Aus meeleliigutus – Raul Meelest, koos Kaspariga

Ly Lestberg

Alustasin selle loo kirjutamist juba septembris, kui Munkadetaguses tornis avati Raul Meele näitus „Saalomon & Raul”. Elu kulgeb aga omasoodu ja nii on see fail püsinud mu arvuti mälus pidevas muutumises. Ikka ja jälle on raske otsustada, millega kord alustatud kirjatükki jätkata, kuna materjali, millesse süveneda, on kogunenud aukartust äratav hulk. Raul Meelelt laekub uute, täiustatud tööde versioone aga üha juurde. Kõigil neil on vabandavalt selgitavad  saatesõnad lisaks: „Saadan pdf-versioonid kahest slideshow’st, lisaks su küsitule ka selle, mille täna hommikul lõpetasin. Muidugi võib juhtuda, et midagi neis veel kuskil muudan … Töötasin veel fields’i-raamatu teise osaga, tundub nüüd palju parem … Töötasin veel ja nüüd suutsin terviku üsna hää rütmi saavutada. Mulle sobis piltide vaheldumise rütmiks 3 sekundit… Ei jaksanud hästi magada, tõusin ja töötasin veel ühe ringi. Nüüd tundub parem  olla. Ikka päikest!”.       

Inimesi seovad omavahel suhtevõrgustikud. Vahel jääb tunne, et mingitpidi on kõik kõigega seotud. Paaril viimasel aastal on minu jaoks kontaktid Raul Meelega kummalises paralleelis teadetega Kaspar Ausilt (Kaspar Aus on noor ja andekas tantsukunstnik, kuigi laiem üldsus teda ilmselt veel väga ei tea). Raul Meel ja Kaspar Aus tunnevad teineteist pea sama kaua, kui  mina Kaspar Ausi – niisiis samamoodi mõned aastad. Nende sõprus sai alguse lavastuse „Inimene=Man” koostegemisest Pärnus (Kaspar Aus roomas selles tunni vältel porgandpaljana edasi-tagasi kolme kella tiksumise taktis Platoni koopa moodi valgustatud tühjas ruumis, kus nööril lipukirjadena rippumas vaid Raul Meele „Serial body=Tantsukiri”). Kaspar Ausi pole kunstis mitte miski nii sügavalt kõnetanud kui Raul Meele looming: „Esimesest kohtumisest  mäletan, kuidas mulle meeldis üks maal Raul Meele kodus magamistoas: maalipind oli jaotatud kaheks osaks, keskelt jooksis ülevalt alla punane niit. See niit tundus ruumiliselt nii tundeline, et mul hakkasid peaaegu pisarad voolama”.     

Kaspar Ausi loomingust on mul DVD, kus peal kogu tema videote, performance’ite ja installatsioonide ülevaade, üldnimetuse all „Belonging to the fields of unknown” („Kuuludes teadmata väljadele”). Raul Meel on mulle viimasena saadetud sarja pealkirjastanud „Väljad laulavad = fields are singing”. Kas pole need kaks nimetust  omavahel lausa hämmastavalt haakuvad! Ühelt poolt noore inimese igatsuslik viitamine suuresti ehk veel tundmatuile väljadele, teiselt küpse kunstniku ajavahemikuga 1970–2010 dateeritud tundeväljade märgimassiiv, mida selle autor hoopis laulvatena näeb. „Mul on tunne, et olen läbi käinud oma valge tee. Mis ees, sellest ma ei räägi,” konstateeris Raul Meel muu hulgas, kui asus näitama arvutis oma uusimat loomingut. Oma värskeima, 15 minuti  pikkuse sooloetenduse „Enigma – kuuludes teadmata väljadele” kavalehel selgitab Kaspar Aus, kuidas tema kavatseb seda tantsuprojekti jätkata kogu edasise elu: „Esitan ja lindistan iga kord soolo, mis on teadlikult seotud eelnevalt esitatud ja lindistatud soologa. Vahepeal vaatlen ja unistan, tekib kommunikatsioon kehas – alateadvuses ja teadvuses, nende omavahelises seoses. Saan aru, et olen vastamisi millegi teadmatuga”.   

Põhimõtteliselt on Raul Meel üsna sarnaselt Kaspar Ausi programmiga seda oma üht  suurt lugu kogu elu päevast päeva üha uuesti ümber jutustanud, tekitades nõnda sarnaste kujundite faasinihete abil visuaalset liikumist, lõputu ajas kulgemise tunnet. Tema seeria „Suur Idajõgi=Big East River” saatesõnast leian kinnituseks read: „Maailma toimumisi näen oma silmis voolavast jõest läbi selgelt. Käesolevas raamatus on 121 vaadet – piisavalt palju – ühele teisele jõele: tundejõele, ideejõele, eksistentsiaalselt uneleva lihtsa mõtte jõele viitamiseks  …” Kuigi see tekst mõjub väljakujunenud inimese enesekindla tõdemisena, haakub see omakorda imehästi Kaspar Ausi videoga „Falling” („Langemine”), kus on kujutatud maailma ühte suuremat ja kärestikulisemat, Shannoninimelist jõge katkematu tumeda voona viie minuti vältel sulandumas kuu helendava täpiga kokku üheks valgeks igavikuväljaks. See on otsekui Kaspar Ausi „Big West River” („Suur Läänejõgi”), mis „Suurest Idajõest” erinevalt  suubumas otse Atlandi ookeani. Raul Meele „Suure Idajõe” seeria vaated, mida autor ise kirjeldab „kevadpäikese valguses isemoodi läigatlemas”, ei anna ennast vaatamisel lihtsalt kätte. Esimese hooga tunduvad kõik lehed omavahel üsna sarnaselt ühtlaste siniste kriipsukestega täidetud ristkülikutena. Alles lähemal uurimisel „sisaldavad nende siseväljad erinevaid tihenemisihõrenemisi, mida iga vaate paremal serval ohjab ülimalt range, otsekui jõevoolu peatav  pingul kord.” Laulvate väljade seerias on Raul Meel kujutanud aga nii taeva värvi, päikest kui kuud vaid punktide ja o-tähtede (või hoopis nullide?) struktuuride muutumise läbi.       

„Tegelikult on kõik, ka päike selleks, et mulle paista – sest kui minu keha enam pole, siis pole ju minu jaoks ka päikest enam!” hüüatas Kaspar Aus ootamatult, kui olime Raul Meele näitusel jõudnud teisele korrusele ja mõnda aega ringikujuliselt paiknevaid A3 formaadis sarja „Vihm=The Rain” langevate piiskadega pikitud lehti uudistanud. Kaspar Ausi nimelt natuke hirmutas muidu nii õhulise ja õrnalt  poeetilise vihmahoo seeria viimane töö, kus äkki keset valget lehte on nõtkes kursiivis kirjas vaid napid, kuid omas lõpetatuses talle lohutuna mõjunud read – „päikest ei ole ja vikerkaar ei tule”. Raul Meel märkis sellest teada saades vaid kerge muhelusega, et see oli küll vaid ühekordne lausumine, hetkeolukorrale viitamine, ei muud. Umbes nõnda, et vihm oli, nagu ikka – lihtsalt vaid see kord jääb see päev halliks ja vikerkaart ei tule. Raul Meele jaoks on  üldse väga tähtis, kuidas mis tahes seeriat lõpetada. Pigem jätvat ta punkti i-le panemata, sest kui töö on liiga valmis, siis ei jäävat enam juhusele ruumi. Sellele vaatamata suutis Raul Meel kogu näituse Munkadetaguses tornigaleriis panna elama nii, et Kaspar Ausile ja ka mulle jäi igal korrusel mulje, nagu oleks see absoluutne, viimane ja lõplik.     

On suur vahe, kas lasta end viia igavikulisse seisundisse arvutiekraani taga, kus lehekülg lehekülje haaval kindla ajavahemiku järel automaatselt vaheldub, või vaadelda vaid väikest osa kogu tervikust A3 formaadis lehtedele trükituna kitsukeses ruumis tihedalt üksteise kõrvale asetatuna. Raul Meele jaoks on oluline, et tasapinnalised tööd hakkaksid elama  kehaliselt. Kui pilt ei eendu paberist, siis see ei tööta, ei hakka elama. Kui tahta neid seeriatena ruumis lasta kogu kehale mõjuda, siis peab ka ise piltide keskel liikuma või vähemalt laskma silmadel ringiratast libiseda nõnda, et kujundid piltidel hakkaksid elama ja tekiks lugu, mis otse taevasse tõstaks. Oma pdf-formaadis virtuaalseid seeriaid pole Raul Meel aga kindlasti mitte juhuslikult pannud vahelduma mingi kindla ajavahemiku, enamasti iga kolme sekundi järel.   

Täpselt sellist ajavahemikku peetakse psühholoogilise „näiva oleviku” kestuseks. Raul Meel ei lase oma visuaalsete oopuste juures juhtuda midagi ilma kindla eesmärgita. Selleks, et mõju oleks totaalne, võtab ta mis tahes kujundi ajas lahti, kuid arvestab ka inimeste vastuvõtuvõime erinevusega. Sellepärast palub ta oma pakutud intervalli võtta soovituslikuna. Kaspar Ausil aitab tants ehitada raami, mille  sees liikuda. Ta otsib tantsus mõtte, vaimu, keha dünaamilist seost. Tema tajub tantsimise kaudu oma kehas pidevalt erinevusi. See tekitab temas teatavat rahulolematust, sest alati on igas variatsioonis peidus mõni uus erinevus. Erinevuse tajumine on Kaspar Ausi jaoks oma keha teadvustamine seoses teiste kehadega. Oma videos „Arrival” (mille tõlkeks sobivad selle töö kontekstis nii „tulek”, „päralejõudmine” kui „vastsündinu”) ilmub ta peaaegu liikumatuna  ühe valgete seintega ruumi nurka, nagu punkt lisandub punktile Raul Meele „Valge tuul=White Wind” seeria valgetel lehtedel, iga kord vaid imenatuke edasi nihkudes, vaid imenatuke suuremat ruumi enesele haarates.       

Aga iga väike muutus kätkeb endas väga erinevaid tähendusi – kõik oleneb sellest, kuidas sellist liikumist vaadata. Kohati hakkavad nii Raul Meele pildid, kui Kaspar Ausi kaadrid videost elama oma elu. Sinna jääb paar-kolm küsimust, millele mõni järgmine jälle vastab, et siis taas küsida järgmise episoodi järele. Tuleb lihtsalt tajuda füüsilist kujundit ja selleks ei ole  vaja üldse mõtelda, on nii Meel kui Aus veendunud. Andekas kunstnik osutab küll teeotsale, kuid jätab õhku veel paljude teiste teede võimaluse. „Mu ees on näiteks 80 hektarit suur väli – ma seisan selle äärel ja vaatan vagusid, mis koonduvad silmapiiril. Tähtis on tunne, mille oled viinud pilti. „Väljad laulavad” värvid meenutavad mulle kullerkupu, tulikate ja jaanilina erilisi toone kahvatusinise taeva taustal. Värvid on mul alati segatud, mitte puhtad põhivärvid.  Näiteks 15% cyani punases annab sellele sügavuse – ilma oleks kerglane. Nüüd on aga süvenenud, pühendunud punane. Mõni leht on mul neist tulnud välja üsnagi sensiibel”, on selgitanud Raul Meel oma loomingu tagamaid.       

Veel on Raul Meel mulle korduvalt, üha veendunumas rahus toonitanud, et nüüd ta juba teab igal hommikul ärgates intuitiivselt peast,  mida tähemärkide abil kujutada tahab. Tuleb lihtsalt isiklikult usaldada tähemärki. Enne uue seeria alustamist polevat küll lõpuni selge, kuidas mingi detail täpselt välja nägema hakkab, aga kindlusetunne, et ta saab mille tahes kujutamisega hakkama, aina süveneb – kuna kunstikogemus on nii suur. Vahel aga ta lausa kuuleb raamatu helisevaid häälikuid ja sõnu oma kujutlustes või näeb häälutuva teksti elavat voogu. Praegu tundub talle, et sellel suunal  on enam-vähem kõik tehtud. Osa muidu lõpetatud oopustest ootab veel ainult helindamist. Enamik neist kannavadki nimetust visuaalne ja heliline luule (visual & sound poem). Otsekui selle kinnituseks meenub mulle, kuidas Kaspar Aus järsku Raul Meele näitusel teatas, et „Seda „Munamäe ehitamist” saab ju isegi laulda”, ja hakkaski otsekohe omaette ümisema. Tegemist oli seeriaga „Munamäe ehitamine / Building the Egg Hill”, kus olid eksponeeritud vaid  pildid, veel ilma helita. Selles tegeldakse korraga nii vundamendi kui katuse moodustamisega külili nullide ja suurte A-tähtede viiekaupa lisamise läbi. Seegi protsess mõjub napist välisest vormist hoolimata olemuslikult ülimalt emotsionaalsena. Mitte asjata pole Raul Meelt nimetatud müstiliseks kontseptualistiks. Kõige olulisema asjana, mida Kaspar Aus Raul Meele töödes esmalt tugevalt tähele pani, „olid aga kõik need visuaalsed ja helilised energiad  numbrite, tähemärkide taga. Kogusin veel pikalt peale näituse külastamist erinevaid kontekste elust, et mõtestada, mida olin näinud. Sõna „energia” oleks minu jaoks tähtsal kohal, kui reflekteerida Raul Meele loomingut. Organiseeritud energia. Energia, mis on väga kompleksne – olles nii minevik, olevik kui ka tulevik. 

Olles korraga kõik ja mittemidagi”. Raul Meel ise loomulikult tajub ja teab liigagi hästi seda energia limiteerituse asja inimese elus. Ühes oma uuemas ja suuremas, 316 lehte sisaldavas  pdf-formaadis poeemis „For Lives & For Energy” („Eludeks & Energiaks”, see on ta ainuke töö, mis vaid ingliskeelne) käsitleb ta seda aspekti. Alustuseks lastakse sugestiivselt nagu mantral korduda inglisekeelsel tekstil „I pay every day for energy, many, many units in what ever currency …” („Maksan iga päev energia eest palju, palju ükskõik millises vääringus”). Edasi vahelduvad (sama jõulisusega kui tekst) enamasti vaid numbrid ja hüüumärgid. Kaspar Ausi olid  need numbrid arvutis enne magamaminekut igatahes viinud täiesti erilisse igavikulisse seisundisse, otsekui katuse pea kohalt liikuma lükanud.       

Lõpetuseks tahan aga siiski leida võimaluse natukenegi lähemale saada nii näitusele „Saalomon & Raul” kui ka minu arust kogu Raul Meele loomingu ühele kõige olulisemale teosele – väga mahukale ja ülipidulikule, vaid sajas eksemplaris tiražeeritud raamatule „Solomon’s Song of Songs” („Saalomoni ülemlaul”). Kogu senine jutt on tegelikult ettekääne sellest kõrvale hiilida. Olen üha veendunum, et selleks pole need minu 10 000 üksteisega loogiliselt järgnevateks mõteteks sätitud tähemärki küll õige formaat. See nõuaks lisaks põhjalikule kujundianalüüsile veel hulgaliselt lisalinke nii lingvistikast kui kultuuriajaloost. Ideaalis näen vaid kahte võimalust: Raul Meele raamatust  tuleks kirjutada omakorda „Raamatute Raamat” või siis hoopis imelühike, minugipoolest vaid mõnda tähemärki sisaldav luuletus, mis mõjuks kui „Laulude Laul”. Mina pole aga ei Saalomon ega Raul Meel ja seda ei suuda. Saan vaid kirjeldada, kuidas see kõige kõrgem, Munkadetaguse tornigalerii VI korrus, kuhu viivad torni kitsaima käigu 11 eriti järsku trepiastet, kõige enam kirikut meenutas – ruumi keskel asus musta linaga kaetud laud, kus must  raamat kuldse reljeefkirjaga „Solomon’s Song of Songs” ja paar valgeid sõrmkindaid. Seintel, 7 aknaorva vahel lisaks rippumas 11 keeles digiprinti kõige kaunima katkendiga sellest Saalomoni „Ülemlaulust”. Kui olime laua juurde jõudnud, tõmbas Kaspar Aus kiiresti kindad kätte, hoidis korraks raamatut hellalt kaisus ja asus seda siis äärmise aupaklikkusega lehitsema. Nii jõudis ta 11. leheküljeni, kuhu ülesse äärde on väikselt mustaga märgitud, kellele ja  kelle abil on raamat valminud. Muidu tühjale elevandiluukarva kollakalt lehele on üksteise alla suure vahega paigutatud vaid kolm helepunasega trükitud imepisikest sõna „Beloved, Lover, Friends” („Armas, armastaja, sõbrad”). Kaspar Aus luges seda vaikselt omaette, mõtiskles veidi, pani siis otsustavalt raamatu uuesti kinni, kiirelt laua peale tagasi ja nentis ohates, otsekui vabandades: „Pole midagi öelda, ideaalne maailmapilt! Väga täpne, et  just „Lover” on keskel. Aga mõni teine kord tulen uuesti siia tagasi ja süvenen. See kõik on NII täiuslik, et praegu lihtsalt rohkem ei suuda …”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming