„Percussion Plus“ – kes võtaks snitti?

MARIA MÖLDER

Publik sai kuulata laia silmaringi ja hea rütmitunnetusega koostatud kontserte,   kus kõlasid väga mitmesuguse karakteriga tippteosed löökpillidele.

Publik sai kuulata laia silmaringi ja hea rütmitunnetusega koostatud kontserte, kus kõlasid väga mitmesuguse karakteriga tippteosed löökpillidele.

Tõnu Talpsep

17. kuni 21. veebruarini oli EMTA löök­pillimuusikast lõhkemas: võõrustati kontsertidest ja töötubadest koosnevat rahvusvahelist festivali „Percussion Plus“. Rahvusvaheline koostööfestival peeti tänavu Eestis esimest korda ja seega pole siin sellises ulatuses löökpillidele mõeldud nüüdis- ja XX sajandi heliloojate muusikat siin varem kuuldud. Millekski sellesarnaseks võis pidada 2000. aasta festivali „Pauken“, mis andis põhjuse PaukenfEST Ensemble’i ja nii mõnegi siiani armastatud uudisteose sünniks. Kui „Pauken“ oli Eestis sisuliselt sissejuhatus löökpillimaailma mitmekülgsusesse ja selle ühendusse nüüdismuusikaga, siis vahepealsete aastatega on Eesti publik näinud nii mõndagi. Nähtu on siiski rohkem kontserdi­saale pidi laiali kandunud. „Percussion Plus’il“ ei olnud pillide tundmise mõttes regulaarsele kontserdipublikule suuri üllatusi pakkuda, kui jätta kõrvale Tatjana Kozlova-Johannese kausifon. Eksootilisemaid pille kui mõningad heliobjektid minu silm ei tuvastanud. Festivali tugevus seisnes muus: noorte löökpillimängijate oskuste lihvimises, repertuaari laiendamises, aga eelkõige nende ühistunde tugevdamises.

Väike toimkond eesotsas kunstilise juhi Vambola Kriguli ja Rein Roosiga võttis ette EMTA seni suurima festivali koordineerimise ja tuli sellega suure­päraselt toime. Nauditav oli see, et festival jäi nüüdismuusika liinile truuks, olemata seejuures ühekülgne. Nüüdis­muusika ja XX sajandi klassika jagunebki nii paljuks põnevaks, millel löökpillidega pistmist. „Paukeni“ ja „Percussion Plus’i“ vahele on jäänud veel Tallinna Filharmoonia korraldatud löökpillifestival „Maailmatrumm“, mille kõige nõrgem külg on mu meelest olnud laialivalguv kava: on püütud mõtteliselt eri stiilide löökpillimuusikat ühendada, kuid tegelikult on iga stiil jäänud omaette ja saanud nii vähe tähelepanu, et kokkuvõttes on väljumine filharmoonia n-ö turvalisustsoonist toonud piinlikke hetki. „Percussion Plus“ oli Eestis uus tase löökpillimuusika niši tutvustamisel. Publik sai kuulata laia silmaringi ja hea rütmitunnetusega koostatud kontserte, kus kõlasid väga mitmesuguse karakteriga tippteosed löökpillidele. Vaheldusid teoste stiilid ja tempod, sooloteosed ja suure koosseisuga ansamblid, millele kirjutatakse tohutult paeluvat nüüdismuusikat.

Selle festivali kavavalik viis mõtted ka teistsugustele radadele. Kas oleme jõudnud olukorda, kus põhjalikumalt millessegi süvenevat festivali ongi võimalik teha vaid kõrgkooli rahastussüsteemi toel, töötubadega kahasse? Kas ainult nõnda on aastal 2016 võimalik ka saalid enam-vähem täita (festivalil osalejad istuvad ise saalis, sest see kuulub n-ö koolitusreisi juurde)? Kardetavasti ei võtaks ükski suurtest sihtasutustest säärast riski. „Percussion Plus’il“ olid juba nime teinud muusikud maskeerunud õppejõududeks (peaesineja Pedro Carneira jäi käevigastuse tõttu viimasel hetkel tulemata), enamik suurepärasest muusikast jõudis meie kontserdisaalidesse tudengite vahendusel. Nende seas leidus väga eredaid talente, aga oli ka alles paremaks muusikuks kujunejaid. Taani ja Rootsi koolkonna mängijad torkasid teiste hulgast kõige rohkem silma; sealsetes muusikakõrgkoolides on õppinud paljud meie löökpillimängijadki.

Meeldejäävaid elamusi pakkus juba festivali avakontsert, millega oli asendatud Pedro Carneira soolokontsert. Ilmselt jäängi „Percussion Plus’ist“ ühe eredama hetkena meenutama Maciej Świnoga (Taani kuninglikust muusika­akadeemiast) Iannis Xenakise teose „Psappha“ tõlgitsust, mis pani saalis viibinud õppejõud üksteisele tunnustavalt noogutama. Świnoga näitas interpreedina oma isiksust ja plekise kõlaga trummide värviküllus pani tõsiselt jahmatama. Ühtlasi sai selgeks, et rohkete kordusmotiivide ja suure koosseisuga teosed tegid noortele interpreetidele silmapaistva tulemuse saavutamise raskeks – ansamblitöö peab olema hiilgav, ei vähemat.

18. aprilli hommikul oli EMTAs kontsert, mille kava avas väga avara vaate löökpillide ja elektroonika ühendusele. Steve Reichi „Pendulum Music“ ehk „Pendlimuusika“ õppejõudude esituses (kuna peaaegu kõik saalis olid omad, siis nad ei tutvustanud end) tõi kokku heli- ja valgusefektid ning lõi sedasi seletamatult sugestiivse ruumikogemuse. Transs toimis. Aga see ja teisedki teosed viitasid, et EMTA vajaks kvaliteetsete kontsertide korraldamiseks hädasti tehnikapargi uuendamist, mitte ainult saali. John Cage’i teose „Radio Music“ ehk „Raadiomuusika“ esitajad, viis meest, kruttisid laval koos raadionuppe ja ma mõtlesin, kui sürreaalne kogemus võib olla Skandinaavia noortele kenas kammersaalis kuulata peamiselt eesti- ja venekeelset tümakat ja reklaame, isegi räppi. Lõpuks tuli välja, et Kaija Saariaho, üks löökpilli­muusika olulisi avardajaid, esindas kontserdil teosega „Trois Rivières“ ehk „Kolm jõge“ isegi n-ö traditsioonilisemat osa (esitasid vapustavalt head mängijad Stockholmi kuninglikust muusika­kolledžist). Saari­aho keerukas, uskumatult kaunis ja muutlik kõlamaailm oli elektroonika­kontserdile muljetavaldav lõppakord.

Festivaliks tellitud uudisteoste kontserdil kerkis esile taanlaste valitud looming ja nende esitus. Søren Monrad suutis teoses „Mechanics“ ühendada gamelani esteetika, vikerviiside saundi, pehme jatsuliku tantsumuusika ja rokkmuusika. Kordustele ehitatud osa arengut polnud helilooja vahest kõige paremini läbi mõelnud või ei suutnud Taani riikliku muusikaakadeemia tohutu löökpilliansambel dünaamikat sujuvaks mängida. Seevastu viimane osa sisaldas nii hullumeelset mehaanikat, et kuulsin enda ees istuvaid rootslasi elevusega higi mainimas. Kel rahapatakad taskust välja turritavad, sel soovitan nt lapse sünnipäevale üllatusena tellida heliobjektidel põhineva Mansoor Hosseini teose „Probably Definitely Maybe“ ehk „Arvatavasti kindlasti võib-olla“. Århusi kuningliku muusikaakadeemia ansambel esitas tõeliselt maitseka ja vaatemängulise segu pallimängudest, kummimänguasjadest, õhupallidest, luristamisest, plaksutamisest ja nüüdismuusikast.

Öökontsert Nigulistes kiskus öiseks mõtiskeluks, väga vaikse ja salapärase muusika kontserdiks, kus oli vähe tõuse ja langusi, palju magusust ja peennüansse. Vaimustasid Stockholmi kuningliku muusikakolledži õpilaste (nende hulgas eestlased Lauri Ahone ja Maarja Nuut) esitatud ülemhelidest tiined kellahelid Niguliste võlvide all Pär Lindgreni helitöös „The Sounds Within“. Teosena oli selle kontserdi parim leid Owen Clayton Condoni „Fractalia“ ehk „Fraktaalid“, mille tõi veenvalt ettekandele rahvusooperi Estonia väga rahvusvaheline kvartett. Ehkki märkasin, et Bachi „Chaconne’i“ marimbal virtuoosselt esitanud Johan Bridger oli paljude lemmik, tegi tema kavavalik antud kontekstis esituse nautimise tõeliselt raskeks.

Õpetajate kontsert kujunes löökpillimuusika eri suundade ja võimaluste demonstratsiooniks. Gert Mortensen Taani õpilaste saatjaskonnaga keskendus väikese trummi tekitatavale tulevärgile. Ogar koordinatsiooni tipptase oli Simon Steen-Anderseni „Split Point“ ehk „Lõhenemispunkt“, milles Henrik Knarborg Larsen Taanist pani mängu kogu keha, ehkki kõlaline tulemus polnud just märkimisväärne. Christian Wolffi teose „Percussionist Songs“ ehk „Löökpillimängija laulud“ ülim peenus Soome õppejõu Harri Lehtineni esituses oli ehe näide, kuidas teos sünnib alles tänu imelisele esitusele.

Veider tunnistada, et 19. veebruari ERSO kontserdi peasündmusel ERSO ei osalenudki. ERSO publikul oli harukordne võimalus kuulda Tatjana Kozlova-Johannese teost „Niidiotsad“, kus mängivad pearolli helilooja välja töötatud kausifonid. Eri helikõrgustel helisevatest kristallkaussidest koosnev imelise kõlaga instrument (kaussidel mängisid helilooja ise ja Vambola Krigul, taustaansamblis oli väga prestiižseid muusikuid Eestist ja Põhjamaadelt) tekitas saalis positiivse nõutuse. Teos oli vaikne, ent nii pingeline, et hingata polnud õieti mahti. Samal kontserdil nägime ka Heigo Rosina imepärast kombinatsiooni graatsilisest puudutusest ja jõulisest maskuliinsusest, kummatagi ei saa Tüüri teoses „Ardor“ läbi.

Kuna „Percussion Plus“ on roteeruv festival, mis toimub üle aasta uues kohas (järgmine kord 2018. aastal Stockholmis), siis pole meie õuel vist seda masti löök­pillipidu mõnda aega oodata. Küll tahaks, et kompromissitud kavaprintsiibid innustaksid suuremaid kontserdi­organisatsioone korraldama midagi selle­sarnast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar