maalide kõrvale.

Eldar Jakubovi romantistlikust maalist, kahest kanatopisest ja (tahtmatult?) purunenud kaminast „Installatsioon armastusest“ lisab suure saali tõsistele ettevõtmistele korraliku annuse absurdi ning loob aimdusi lotmanlikust tsaaririigi kultuurielust küllastunud maailmanägemusest. Koos teisel pool seina asuva Hanna Pikksarve pronksiga proteesitud portselani täis riiuliga „Parandatud nõud“ moodustub justkui osutis Tartu lõputult minevikust heietavale meelsusele, millele on viimasel ajal lisandunud korralik annus neokonservatiivset elitarismi.

Ühes asjas on Talil aga kindlasti õigus: Kaido Olega EKA juubelinäitust külastades jõudsid nad järeldusele, et paraadväljapanek ei anna akadeemia ajaloost ausat ja täielikku pilti. Õigem oleks näitus, kus on välja pandud kõigi õpilaste tööd, mitte pealt riisutud koor. Vaadates Kunstimaja näitust nii selle headuses kui vigades, tuleb nõustuda, et tegu on hetkeseisu ausa ülevaatega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming